Noorte meeste radikaliseerumine pole paratamatus. Selle leevendamiseks on meetmeid alates haridussüsteemi reformimisest kuni avameelsete kübervestlusteni.

Jaanuarikuises Müürilehes käsitlesin soolise poliitilise lõhe suurenemist noorte meeste ja naiste vahel. Ei hakka salgama – pilt sai maalitud pigem tumedates toonides. Samas on täielik lootusetus tunne, mida politoloogid endale üldjuhul ei luba, mistõttu vaatleme selles jätkuartiklis võimalikke lahendusi ehk meetmeid, mille abiga lõhestuvat ühiskonda taas kokku õmmelda.

Mõtteliselt saab sotsiaalpoliitilised sekkumised jagada kolmeks lähtuvalt sellest, kas käsil on n-ö esmane flirtimine konservatiivsete ja/või paremäärmuslike vaadetega või äärmuslikud hoiakud on juba täielikult omaks võetud ja toimunud on radikaliseerumine. Esimene suund kätkeb ennetusmeetmeid, mida saab rakendada koolihariduses ja huvitegevuses, kui toimub lapse esmane sotsialiseerimine. Teist tegevussuunda iseloomustavad riske maandavad meetmed, mis puudutavad suuresti veebikeskkonnas (kohati kontrollimatult) levivat misogüünset, seksistlikku ja paremäärmuslikku sisu. Kolmas lahenduste pakett on viimaseks õlekõrreks juhul, kui isik on radikaliseerunud ning vaja on teda deradikaliseerumisel toetada ja ta tagasi ühiskonda lõimida. Vaadelgem neid elupäästvaid sekkumisi lähemalt.

Esimene õmbluspiste: haridusreform

Üks politoloogia ja sotsiaalteaduste baastõdedest väidab, et sallimatus – kas etniline, rassiline, rahvuse- või soopõhine – on õpitud käitumine, mis tipneb vanuses 5–7 eluaastat ning hakkab sotsialiseerimise tulemusena puberteedi vältel langema. Valimisikka jõudmise ajaks on noor inimene üldjuhul üsna liberaalne võrreldes vanema põlvkonnaga, kelle seas toimub pöördumine konservatiivsete vaadete poole. Selline oli inimeste kui poliitiliste olevuste loomulik arenguteekond viimastel sajanditel.

Interneti tulek lõi aga kaardipaki segi, sest varem üsna kitsas lähedaste ring on asendunud sotsialiseerimisel pea terve maailmaga. Loodav ja tarbitav sisu, tihti minimaalselt modereeritud, on tekitanud olukorra, kus sotsialiseerimist ja normipõhist kasvatust on hakanud lisaks vanematele ja õpetajatele pakkuma ka kohalik suunamudija koos oma fännidega ning veebifoorumid. Taoline kasvatus võib olla nii pluss- kui ka miinusmärgiga: ühelt poolt on endast erinevate inimestega kokku puutudes võimalik arendada sallivust ja empaatiat, teisalt võib aga langeda äärmuslike liikumiste küüsi, eriti kui info kriitilise hindamise oskus on alles lapsekingades.

Keskmine koolilõpetaja oskab selgitada inimese suguelundite ehituslikku erinevust, kuid ei pruugi osata seletada sooliselt võrdse esindatuse olulisust riigikogus.

Selleks et vältida paremäärmuslike ja misogüünsete ideede levimist noorte meeste seas, peab esimene sekkumine toimuma juba poisieas koolis kodanikuhariduse osana. Kahjuks praegune koolisüsteem ei arvesta radikaalselt muutunud ümbritsevat maailma. Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud ja Mõttekoja Praxis analüütik Maarja Tinn selgitab: „Muutunud on nii demokraatia olemus, globaalsed väljakutsed kui ka meediamaastik. Vajame kodanikuhariduse põhjalikku ümbermõtestamist, nii et see oleks õppekavas strateegiline prioriteet, mis arendab kriitilist mõtlemist, demokraatia kirjaoskust, empaatiat ja dialoogivalmidust.”

Demokraatia kirjaoskus ning riigi ja ühiskonna toimemehhanismide tundmine on eluliselt olulised. Minu politoloogia magistriõpingute ajal Uppsala Ülikoolis debateerisid professorid selle üle, kuidas oleks võimalik peatada lääneriikides demokraatia nõrgenemist. Ühe lahendusena pakuti välja, et ühiskonnaõpetus võiks olla sarnaselt kehalise kasvatuse ja füüsikaga koolihariduses üks läbivatest ainetest, s.t tuleks suurendada märgatavalt selle mahtu. Praegu sätestab põhikooli riiklik õppekava ühiskonnaõpetuse arvestuslikuks mahuks ühe ainetunni nädalas 6. klassis ja kaks tundi 9. klassis. Seda on 12 korda vähem kui põhikooliastmes matemaatikatunde. Gümnaasiumis on olukord sama nigel: riikliku õppekava kohaselt on ühiskonnaõpetuse kursuste kohustuslik arv kaks, samas kui kehalist kasvatust on kavandatud viis kursust, bioloogiat neli kursust ja muusikaõpetust kolm kursust. Teisisõnu oskab keskmine koolilõpetaja selgitada inimese suguelundite ehituslikku erinevust, kuid ei pruugi osata seletada sooliselt võrdse esindatuse olulisust riigikogus.

