Robotiseerimine, sõda ja muidugi raha tulid lisaks muule jutuks vestluses Leedu kaasaegse kunsti skene ühe käilakujuga.
Päikseline hommik Vilniuses, veel liialt vara, et süüa külma peedisuppi, küll aga piisavalt hilja, et rääkida muu hulgas kaasaegsest kunstist. Mul on lepitud kokku kohtumine Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse uue juhi Valentinas Klimašauskasega, kes võttis juhtimise üle keskust kolmkümmend aastat roolinud Kęstutis Kuizinaselt. Klimašauskas on kureerinud varem näiteks nii Läti kui ka Leedu paviljoni Veneetsia biennaalil, samuti Balti triennaali, lisaks on ta tänavu sügisel esimest korda toimunud Klaipėda biennaali kuraator. Kuni märtsini on Vilniuses avatud tema kaaskureeritud näitus „Kellad ja kahurid. Kaasaegne kunst keset militariseerumist”. Seda intervjuud võib võtta ka mõttelise jätkuna minu loole „Majanduskriis, Vene raha ja Riia hoonete uus elu. Intervjuu Solvita Kresega”, mille tegin kaks aastat tagasi Lätis.
Kuidas sa end oma sõnadega tutvustaksid?
Enne Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse (CAC) juhiks saamist nimetasin end kuraatoriks ja kirjutajaks. Töötasin CACs aastatel 2004–2014 kuraatorina ja eelmisel aastal avanes ajalooline võimalus sellele ametikohale kandideerida. Mind julgustasid seda sammu astuma paljud inimesed nii organisatsiooni seest kui ka väljastpoolt – nii tuttavad kui ka täiesti võõrad. See tundus olevat hea võimalus tegeleda lõpuks asjadega, mida olin alati soovinud ellu viia, nii institutsiooni arendamise kui ka programmi ja näituste korraldamise vallas.
Oled olnud kuraator, kirjutaja ja täitnud mitut muud rolli juba üle 20 aasta. Mida oled selle aja jooksul tundnud ja näinud?
Sina ise ja ka kunstiväli ei ole kunagi sama. Maailm muutub ja arvan, et muutub ka kuraatori või kunstniku hoiak selle suhtes, mis maailmas toimub. Alati on reaktsioon või seos. Praegu elame enda ümber toimuvate pidevate sõdade ajastul. Ja kuigi Leedul – nagu ka teistel Balti riikidel – on ajaloolaste ja sotsioloogide hinnangul elukvaliteedi poolest parim aeg ajaloos, tundub poliitiline ja geopoliitiline olukord väga habras.
Loomulikult tekib küsimus, et mida saab sellises olukorras teha üks kaasaegse kunsti keskus. Mida saab teha kuraator? Või kirjutaja või kriitik? Kontekst on hoopis teine kui 20 aastat tagasi alustades. Siis olin noor ja kogenematu ning minu jaoks oli põhiline, kuidas lihtsalt saada osaks väikesest, kuid nõudlikust kunstiväljast. Kogemuste, isikliku võrgustiku ja enese tundmise kasvades – mõistes paremini oma huvisid, tugevusi ja nõrkusi – otsustasin keskenduda rohkem meie piirkonnale. On oluline, et meie regioon mõtleks rohkem iseendast, looks iseenda kohta diskursust ja muutuks eneseteadlikumaks.
20 aastat tagasi oli Kesk- ja Ida-Euroopas pigem vastupidine tendents: meie riigid, kunstnikud ja institutsioonid tahtsid saada osaks millestki suuremast – New Yorgis, Berliinis või Pariisis. See on mõistetav. Kuid nüüd on minu hinnangul olulisem aru saada, kes me ise oleme, luua sidemeid omaenda piirkonnas ja toetada üksteist. Seda võibki nimetada üheks „uue CAC” fookuseks: keskenduda rohkem piirkonnale ja sõnastada end uuesti.
Kas tajud, et liikumine toimub selles suunas – „perifeeria” vaatab rohkem iseendasse, mitte keskuse poole?
