Tartus Eesti Rahva Muuseumis toimub 20.–25. märtsini rahvusvaheline antropoloogiliste dokumentaalfilmide festival Maailmafilm. Tanel Saimre jagab soovitusi, milliseid neist kindlasti näha võiks.

Kaader filmist „Viimase tilgani" (2016)

Maailmafilm leiab aset 14. korda. Esimesed festivalid toimusid ERMi vanas näitusemajas Kuperjanovi tänaval. Aastaid hiljem kolis festival Küütri tänavale Athena kinosse punasele vaibale glamuuri sisse küütlema. Kolmandaks asupaigaks oli Tartu Uue Teatri majas asuv kägisevate põrandalaudadega Elektriteater. Nüüd toimub festival aga ERMi uues hoones Raadil, nii et mõnes mõttes on festival justkui ringiga koju tagasi jõudnud.

Alljärgnevalt mõned soovitused siinkirjutaja loodud kategooriate kaupa. Palun seda mitte liiga tõsiselt võtta, sest oma silm on ikkagi kuningas.

TERVIS JA TERVISHOID

„Viimase tilgani” (To The Last Drop; Suurbritannia, Jaapan; 2016; Shotaro Wake)

Shotaro Wake on pikk tumedapäine ja äärmiselt soe inimene. Lisaks sellele on ta Suurbritannias ja Norras õppinud Jaapani filmitegija ning sotsiaalantropoloog. Ta on ise korduvalt põdenud vähki ja teinud sel teemal mitu filmi. „Viimase tilgani” on nii lugu haigusega võitlevatest inimestest kui ka võrdlev vaatlus erinevatest ühiskondadest (USA, Norra ja Jaapan). Shotaro soojus ja siirus peegelduvad ka tema filmides. Tule vaata kolmapäeval, 22. märtsil kell 10 ERMi Jakob Hurda saalis.

„Siberi ujuvhaigla” (Poslanniky Bolshoi Zemli; Venemaa; 2015; Tatjana Soboleva)

Pirogovi nimi tähistab paljusid asju. Esiteks oli ta muidugi kuulus vene arst ja kirurg, mitme meditsiinilise läbimurde autor. Tema järgi omakorda on nime saanud Pirogovi plats Tartus, kus päikeselisel ajal on mõnus õlut juua, ning Pirogovi baar, kus on mõnus sedasama teha õhtu poole. On aga veel üks asi, mis kannab nime Nikolai Pirogov, ja see on Siberi jõgedel ristlev ning haiglaks ümber ehitatud jõelaev. Niipea kui talv järgi hakkab andma, asuvad 20 vaprat vene arsti selle laeva pardale ja hakkavad läbi sõitma kõige kaugemaid ja ligipääsetamatuid Siberi külasid. Kuidas näevad seda ujuvhaiglat kaugete külade elanikud, ning mida teeb see kuuekuuline reis arstidega, seda tule vaata neljapäeval, 23. märtsil kell 11:30 ERMi Jakob Hurda saalis.

UURALI RAHVAD

„Armastuse maa” (Eesti; 2016; Liivo Niglas)

Liivo Niglas on teenekas filmitegija. Seekord pöördub ta tagasi ühe oma varasema tegelase, Juri Vella kodukohta Lääne-Siberi taigas. Põhjapõdrad ja nafta, põliskultuur ja barbaarne keskvõim. See on lugu vastupanust, armastusest ja iseendaks olemisest. Linastub kolmapäeval, 22. märtsil kell 14 Maailmafilmi saalis.

„Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem” (Eesti; 2016; Indrek Jääts, Maido Selgmäe)

Soome-Ugri ja Uurali rahvad on eesti etnoloogide sihikul olnud juba aastakümneid. „Läbi vepslaste maa” käib eesti kunagiste etnoloogiliste ekspeditsioonide jälgedes, võrdleb seda, mis oli, sellega, mis on nüüd. Tühjenenud vepsa külades rulluvad lahti igapäevastseenid, mälestustekillud ja vanad fotod.
Linastub kolmapäeval, 22. märtsil kell 16 Maailmafilmis saalis.

MUUSIKA

„Arktika Superstaar” (Norra; 2016; Simen Braathen)

Räppmuusika seostub enamasti vihaste alfaistastega, kes räägivad meile suguelu ja relvade alastest vägitegudest. SlinCraze on samuti vihane noor räppar, aga tal on mõned omapärad. Esiteks elab ta koos oma emaga, teiseks on tema kodukohaks peaaegu mahajäetud kolkaküla keset arktilist tundrat. Ja kolmandaks räpib ta keeles, millest saab aru vaid umbes 20 000 inimest. SlinCraze on saami räppar, kes loodab end ühel päeval muusikaga ära elatada. Ema aga arvab, et ta võiks parem mõne ameti selgeks õppida.
Linastub reedel, 24. märtsil kell 16 ERMi Maailmafilmi saalis.

„Elektro-ookean” (Prantsusmaa; 2015; Philippe Orreindy)

Molecule on elektromuusika looja. Loovinimeste peades keerlevad kummalised ideed, ja nii otsustab ka Molecule, et oleks hea mõte veeta viis nädalat kalatraaleril ja teha muusikat. 59 kalameest rühmavad jäisest Iiri merest saaki välja tirida, samas kui üks veidrik nende keskel muusikat kirjutab. Millest nad omavahel räägivad? Kas elu keset ookeani paneb muusikalise mõtte lendama? Tule ja vaata ise reedel, 24. märtsil kell 20:30 ERMi Jakob Hurda saalis.

SÕDA

„Perm 36. Mõtisklus” (Venemaa; 2016; Sergei Kachkin)

Raskepärasemast filmiprogrammist väärib esiletõstmist film, mis kõneleb Siberi Gulagist, kus mitu Eesti poliitvangigi on pikki aastaid veetnud. „Perm 36” on film raskest ajaloolisest taagast ja sellest, mida sellega nüüd peale hakata. Linastub reedel, 24. märtsil kell 12 Jakob Hurda saalis.

Tutvu Maailmafilmi kogu kavaga festivali kodulehel.