Kuigi kodanikuhariduse arendamine on riiklike õppekavade läbiv element – seda peaksid sisaldama pea kõik õppeained ning toetama ka koolielu korraldus –, ei ole see tänapäeva vajaduste täitmiseks piisav. „Peaksime tunnistama, et õppekava läbivad teemad ei ole praegu justkui kellegi teemad – keegi ei vastuta, keegi ei vea,” selgitab Tinn. Ühiskonnaõpetuse ainetundide arvu suurendamine on küll üks lahendustest, kuid see ei saa olla ainus, eriti õpetajate ülekoormust arvesse võttes. Tinni arvates peaks olema fookuses kodanikuhariduse ümbermõtestamine, mis tugineks selgelt piiritletud riiklikule strateegiale ning pakuks praktikal ja osalusõppel põhinevat lähenemist ka väljaspool ainetundi, näiteks kooli kaasava eelarve või debattide kaudu.

Kooli ülesandeks ei ole teha (vastu)ajupesu, vaid arendada arutelu- ja mõtlemisoskust, kriitilist analüüsivõimet ning empaatiat.

Lisaks on vaja uuendada koolielu enda korraldust. „Koolides võiks olla rohkem valikaineid, mis keskenduvad demokraatia, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse teemadele,” täpsustab Tinn. Samas ei tohi õpilaste kodanikukompetentside arendamine olla ainult nende kanda – põhioskused peaksid tulema kõigile kohustuslikest õppeainetest, millele valikained annaksid täiendava lihvi. Uurin Maarja Tinnilt, mis võiksid olla parema kodanikuhariduse komponendid, mis toetaksid ühiskonna sidusust. Esimese hooga toob ta välja praktilise osaluse, näiteks kogukonnapraktika, mis praegu õppekavadesse tihti ei mahu, simulatsioonid ja harjutused, näiteks parlamendi rollimäng, digitaalse kirjaoskuse ja meediahariduse arendamine, et suuta tuvastada sotsiaalmeedias levivat väärinfot ning teadvustada algoritmide mõju nähtavale sisule, ning argumentatsiooni õpetamine, mis ei arendaks pelgalt väitlemisoskust ja loogikat, vaid õpetaks tundma ära ka demagoogiat ja lahendama konfliktseid olukordi.

Selleks kõigeks on tarvis hea ettevalmistusega juhendajaid. Tinni hinnangul tuleb pakkuda õpetajatele ja noorsootöötajatele täiendkoolitusi, mis annaksid neile tööriistad vaenukõne, seksismi ja misogüünia käsitlemiseks. Siinkohal on oluline, et õpilane julgeks tulla õpetaja jutule ka probleemsete või mõnel radikaalsel seisukohal põhinevate küsimustega, et neid avameelselt arutada. Kooli ülesandeks ei ole teha (vastu)ajupesu, vaid arendada arutelu- ja mõtlemisoskust, kriitilist analüüsivõimet ning empaatiat. „Seejuures aitavad õpetajate parem ettevalmistus ja professionaalne toetus kaasa, et ka vastuoluliste teemade käsitlemine oleks tasakaalukas ega taanduks ideoloogiliseks mõjutamiseks,” märgib Tinn.

Miks on aga vaja panna nii suurt rõhku just kodanikuharidusele ja ühiskonnaõpetusele? Kas poleks mõistlikum suunata niigi piiratud aega näiteks hiina keele või programmeerimise õpetamisele? „Ühiskonnaõpetus ei ole pelgalt haridusküsimus, vaid see on seotud ka demokraatia kestlikkusega,” vastab Tinn. Ta on seisukohal, et kui noored ei saa oma haridusteel süsteemset arusaama enda rollist ühiskonnas, siis suureneb oht, et nad otsivad vastuseid sotsiaalmeediast ja radikaalsetest ideoloogiatest, mis toetavad äärmuslikku individualismi ja vastandumist ühiskonnale, milles elatakse.