Jah, see muutus on toimunud ka Vene imperialismi ja Ukrainas peetava sõja tõttu. Kunstnikud, mõtlejad ja filosoofid, kes Ukrainasse jäid ja Vene imperialismile reageerisid, on mulle suurt mõju avaldanud. Sõja algusest peale on olnud ilmne arusaamatus – lääneriigid ja globaalse lõuna esindajad kipuvad nägema Ida-Euroopa riikide tõusu pelgalt natsionalismina ning Venemaa imperialistlikku sõda Ukrainas lihtsalt kui järjekordset „valgete sõda”. Ma arvan, et see on ekslik seisukoht, sest selline mõtlemine lähtub vanast Nõukogude propagandast ja nõrkadest sidemetest Kesk- ja Ida-Euroopa ning globaalse lõuna vahel.
Lääneriigid ja globaalse lõuna esindajad kipuvad nägema Ida-Euroopa riikide tõusu pelgalt natsionalismina ning Venemaa imperialistlikku sõda Ukrainas lihtsalt kui järjekordset „valgete sõda”.
Oli selge vajadus arendada välja oma mõtlemisviis, oma postkoloniaalsed teooriad ning luua uusi koostöövorme, uusi lootusi ja uusi võrgustikke. Ukrainlased on tegutsenud selles valdkonnas palju ja üsna edukalt. Sellised kunstnikud ja mõtlejad nagu Svitlana Matviyenko, Nikita Kadan ja Oleksiy Radynski on muutnud minu arusaama. Nad on toonud esile seoseid ökoloogia, kliimamuutuse, energiasüsteemide, küberneetika, autoritaarsete liikumiste (näiteks Valgevenes ja Venemaal) ning ühtlasi nende suhete vahel kaubanduse, kapitalismi ja demokraatiaga.
Huvitav näide on Valgevene. 2020. aastal toimusid seal massilised meeleavaldused. Valgevenelased olid suhteliselt rahumeelsed ja viisakad ning see liikumine suruti lõpuks maha – ilmselt osaliselt seetõttu, et see ei radikaliseerunud. Lõpuks paljud osalejad arreteeriti ja vangistati, osasid neist piinati, osad tapeti vanglas, teised olid sunnitud riigist lahkuma. See tõstatas raske küsimuse: kas sellistes olukordades peaks meeleavaldajatel olema õigus kasutada jõudu? Tol ajal oldi Lukašenka vastu ühtsed, kuid kardeti minna kaugemale rahumeelsest protestist. Ometi inimesed hukkusid. Seetõttu tundub nüüd loogiline küsida, kas mõnikord on ainsaks edasiviivaks teeks demokraatlikud ülestõusud või jõulisemad liikumised, mis suudavad autoritaarsed režiimid kukutada. Vähemalt praegu tundub see ainus sisuline tee.
Näeme enda naabruses toimuvaid ajaloolisi nihkeid ja neid tuleb veel, sest praegune olukord ei ole jätkusuutlik. Kui näiteks Mark Fisheri austajad ütlevad, et tulevikku ei ole, ja lükkavad rahvusriigi tuleviku tagasi, siis need raamistikud ei kehti siin piirkonnas toimuva kohta. Me elame ajal, mil ajaloolised muutused on ainus valik – ja mõned meist näevad selles ka võimalusi, võib-olla isegi tulevikku, mis ei ole tühistatud.
Leedus toimusid laialdased protestid seoses uue kultuuriministri Ignotas Adomavičiuse ametissenimetamisega, kes üheksa päeva hiljem tagasi astus. Miks oli see vastuhakk sinu arvates nii suur ja oluline Leedu kultuurivälja kontekstis?
Lühidalt öeldes oli see protest populistliku, venemeelse, Ukraina-vastase ja veidi „pruunika” partei („Nemunase koidik” – toim.) vastu, kes määras oma esindajaid kultuuriministeeriumisse. Kõik riiklikud kultuuriinstitutsioonid ja vabaühendused tulid protestiks kokku. Protestid jätkuvad endiselt, seega on veel vara lõplikke järeldusi teha, kuid esimene võit on käes – esimene minister püsis ametis veidi üle nädala.
Käisid hiljuti ulatuslikul uurimisreisil Ukrainas. Mis tähelepanekuid kaasa said?
Külastasime kolme linna: Lvivi, Ivano-Frankivskit ja Kiievit. Ukraina on tohutu riik, eriti võrreldes Baltimaadega – see on rohkem kui kolm korda suurem.
