„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord tutvusime kunstnikepaari Terje ja Jüri Ojaveriga nende Laulasmaa ateljees.

Augustikuu viimased päevad, Metsatuka peatus, erkrohelised niidud, loksuv marsa. Astume fotograaf Eloga Laulasmaal bussist välja ja hakkame Ojaveride koduateljee suunas kõndima. Neil pidi väga sõbralik koer olema. Aia taga helistan Terje Ojaverile ja teatan, et oleme kohal. Kaugelt hüüab Jüri: „Tere! Tulge sisse. See on koer.” Koer läheneb. „Ta nimi on Yarah, alguses y ja lõpus h.” Meile sobib. Astume aeda, mille Terje on hoole ja armastusega kujundanud. Jüri mainib, et külla tulijad tavaliselt ei usu, et siin mingid kunstnikud elavad. 

Aed

Liigume monoliitbetoonist ehitatud majale veidi lähemale, ent peatume hetkeks Jüri installatsiooni ees. Mõned aastad tagasi oli tal Linnagaleriis näitus pealkirjaga „Meestepood”, nüüd ääristavad tsitaatidega ehitud kivisambad Ojaveride aiateed. Kivid on püstitatud kunstniku meestuttavaile, kellest enamik on veel elus. Päike on teinud tekstiplaatidega oma töö, Jüri tahaks tsitaate värskendada, aga ega väga enam ei jaksa. Majast astub välja Terje. Tutvume. Elo mainib, et kuna Müürilehel veel kaanepilti ei ole, siis äkki saaks selle siin teha, näiteks fotolavastusena. „Kolmekümnendal pulma-aastapäeval tehti meist siin muru peal üks eriliselt hea foto, nüüd on palju muutunud. Maja fassaad on uus, enne oli üleval tume puitlaudis, nüüd on kõik aknad ja varikatus vahetatud,” meenutab Terje. Kui nad 2002. aastal siia tulid, põlgas Jüri hoonet liiga suureks. Tundub, et enam ei põlga. Nende maja ehitati 1910. aastal Erica Kirschbaumi pansioni lehmalaudaks ja hobusetalliks.[1] Kõrval asub tänini peahoone – uhke vahvärgiga ja heimatstiilis, kuid seisab tühjalt. Maju ümbritseb idülliline maastik kõrgete männipuude ja pihlakatega.

Uurin, kas Terje oleks nõus meile aias väikese ringkäigu tegema. Teeme. Eile oli suur vaibapesupäev, vaipu kuivab igal pool. Enne ei olnud siin ühtki viljapuud, vaid üks totaalne võsa. Sel kevadel said Ojaverid maastikku avardada ning ka majapidamisse väikese krati – robotmuruniitja. Nüüd ta siin töötab. Laidoneri ratsamonumendi hobuse pea järgi võetud vorm seisab uhkelt terrassi kõrval. Küsin, kas neil on aeda ka maakunsti peidetud. „Maakunsti pole, aga neid kunstkive vedeleb küll,” vastab Terje. Lähme vaatame. Näitusega „Petetute tants” tuntuks saanud kivimulaaže hakkas Terje tegema 2009. aastal. Uurin, kas mõni neist ka liigub. „Viimati liikus neli kivi, aga need kasutati nii ära, et nüüd liigub ainult üks, aga see on toas.” Kolm kivi ripuvad praegu hoopis Hiiumaa Viscosa Kultuuritehases. Kõnnime üle puidust silla, mis kevadel muruniiduki jaoks ehitati. Neid lisandus aeda lausa mitu tükki. Muruniidukiga on Terje sõnul üldse üks igavene jama, peamiselt aia eripäraselt vahva maastiku tõttu. Aia keskel on väike oja, mida Ojaverid siia kolides võsa seest tähelegi ei osanud panna. 

Läbi põõsaste paistab Jüri punker, materjalide ladu – maast kõrgemale tõstetud onnike, palistatud igasugu nimetamatute objektidega. Tõstan ühe kivimulaaži üles, avastades, et see on seest tühi. Petaks silma ära küll, kui ei teaks, millega on tegu. Jüri, kes on veidi aega eemal ringi tatsanud, teeb kaugelt hüüdes ettepaneku: „Äkki keskpäevane klaasike punaveini?” Terje trumpab üle: „Äkki nad tahavad hoopis džinntoonikut?” Mina lepin karsklust järgides multinektariga ja Elo kostitatakse kokteiliga. Hakkame tuppa liikuma – seal pakutakse torti!

