Kinnisvara võib olla inimesel ka ristiks kaelas, eriti kui see asub maal tihedate kadakate vahel. „Tõde ja õigus” või mitte, aga ürgse põlluharijahingega eestlane ilma kinnisvarata juba naljalt ei saa.

Mudlum. Foto: Madli Lippur

Pole vist eestlast, kes ei teaks, mida tähendab talu. Talu ja selle pidamine, see on meie olemise üdi. Veel on, kuigi uuemad põlved on sellest seestavast nähtusest ilmselt leebemalt puudutatud. Juba on liikvel hirmujutud lastest, kes pole näinud kana ega võib-olla ka muna, kui nende vanemad on näiteks põhimõttelised munavastased.

Ma ei saanud ise sest talupidamisest mõistusega sugugi aru. Silmaga näha on ju ikka seesama, millest meile pajatavad lugematud surmtõsised kirjandusteosed: üks igavene kraavikaevamine, enda ja oma pererahva tööga tapmine ja arusaamatu ponnistus millegi nimel, mida ei oska nagu nimetadagi. Justnagu peaks kõike muudkui aina vihatsi tegema, ja lõppu pole iial näha. Ja muidugi see, et teiste majapidamised on alati korras, aga endal ei sugugi. Mis neil tänapäeval taludes kõik on! Murutraktorist golfiväljakuni, jaa, kui mõnes uhkemas külas ringi käia, siis võib kadedaks minna küll. Mikita käis mulle ka selle pärast närvidele, et tema meelest on maakodu mingi idülliline paik, kus vaikselt sauna taga liha grillida, vaat et veel autouksed pole lahti ja tümakat õu täis, sokiaugust tähti vaadata ja ennast hästi tunda. Ei, minu jaoks on maakodu alati olnud eluränkuse sünonüüm. See on alaline süütunne tegemata tööde pärast. Sokkegi ma ei salli, sest need on elulõpu tähistajad. Siis kui inimene muud ei jaksa kui voodiveerel istuda ja sokke kududa, siis neid kootakse ilmatu hulk, need on kurvad sokid. Ja mis metsast rääkida, aastaid ei olnud ma oma õuemaast kaugemale jõudnud, sest liiga palju oli kogu aeg teha, ja kui eelmisel suvel püüdsin vana karjamaa kaudu mere äärde pääseda, eksisin tagasiteel pilliroogu ja kadakatesse niimoodi ära, et mõtlesin: šluss, nüüd siia jäängi koos koeraga. Mitte kuskile suunas ei näe, ja kadakad on ümberringi nii tihedad, et neist läbi ennast ei suru. Kaduda ära umbes 300 meetri kaugusel kodust!

Ma sain asjale lõpuks pihta muidugi jälle raamatut lugedes. See oli tüki aega tagasi, kui ma ühes oma järjekordses kinnisvaras potil istusin ning lugesin sinna kõrvale aeglaselt ja jupikaupa teost „Montaillou, prantsuse küla 1294–1324”. Inimene polnud neil kaugetel aegadel mitte midagi võrreldes tema taluga, selle kohaga, kus ta elas, mida edendas, kõpitses ja haris. Kõik maised jõupingutused olid suunatud sellele, et talukoht kestaks, püsiks ja kasvaks. Ja ma sain aru, et Eestimaal on asjad samamoodi, kuigi sajandeid on läinud ja rahvas linnadesse voolanud, kus nad teostavad oma „talu” projekti lihtsalt väiksemal pinnal, kui neil on käes ainult mõni tühine korterikökats, või just sama suurejooneliselt, kui on õnnestunud hankida maja.

Ei, minu jaoks on maakodu alati olnud eluränkuse sünonüüm. See on alaline süütunne tegemata tööde pärast.

Aja lõugade vahel

Mõned suved tagasi tuli emal mõte meie talu vana plekk-katus uuesti üle värvida. See katus on pandud aastal 1935 ja kestab siiamaani, oleks veel paremini kestnud, kui 41. aasta lahingutes poleks seda auklikuks tulistatud. Neid kuuliauke lapiti sestpeale muudkui – ma ise olen mööda tulipalavat katust roninud, MacGyveri teibiga auke üle tõmmanud, siis mökerdati servad veel mingi tõrvaga üle ja pärast igat suuremat vihmasadu oli vaja pööningule kontrollima minna, kuidas katus peab. Ega ta muidugi alati ei pidanud. Aga katuse värvimisega oli selline lugu, et aeti siis külast kõige pikemad redelid kokku, aga need paganad ei ulatunud ikka harjani, sest kalle on katusel kuidagi lollilt lauge. Oi kuidas ma ei tahtnud sinna katusele ronida! Ja kui siis ronisingi, ega sellest polnud kasu midagi, kuskile ju õieti ei ulatanud, ema hoidis all redelit kinni, vaatas üles ja teatas rõõmsalt: „Ega no mis sellest on, kui sa alla kukud ja seljaluu murrad. Katus peab värvitud saama.” Siis mul oli hea meel, et ma olin Montaillou rahvaga tuttav – ma sain aru, et äkki ongi katus tähtsam kui mingi inimene. Aususe huvides olgu öeldud, et mina ikkagi ei saanud hakkama. Palkasin linnast vaesuses vaevleva kunstniku, kes ehitas harjaredeli ja turnis seal katusel hea mitu nädalat. Ilm ka nöökis, vihmaga ju värvida ei saa.