Kuraatoriuurimusena oli see reis meie jaoks oluline, kuid tundsime ka, et kunstnikel ja kuraatoritel on vaja, et keegi neid külastaks, sest sõja ajal ei tule sinna kuigi palju inimesi. Mul oli mitme ukraina kunstnikuga varasemast töine ja sõbralik suhe, nii et oli oluline kohtuda, rääkida, arutleda ja ka teatud asjades mitte nõustuda.
Pidime tegutsema ruttu, sest kell 23 sulgusid kõik baarid ja klubid komandanditunni tõttu, nii et paljud vestlused olid kiired. Tegin uurimistööd just avatud näituse „Kellad ja kahurid. Kunst militariseerumise tingimustes” tarbeks ning üks põhiline küsimus, mis kerkis, puudutas seda, et kuna sõda on kestnud juba kolm aastat, siis kas kunstnikud peaksid oma töödes sellest endiselt rääkima või mitte. Ja kui jah, siis kuidas rääkida sellest ilma seda lihtsustamata? Samas ei saa sõjateemast mööda minna, sest nad elavad selles olukorras ning sõprade ja/või kodumaa kaotus on väga traumeeriv. Ajalooliselt on alati olnud traumeerivaid sündmusi ning osa kunstnikke on õppinud neist üle olema, muutmata neid püsivateks traumakogemuste taaslavastusteks.
Ajalooliselt on alati olnud traumeerivaid sündmusi ning osa kunstnikke on õppinud neist üle olema, muutmata neid püsivateks traumakogemuste taaslavastusteks.
Kui rääkida nüüd veidi kunstiskenest, siis kas Leedus on nüüdseks sisenetud turupõhisesse kunstimaailma?
Pigem oleme sisenemas kapitaliga seotud maailma, sest turg ise on liiga väike, mitte piisavalt loov või liiga kitsi, et olla jõud, mis kunstivälja edasi viiks. Väheste eranditega on eraisikutest või ettevõtetest kollektsionäärid enamasti kitsid ja tagurliku maitsega. Leedus on aktiivseid sihtasutusi, mis toetavad konkreetseid kunstiüritusi või koguvad kunsti ning kujundavad ja mõjutavad sel viisil kunstivälja nagu mujalgi, kuid ma ei usu, et kõige silmapaistvamad kunstnikud teevad oma töid turu vajadusi silmas pidades. Eraalgatused on meil siiski suhteliselt uus nähtus, sest avalike institutsioonide väli on olnud väga tugev. Leedus pole praegu näiteks Temnikova & Kasela mahus ja eduga galeriid.
Kui rääkida nähtusest, kus põimuvad era- ja avalik sektor, tasub mainida Vilniuse MO muuseumi. See on huvitav näide, sest tegemist on perefondiga, mis hakkas 2008. aasta finantskriisi ajal mõjukate nõustajate – kunstikriitikute ja kuraatorite – abiga kunstiteoseid ostma ning on suutnud luua muljetavaldava leedu modernismi kollektsiooni. Samal ajal panevad nad kokku ka mõnevõrra subjektiivset kaasaegse kunsti kogu ja kujundavad kohaliku kunstivälja diskursust. Seega on see huvitav näide sellest, kuidas mingid algatused võivad olla mõjukad, vähemalt kohalikul tasandil.
Mida arvad Riias vaid kaks korda toimunud RIBOCA biennaali ambitsioonikast läbikukkumisest?
Mulle meeldis selle ambitsioon, pean ausalt ütlema, ja tagantjärele on liiga lihtne seda ebaõnnestumist kommenteerida. Ühe arvamuse kohaselt oli läbikukkumine vältimatu, kuna rahastus tuli Venemaalt ning diplomaatiliselt öeldes esines ka teatavat kommunikatsioonihäiret – asutajad viitasid oma esimestes avaldustes, kui mu mälu mind ei peta, missioonile tuua Riiasse „kõrgeima klassi kultuur”, mis mõjus kohalikele nagu viide tsiviliseerimisele. Teise arvamuse järgi oleks neil olnud vaja paremaid kohalikke nõustajaid ning läbipaistvamat rahalist ja administratiivset visiooni, et edu saavutada.