Eluase

Astume majja, lööme klaase kokku ja Jüri viipab esikus pesitseva elaja ehk Terje skulpturaalse hiigelhundi poole. „Kiskja” all ripub Peterburis sada aastat tagasi valatud aidamehe kell, mille abiga Jüri selle aasta kevadnäitusel performance’it etendas. Vaatame veel ringi. Üht seina katab eesti metallikunsti nüüdseks lahkunud grand old lady Nora Raba loodud suur töö. Niipalju fuajeest. Kõnnime esimesel korrusel, kus asuvad Terje ja Jüri eluruumid. 1970. aastatel oli siin ENSV Sideministeeriumi puhkemaja. Kuigi enam küll majas 23 voodikohta pole, siis nii nagu toona, magatakse siin endiselt alumisel korrusel.

Vanaema-nimelises toas on puhanud Kiwa, toredas garderoobis riidepuudel rippuvate hõlstide all René Kari. Terje magamistoa seinal on Katrin Pere loodud erkpunase fallosega vaip „EI ja JAA”, mida vaadates on maja naishingel hea uinuda. Jüri magab teises toas, mille seina ehib justkui Terje gobelääniga dialoogi astuv pööningult leitud Eesti Wabariigi kaart, ajast, mil moes olid kaksisveed. Astume hetkeks kööki. Seinale on kinnitatud kala. „See on Saaremaalt.” Elutoa seintele riputatud kunst on peamiselt vahetatud, kas siis Arraku, Toomiku või mõne kolmanda-neljanda tuttava kunstnikuga. Võtame laua ümber istet. Tort on kenasti Eesti lipu värvides ja raamaturiiulis lamavad Müürilehed. Koogitükid taldrikuil, suunan mõtted skulptuurile.

Ojaverid on imetlusväärselt sihikindlalt skulptuuri juures püsinud. Terje lõpetas 1985. aastal ERKI ning on tegutsenud järjepidevalt vabakutselise kunstnikuna. Jüri aga autodidaktina, samuti 1980. aastate lõpust. Nad kohtusid saunas, edasine on ajalugu. Koostööd nad kunstnikena ei tee, vaidlemine Jürile igatahes ei sobi, aga nii ongi vast parem. Terje peab end vastutus- ja ka kohusetundlikuks inimeseks. Samamoodi suhtub ta töötegemisse ja kui riik andis talle lõpuks võimaluse ERKIs skulptuuri õppida, siis nii pidi minema. Skulptuur on Terje jaoks olnud alati tohutult põnev ala. Juba algusaastatel hakkas ta tegema installatsioone. Kuigi esimesed tööd olid tema sõnul pontsakad ja dekoratiivsed, tahtis ta aina edasi luua. Savi, looduslähedus ja kätega tegutsemine olid just talle mõeldud. „Pärast õppimist avastasin veel rohkem väljendusvahendeid ja päris varsti kaotasin oma tööde juures gravitatsioonitunde.” Jüri nõustub ja toob välja häda, et kui Terje teeb kolmnurkse töö, siis ta tahab selle alati terava nurga peale püsti seisma panna. 

Terje enda meelest ta liialt produktiivne pole olnud. Jüri seisukoht on, et ei tohigi teha liiga palju igasugust kunsti, on võimalik teha ainult head kunsti ja vähe. „Igaühel muidugi oma, aga produktiivsus ei ole esmane.” Jüri teekond algas sellest, et ta tegi keskkooliajal karikatuure. Joonistada ta oma sõnul eriti ei osanud. Proovis kolm korda skulptuuri kateedrisse sisse saada ja juhtus nii, et ei saanudki, aga noorte kunstnike näitustele võeti tema teoseid juba vastu ning lõpuks hakati töid ostma. Saabus ka aeg, kui skulptuur ei olnud enam ainult pronksist või kivist, seda sai igast materjalist teha. See sobis talle hästi.

Alates 2023. aastast saab Terje kunstnikupalka. Tänu sellele sai ta ära tulla õppejõu ametikohalt, mis oli end täielikult ammendanud. Nüüd on täiemahuliselt aega tegeleda loominguga, varsti saab ta palgata endale ka assistendi. Ka Jüri on õpetanud ja juhtinud skulptuuriosakonda Eesti Kunstiakadeemias. Tema karjäär õppejõuna erineb Terje omast. Kui Jüri nimetab end lahedaks sägaks, kes toob tudengid Laulasmaale tantsu lööma ja praktilist tööd tegema, siis Terje on igas tahus vastutustundlik. 

Triivime jutuga tulevikku. Tartu Kunstimuuseumis avatakse kevadel Terje isikunäitus ja praegu käib kataloogi koostamine. Materjali, mis on vaja läbi töötada, on palju. Terje tegi muuseumile ettepaneku kutsuda kuraatoriks Johannes Saar. Meenub, et olin eelmisel õhtul KKEKi naistekuu intervjuust lugenud, mida Terje kriitika arvessevõtmise kohta mainis: „Tekstiliste kirjutiste osas – noh, kui need pole just Johannes Saare kirjutatud, siis ei maksa tähelepanu pööratagi.” Terje jääb sama arvamuse juurde, hoiab Saare tekste au sees ja on õnnelik nende koostöö üle. Nüüd on tal sigaretipausi vaja. Liigume üles stuudiosse. Seal saab suitsu teha. 