Teine õmbluspiste: vestlused veebikeskkondades

Mis vastuseid võib aga pakkuda sotsiaalmeedia, kui kool ei suuda arendada piisavalt poiste oskust seista vastu seksistlikule ja misogüünsele propagandale? Üldjuhul on sotsiaalmeedia platvormide algoritmidega seotud kaks suurt riski: filtrimullidesse langemine ja vaenupeibutamises osalemine. Viimane kätkeb endas äärmuslike seisukohtade põhjendamist stereotüpiseeritud karikatuuriga teisitimõtlejatest (nt paksud koledad feministid) või luuakse provotseerivat sisu, et suurendada oma seisukohtade nähtavust. „Provotseerivale sisule vaieldakse sageli kommentaarides vastu, mis aitab algoritmidel sisu edasi võimendada,” selgitab paradoksi Tartu Ülikooli digimeedia uuringute nooremteadur Kaarel Lott. Nähes selgelt seksistlikku või paremäärmuslikku sisu ei ole avalik väitlus samas keskkonnas sobilik meede. Ka sisu modereerimine, vähemalt praegusel kujul, ei pruugi Loti sõnul aidata: „Moderaatoreid on suurtel platvormidel vähe ja eriti vähe on neid nii väikses keeleruumis nagu meie oma.”

Samuti ei ole tõhus tuumanupu vajutamine ehk lauskeelamine, sest Loti arvates leiavad noored kiirelt ja tõhusalt viise, kuidas igasugustest keeldudest mööda hiilida. Samal seisukohal on ka Sydney Ülikooli politoloogia doktorant Kate Scott, eriti pärast eelmisel aastal Austraalias vastu võetud seadust, mis keelas alla 16-aastastel isikutel ligipääsu sotsiaalmeediale. „Peamiseks mureks on see, et taolised piiravad algatused võivad suunata noori just alternatiivsetele modereerimata platvormidele, kus äärmuslik sisu ja vaenukõne õilmitsevad,” selgitab Scott. Tema arvates pole need algatused ainult ebatõhusad, vaid saavutavad algsele eesmärgile vastupidise tulemuse, hoogustades noorte radikaliseerumist ning süstides neisse usaldamatust ja trotsi riigivõimu vastu.

Sotsiaalmeedia keelustamine, nagu seda tehti Austraalias, võib suunata noori just alternatiivsetele modereerimata platvormidele, kus äärmuslik sisu ja vaenukõne õilmitsevad.

Kui keelumõõka ei saa kasutada, siis kuidas veebis elava radikaliseeriva lohega võidelda? Lühidalt öeldes: pakkudes poistele ja noortele meestele alternatiivi, et juhatada nad teisele, elutervemale teele. Esiteks vajatakse positiivse mehelikkuse eeskujusid, mis hõlmaksid emotsionaalset intelligentsust, julgust olla haavatav, vägivallavastasust ja kogukonnakesksust. „Vasakpoolne [liikumine] räägib väga palju „toksilisest maskuliinsusest”, kuid tundub, et selles retoorikas puudub selge teekaart, kuidas kehastada positiivset maskuliinsust,” täpsustab Scott. Seetõttu tuleks edastada selgeid sõnumeid ühiskonna ootustest meestele, et vältida demoraliseerivat identiteedikriisi ja tagurlikesse soorollidesse langemist. Sarnasel seisukohal on ka Lott, kes rõhutab soohariduse olulisust. Viimane õpetaks noori varakult eristama sotsiaalset ja bioloogilist sugu, selgitaks soorollide ja -stereotüüpide mõju ning õpetaks stereotüüpidele vastu seisma. See omakorda vähendaks langemist seksistliku ja misogüünse veebisisu küüsi, mis propageerib kindlat – ning üsna toksilist – vaadet mehelikkusele.

Teiseks tuleks suhelda noorte meestega keskkondades, kus nad parasjagu viibivad, kasutades kaasavaid ja nende jaoks mõistetavaid sõnumeid. „Progressiivsed aktivistid saaksid muuta narratiivi, kui nad taanduksid jutlustest ja kasvatuskõnedest ning püüaksid suhestuda noorte meestega siiralt, et nood tunneksid end nähtu, kuuldu ja mõistetuna,” rõhutab Scott. Siin on tõhusateks abivahenditeks huumor, satiir ja ka arvutimängukultuur, mis on Scotti sõnul tõestanud end heade vahendajatena siiraste ja sügavate vestluste algatamisel.

Vajame positiivse mehelikkuse eeskujusid, mis hõlmaksid emotsionaalset intelligentsust, julgust olla haavatav, vägivallavastasust ja kogukonnakesksust.

Kolmas õmbluspiste: deradikaliseerimine

Kui koolipoiste ja veebis seksistliku sisuga kokku puutuvate noortega on veel võimalik midagi ette võtta, siis mida teha siis, kui isik on jõudnud misogüünia ja/või paremäärmusluse lõpp-punkti ja radikaliseerunud? Viimase all mõistame olukorda, kus – vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti definitsioonile – isik võtab omaks äärmusliku eluviisi, millel on selge ideoloogiline mõõde. Vägivald võib, aga ei pruugi kuuluda selle juurde.