See on ka õppetund, et kaasaegset kunsti ega kultuuri üldisemalt ei saa lihtsalt importida, ja ilmselt pole isegi rikkal inimesel nii kerge sõpru leida; võib-olla isegi just selle pärast.
On meile siia regiooni selliseid üritusi üldse tarvis?
Esimese RIBOCA eelarve oli väidetavalt umbes kümme korda suurem kui Balti triennaalil. Kui mõelda, mida sellise eelarvega on võimalik teha, siis see muudab palju ja paneb kuraatori kujutlusvõime tööle. Minu arusaamist mööda tegid korraldajad muu hulgas ka ühe väga positiivse asja: nad tõstsid kohalike kultuuritöötajate tasusid. Kuna Balti riikides on kultuur olnud aastaid alarahastatud, oli see paljudele kultuuriprofessionaalidele suurepärane võimalus saada rahvusvahelist töökogemust oma põlvkonna andekaimate kunstnikega. Samal ajal tõi RIBOCA piirkonda hulgaliselt rahvusvahelisi professionaale ning toimis seeläbi katalüsaatorina kogu kunstiväljale.
Aga mis rolli sa näed Balti triennaalil? On see lihtsalt üks järjekordne näitus, mis toimub iga kolme aasta tagant?
Nii minu enda kui ka CAC jaoks on Balti triennaal ajalooline näitus ja üks piirkonna olulisimaid. Selle sünnilugu on huvitav. 1970. aastate lõpus oli see rohujuuretasandi algatus. Valmistudes kureerima 14. Balti triennaali, intervjueerisin asutajaid, kes ütlesid, et see oli tegelikult seotud noorte kunstnike sooviga luua uus suur rahvusvaheline ja eksperimentaalsem näitus. Tundus, et tollal said ainult noored kunstnikud katsetada, oma nooruse tõttu said nad lubada endale unistamist nii-öelda veel paremast kommunistlikust tulevikust. Ühtlasi said näituse laureaadid võimaluse külastada teiste liiduvabariikide või isegi välismaiseid näituseid, mis oli toona haruldane võimalus.
Triennaalil oli seega vähemalt kohalikus kontekstis eksperimentaalne külg – esimest korda toodi maal, skulptuur, graafika, keraamika ja muud meediumid ühele näitusele kokku. Varem seda üldiselt ei tehtud, näitused olid meediumipõhised. Huvitav on jälgida, kuidas see on ajas muutunud, sest tänapäeval ei tähenda eksperimentaalne enam tingimata head. See võib tähendada ka midagi kummalist, enesekeskset või isegi vanamoelist, mis omakorda seab küsimuse alla kaasaegse kunsti eesmärgi.
Me kõik teame, et kaasaegne kunst kasvas välja modernismist ja avangardist. Avangardi keskne väärtus oli eksperimentaalsus – kodanluse vastu võitlemine, nende šokeerimine. Nüüd aga peame olema sellistes muuseumides nagu CAC, mis loodi kunagi näiteks oktoobrirevolutsiooni mälestuseks, kõigiga väga sõbralikud – ka niinimetatud kodanlaste ja kapitalistidega. Šokeerimine ei ole enam strateegia. Tahame, et meie asutuse külastajanumbrid oleksid head, vajame toetust ja sponsoreid. See on vastupidine avangardile, modernismile ja võib-olla isegi eksperimentaalsusele.
Tänapäeval ei tähenda eksperimentaalne enam tingimata head. See võib tähendada ka midagi kummalist, enesekeskset või isegi vanamoelist.
Kas bi- ja triennaalid on oma aja ära elanud?
Nii ja naa. Mõlemat. Sama küsimus võiks käia ka kaasaegse kunsti kohta – kas see on aegunud või mitte?
Ühelt poolt on, sest nendega kaasnevad vanad probleemid: mõni on jäänud „kunst kunsti pärast” mulli, mõni on seotud kommertsialiseerumise, kunstituru ja rikaste ostjate maailmaga. Nii kaotab kunst oma teravuse.