Ma olin terve elu vimmaga pealt vaadanud, kuidas see talu lihtsalt sööb elusalt inimesi, kuidas talle pole kunagi küllalt, kuidas koi ja vamm järavad maja ning aed kasvatab võsa ebanormaalse, troopilise kiirusega. Seal oleksid pidanud elama ja tegutsema mitu põlve pererahvast ja lisaks veel sulased, aga inimene, kes selle kõigega üksi jäi, pidas ennast vastutavaks – kõik pidi ju olema tehtud, õu ja põllud niidetud, majad hoitud, katused parandatud. Aidale ja sepikojale saidki uued katused, mis muidugi on nüüdseks vanad, aga kui neid poleks pandud, poleks ka enam hooneid. See on elu tagasikiskumine aja lõugade vahelt, vaat mis see on.

„Pane katus peale,” ütles mulle möödunud suvel üks külamees. „Kui katus peab, siis võivad majal uksed-aknad eest ära olla, aga miski ei lagune.” Ja mis te arvate, kas sellest katusest on saanud mu kinnismõte? Muidugi on. Niipea kui elu loomulikud kurvad sündmused olid möödas ja vastutus talu eest lasus ainuüksi minu õlul, sain ma aru – ma ei müü. Ma ei müü seda mingi hinna eest! Isegi kui ma vihkan ennast selle pärast eluotsani ja muud ei tee, kui niidan, kuni jalad kannavad, mingit mõttetut platsi, mis on nii suur nagu kaks jalgpalliväljakut, ja topin kõik oma olematu raha katustesse.

Võib-olla on üüri maksta küll kallis ja miski pole päris oma, aga siis ei pea ka kokku kuhjama mööblit, majakraami, tapeedimägesid, vaasikesi ega muud kola.

Ummistused. Lekked. Läbijooksud

Ma usun, et kõik on näinud tänavatel vuramas autosid umbes kirjaga „Kinnisvara hooldus”.
See, mu sõbrad, on kinnisvara puhul A ja O. Sa pead teda hooldama, muidu on sul varsti käes näguripäevad, mis väljenduvad kõige ilmekamalt igasugustes veega seotud probleemides. Ummistused. Lekked. Läbijooksud. Ühes mu kinnisvaras juhtus pärast vastset remonti kohe mingi vägev toruavarii – kõik alumise korruse põrandad ujusid veest, kaasa arvatud trepikojad, see oli kortermaja. Ja ikka kohe niimoodi, et poole pöia ulatuses sumasid vees. Vastpandud peened parketid pundusid üles. Ema korteris lõhkes pööningul kuumaveetoru ja uputas kapitaalselt mitu korrusetäit kortereid. Kahju oli nii üüratu, et ta kaotas lootuse seda korda teha ja müüs kinnisvara maha ning ostis asemele sellise, mille katus sadas läbi ja ahi ajas suitsu sisse. Majas, kus ma praegu elan, on asbestist reoveetorustik paigaldatud aastal 1953, see jookseb 56 meetrit, enne kui ühineb linna kanalisatsiooniga. See on täiesti amortiseerunud ja Tallinna Vesi eeldab, et 20–30 tuhat maksvad renoveerimistööd peab tegema muidugi kinnistu omanik ise. Ühel heal päeval, mis ei ole eriti kaugel, istun ma niisiis majakeses, kus ei saa peldikus käia. Üleüldse kõige vajalikum tööriist kodumajapidamises on tankirusikas – ma näen silme ees katkematut voogu kraanikaussidest, mida pumpab vihaselt selle kohale kummardunud naine, ja ümberringi lainetavat solgivett.

Mõelge, sõbrad, natuke selle kinnisvaraasja peale, enne kui hilja. Võib-olla on üüri maksta küll kallis ja miski pole päris oma, aga siis ei pea ka kokku kuhjama mööblit, majakraami, tapeedimägesid, vaasikesi ega muud kola. Mulle on üks mees öelnud, et ma olen „ülikonservatiivne pesaehitaja kana”, kas see kõlab teie meelest ilusasti? Ja ma tõega püüan aru saada, mis vägi see on, mis sunnib mind lakkamatult diivanite rändeid korraldama, seinu värvima või Pinterestist home decor idea pilte otsima.

Küllap see on ikka seesama ürgne paikseks jäänud põlluharija hing, mis minu sees elab. Mis püüab kohti põliseks teha, et need kestaksid kauem kui ta ise. Katsuda jõudu igalt poolt pealetungiva kaosega, ja kui mõne inimese moto on „kõik inimesed õnnelikuks”, siis mina mõtlen, et hästi oleks siis, kui kõigil oleks katus pea kohal ja pesud triigitud, ja ma mõtlen tõesti, et k õ i g i l – terve maailma korraarmastajatel. Õnnelikud on need, kes saavad elada südamerahus mõnes pühkmehunnikus, ilma et see neile närvidele käiks.

Mudlum on persoon, kes putitab kinnisvara. Ühel suvel oli tal selline remondimees, kes pani tassi poolest saadik kohvipuru ja poolest saadik suhkrut ja siis kallas natuke vett peale, nii kolme sõrme jagu. Päevatööga sai paika üks ukseliist. Ka meeldis talle omaette rääkida ja vaikset laulukest laulda.