Stuudio

Ateljeed katab 150 ruutmeetrit tammeparketti ja see on jagatud väga võrdselt: 2/3 Terje oma ja 1/3 Jüri oma! Ruum on suur ja saadud võileivahinna eest ning eestlane tunneb Jüri sõnul teadagi head meelt, kui kolleegid on kadedad. Päiksepoolsel seinal laiutavad aknad. Vastasseina katavad näituseplakatid. Eklektilisse stuudioruumi on koondunud tõeline arhiivlik kultuurkiht ajalehtede, raamatute, kavandite, kangaste, teoste ja materjalidega. Skulpturaalse kimbu seob kokku võimas helisüsteem, mida Jüri juba talvistel majja kolimise päevadel katsetas. „Kui me siia tulime, oli teine korrus tühi. Sättisin kõlarid toa kahte nurka, avasin aknad ja lasin linnuhääli. Puud olid härmas ja loodus vaikis. Inimesed jäid õues meie maja poole vaatama.”

Keset tuba seisab päevinäinud klaver, mida Jüri viie mehega Laulasmaa keskusest läbi sõnniku tassis. Mängida ta seda ei oska. Terje skulptuurid on mässitud kilede sisse. Ükshaaval neid eemaldades avaneb isiklik ja intiimne skulpturaalne maailm. Läheneme figuratiivsele skulptuurile „Naine lemmikloomanahast kraega”, mida eksponeeriti mullu EKKMi näitusel „Meduusa naer”. Praegu on valmimas naisele seltsilisteks trobikond karvadega kaetud, silikoonist nägudega ussikesi, et tal oleks veel lemmikloomi. „See skulptuur on küll frivoolne, kuid ka väga traagiline.” Omaenda käed lemmikloomaks kaelas, seisab naine kaugusesse vaadates paigal. Teisel pool tuba istub nurgas „Naine puulõhkumismasinal”. Kõik teemad on tulnud läbi Terje enese. Ta võtab kile alt välja hiljuti valminud skulptuuri „Madonna hargiga”, kuju katab maskeerimisvõrk. Teos jätkab naise kujutamise teemat, mõeldes nüüd Ukrainas toimuvale sõjale. Sellele, et ükskõik kui pühaks peab naine oma elu, tuleb tal oma peret ja kodu kaitsta. Siin seguneb Terje enda isiksus muude ideedega: „Mu töid saab muidugi tõlgendada üldinimlikult, aga ka minu enese võitluste mastaabis.” Skulptuuridele annab Terje näo oma autoportree järgi – eelkõige taktitunde ja eetilisuse tõttu. Teiste nägusid kasutades on asi keerulisem.

Terjele meenub idee Müürilehe kaanepildist ning kunstnik viskab õhku spontaanse mõtte korraldada fotolavastus. Jüri põikleb, soovib sundimatult loomuliku oleku jäädvustust, kuid läheb siiski asjaga kaasa, sest Terje sõnul on nende elu ammu väljunud dokumentaalsusest ja muutunud sürreaalseks. Sätime paika ussikesi ja toogat. Yarah peab samuti kaadrisse jääma. Pilt tehtud, liigume rõdule. Jüri ulatab meile kasvuhoonest toodud tomateid ja paneb võimsast helisüsteemist mängima Nick Cave and the Bad Seedsi. Jääme kuulama. Muusika sees kuuldut ja nähtut koondades mõtlen endamisi, kui hästi Ojaverid on suutnud ühendada oma eluruumid ja stuudio sügavalt isiklikuks ning sealjuures värvikirevalt elavaks ruumiks. Nende maja on näinud lõputult inimesi, kunsti, tantsu ja muusikat, kuid säilitanud kõige juures oma autentselt ajaloolise hõngu. 

Muusika vaibub ja varsti saabub aeg lahkumiseks. Lõpp-peatus on paadialune kohvik. Jüri ja Terje istuvad Villu Jaanisoo paadi all, mille nimeks Dorothea. Elo teeb viimaseid pilte ja kunstnikepaari külalislahkusel ei paista olevat otsa ega äärt – kaasa antakse alusetäis suuremaid ja pisemaid tomateid, millest valmib õhtul suve lõpu mahlakat ilmet kokku siduv pastaroog.

[1] Aulik, E. 2017. Laulasmaa ja Klooga 1931–1938. – Viru tänav ja teised. Varrak.

Sabina Ummelas õpib EKA magistrantuuris kunstiteadust.

Elo Vahtrik on kunstnik.