Biennaal – mis see üldse on? Sisuliselt näitus, mis toimub iga kahe aasta tagant. Lõpuks on see ikkagi lihtsalt näitus. Kui arvata, et näitus kui formaat on aegunud, siis on ka biennaal aegunud. Kui mitte, siis ei ole.
Eestis kohtab küllalt sageli põlgust kaasaegse kunsti vastu – öeldakse, et see pole ilus, sellest ei saa aru jne. Kas Leedus või Vilniuses on olukord teistsugune?
Inimesed ütlevad sageli, et nad ei saa kunstist aru. Aga kunstist ei peagi aru saama – meie ka ei saa (😃). Oluline on suhe või side kunstiga, mitte mingi valem või seletus. Kaasaegne kunst ei ole mõistatus, mida peab lahendama.
Samas on ülbust mõlemal poolel – nii kunstiväljal olijate kui ka publiku seas. Kui sa ei mõista, siis lükkad selle kõrvale, sest neoliberaalne loogika ütleb, et klient on alati kuningas.
Samas, kunstiinstitutsioonid peavad hoolitsema ka oma kogukonna eest. Nad peavad pöörama erilist tähelepanu kunstnikele ja teistele professionaalidele, sest see on nende jaoks kõige olulisem grupp – omamoodi perekond –, kellega sidemeid hoida ja kelle kaudu uusi talente kasvatada.
Tänapäeval kleebitakse sõna „kuraator” pea igale tegevusele – räägitakse meemide kureerimisest, elustiili kureerimisest, kinnisvara kureerimisest. Mis sellest sõnast alles on jäänud?
Jah, see sõna on paisunud ja kaotanud oma veetluse. Mingil hetkel tundus, et kõik ongi kuraatorid. Kuid seni, kuni inimesed tahavad olla kunstnikud, vajab maailm ka kuraatoreid. Ja mõned meist on lihtsalt paremad kui teised.
Millised kaasaegsuse nihked sind isiklikult erutavad?
On mitmeid huvitavaid teoreetilisi võimalusi, mis on seotud ähvardavate konfliktide ja traumadega, sealhulgas tehisintellekti, tehnoloogia, sõdade, biopoliitika ja väärinfo teemadega. Samal ajal teame, et kõik need tehnoloogia ja poliitilise eluga seotud tähtsad etapid on ajalooliselt omavahel seotud ning toovad tavaliselt kaasa muutusi ka riikluse vormides. Ma eelistan keskenduda pigem meie piirkonna kuraatoritele, mõtlejatele ja teoreetikutele, nagu Asia Bazdyrieva, Nikita Kadan, Svitlana Matviyenko, Daniel Muzyczuk, Oleksiy Radynski, Natalia Sielewicz, Olga Shparaga, Antonina Stebur ja paljud teised suurepärased inimesed.
Tehisintellekti ja visuaalkultuuri küsimused on siiski omavahel sügavalt seotud. Väga paljud ilmselt ei erista enam nn süvavõltsingut või tehisaru loodud kujutist n-ö tegelikest kujutistest.
Siin on paradoks. Nagu kadunud Bernard Stiegler on märkinud, on robotiseerimine ja automatiseerimine olnud alati igapäevaelu osa. Kui kohtume, ütled sina tere, ütlen mina tere – reageerime üksteisele automaatselt. Selles mõttes muutume selles üsna struktureeritud, kirjutatud ja kirjutamata reeglitel põhinevas algoritmilises maailmas veelgi robotlikumaks ja automatiseeritumaks, sest järgime ja kopeerime ka postrobotlikku esteetikat. Samal ajal luuakse tehisintellekti ja roboteid meie enda näo järgi – nemad muutuvad aina „inimlikumaks” ja meie muutume aina robotlikumaks.
Inimesena, kes kujundab meie näitusemaja programmi, püüan mõista, kuidas see automatiseerimise idee ja teabe üleküllus muudavad või mõjutavad kultuurivälja kujunevat olevikku, kuidas me peaksime majanduslikult kohanema, kuidas me peaksime inimesi tervitama?
Praegu käib see automaatselt. Meie ütleme tere, nemad ütlevad tere. Aga mida täpselt peaks ütlema ja tegema, et olla edukas kunstiasutus? Meil on mõned ideed. Vaatame, kas need osutuvad õigeks või valeks.