Pikaaegne misogüünse ekstremismi uurija ja Royal Holloway Londoni Ülikooli õppejõud Elizabeth Pearson hoiatab oma 2023. aasta monumentaalses monograafias „Extreme Britain”, et radikaliseerunud meeste stereotüpiseerimine ja karikatuuridena esitamine on ohtlik, olgu tegu paremäärmuslike vaadetega noorte vihaste meeste või hüpermaskuliinsete džihadistidega. Sellised narratiivid ei ole äratuntavad äärmuslike organisatsioonide liikmete seas, kes näevad end pigem (vabadus)võitlejate ja hääbuvate väärtuste kandjatena. Seetõttu ei saa radikaliseerumise vastu võitlemine olla ainult terrorismivastaste julgeolekumeetmete kogum, kuna probleem on olemuselt sotsiaalne. Samuti ei saa Pearsoni sõnul äärmuslast „terveks vaielda”, kuna tema ideoloogiline kuuluvus ning pühendumus liikumisele on emotsioonipõhine ja tunnetuslik.

Äärmuslast ei saa „terveks vaielda”, kuna tema ideoloogiline kuuluvus ning pühendumus liikumisele on emotsioonipõhine ja tunnetuslik.

Mis aga annaks tulemusi? Royal Holloway Londoni Ülikoolis kriminoloogia doktorikraadi omandanud ja deradikaliseerimisprogrammide mõjude hindamise praktikaid uurinud Heidi Maiberg toob esile, et praegune parim teadmine toetab arusaama, et sunniviisiliselt ei saa kedagi muuta, küll aga on võimalik pakkuda motivatsiooni korral tuge. „Sekkujad kasutavad sageli sotsiaaltöö ja psühholoogia vallast pärit võtteid, olgu siis tegemist motiveeriva intervjueerimise, peegeldamise, pere- või traumateraapiaga,” tutvustab Maiberg veel üsna noort tegevusvaldkonda. Sageli kohtutakse poolte nõusolekul ka mõne sellise grupi liikmega, keda vihatakse. „Kohtumise eesmärk on taashumaniseerida „teist poolt” ning anda äärmuslasele võimalus oma tegude eest vabandada,” selgitab Maiberg. Rassipuhtust tagaajavate inimeste puhul aitab aga kognitiivset avanemist tekitada geenitestide tegemine ja oma päritolule „otsa vaatamine”.

Üldjoontes on Maibergi sõnul parimad deradikaliseerimist toetavad lähenemised järgmised. Esiteks tuleks ehitada sekkumine üles lähtuvalt konkreetse isiku vajadustest ja taustast. Teiseks tuleb rakendada võrgustikupõhist lähenemist, mis tähendab, et inimese elu hakatakse professionaalide abiga üles ehitama, näiteks pakkudes vaimse tervise teraapiat, et lahendada vanu probleeme. Kolmandaks tuleb pakkuda isikule füüsilist ja vaimset kaitset, kuna äärmuslikel organisatsioonidel on tavaks „reeturitele” kätte maksta. Neljandaks tuleks töötada ka kogukonnaga, et inimesel oleks, kuhu tagasi tulla ja kuuluda. Taolist tuge ja sekkumisi pakuvad üldjuhul kodanikuühiskonna organisatsioonid koostöös riigiga. „Deradikaliseerumine ja äärmuslusest eemaldumine võib toimuda ükskõik kus, kui selleks on motivatsioon ja võimalused,” täpsustab Maiberg.

Kokkuvõtvalt ja mõneti tuleviku suhtes lootusrikkalt võib öelda, et noorte meeste ja naiste vahelist poliitilist lõhet on võimalik vähendada, kuid selleks on vaja teha suuri ja kulukaid muudatusi haridussüsteemis, korrakaitses, tervishoius ning eelkõige selles, kuidas me läheneme ühiskonnana noorte meeste probleemidele, eriti maskuliinsusküsimustes. Jaanuarikuises artiklis kõlas Kate Scotti tabav mõte, mis peaks saama uue lähenemisviisi  nurgakiviks: „Noorte meeste raskuste tunnistamine ei võrdu naiste raskuste mahasalgamisega.” Seetõttu algab raske ja vaevaline (õmblus)teekond esimesest sammust – ärakuulamisest. 

Katarina Budrikul on kaks magistrikraadi: üks politoloogias ja teine Euroopa õpingutes. Päeval kantseliiti mässitud riigiametnik, öösel viisaka käitumise ja feministliku lugemusega sotsiaalkriitiline esseist.

Enn Nazarov on 23-aastane kväär vabakutseline kunstnik, illustraator ja Peemoti keskuse vabatahtlik.