„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord läheb Sander Rajamäe külla helilooja Janek Murdile. Mehed mõlgutavad mõtteid mõistagi muusikast, aga ka sellest, miks on tähtis molutada ja magada. 

Janekile stuudiosse külla mineku mõte tekkis tegelikult juba eelmise aasta hakul, kui ta mulle kirjutas ja pakkus alanud aasta puhul kingituseks oma plaati „Ao”. Tookord sai lubatud nädala jooksul stuudiost läbi astuda, aga teate küll, kuidas asjad vahel välja ei kuku. Möödusid kuud, mõned sõnumivahetused ning siis kargas mulle pähe mõte, et lööks kaks kärbest ühe hoobiga. Nüüd, 11 kuud hiljem, Draamateatri vastas Janekit oodates mõtlen, et nii pidigi minema.

Janeki saabudes võtame suuna priskete vanalinna kivimüüride vahele, kus paikneb nurgatagune stuudio. Tuppa astudes ei ütleks esmapilgul, et tegu on helistuudioga. Janek omakorda pomiseb, et tal on kõik asjad natukene pilla-palla, aga minu jaoks on olemine õdus. Istun diivanile ja naljatame pisut plaadisaaga üle. 

Tunnistan üles, tulin meelega kohale suhteliselt valge lehena, suurt ettevalmistust tegemata. Kiikasin vaid ühe raadiointervjuu tutvustust, milles Janek väitis, et ta pole suuremat sorti molutaja. Sõnasabast mugavalt kinni haarates uurin, milline näeb välja tema kõige tavalisem tööpäev. „Tegelikult ma ei mäleta, millal ma seda ütlesin, ju see vastas sellele ajale. Praeguseks on mu päevakava oluliselt muutunud. Kui varem olin hommikul ärkaja, siis nüüd on asjad vastupidi – kui on võimalik, siis hommikuti ma molutan.”

Janeki stuudio lähedal asuval Müürivahe tänaval on Kioski nimeline kohvik, varasemalt sai Janek seal ühe tuttavaga regulaarselt kokku. Praeguseks pole Janek teda aga üle aasta näinud, sest helilooja ei jõua enam niivõrd varajasel kellaajal kohvikus käia. Ta tõdeb, et ühest küljest mängib rolli vanemaks jäämine, teisalt mõjutavad päevarütmi käsilolevad projektid. 

Aastast 2007 vabakutseline Janek mainib, et vahepeale jääv Levilas töötamise periood oli teatud mõttes hübriidtöökoht. Tollal kõrvalmajas asunud Levila kontoris toimusid paaril korral nädalas koosolekud. „Tööd tegin nii seal kui ka siin stuudios. Hetkel pole mul ühtki muud kohustust väljaspool seda, mille ise olen kokku leppinud. Ei pea igal hommikul kuskil rivistuses olema.” 

Praegu toimetab mees täpselt selles taktis, nagu see võimalik on. „Kõige rohkem määravad ajagraafikut lapsed. Mul on kaks tütart, nemad muutuvad, nende vajadused muutuvad, vastavalt kõigele sellele on mu päevaplaan pidevas muutuses. See, et ma olen vabakutseline, tähendab eelkõige , et mul on kogu selle perioodi vältel olnud laste jaoks rohkem aega.” 

Janekil on kogemusi ka regulaarse, nii-öelda kaheksast viieni tööga, ta teab, mida tähendab see, kui kell viis tegelikult tulema ei saa. „Kindlasti on olnud ka perioode, kus töö oleks nagu kõige tähtsam olnud. Ajaga olen aga hakanud rohkem mõtlema molutamise peale.” Poetan vahele, et kunagises raadiointervjuus arutles ta samuti asjade rahulikult võtmise teemal ning sellest, kuidas puhkamine ja magamine on olulised. „No täiesti! Uni on väga tähtis. Tänagi magasin enne intervjuud pool tundi.” Üheskoos tõdeme, et kõik asjad hakkavad kannatama, kui sul on probleemid või oled üleväsinud.

Vahel on muusikutel teatud stuudiotraditsioon, et vaim peale tuleks. Küsingi Janekilt, kuidas tema päevatöö pihta hakkab. Mõistagi, päevad pole vennad, aga Janeki üldine rutiin näeb ette, et ta asub kohe asja juurde. „Ma kasutan ärkamise aega, tööle liikumise aega, aga ka üksi olemise momente selleks, et end sujuvalt sellesse konditsiooni viia. Stuudios tehniliste vidinate juures hakkan tegema seda, mida tarvis.” 

Kõige rohkem määravad ajagraafikut lapsed. Mul on kaks tütart, nemad muutuvad, nende vajadused muutuvad, vastavalt kõigele sellele on mu päevaplaan pidevas muutuses.

Locked in

„Vot jah, locked in.” Ajaga on ta õppinud, et millegi ära tegemiseks pole vaja hommikut või õhtut oodata. Ühest küljest käib töö tegemine regulaarselt, samas on Janek veendunud, et kõigil on momente, mil kipub peale väsimus või miski ei tule välja. „Üldiselt seda ei ole, et ma midagi ootaks – käed külge ja läheb asjaks.”

Janek lisab, et öösel, töö lõppedes, võib ta küll otsese eesmärgita mingite helidega möllata ja lõdvestunud olekus muusikaga katsetada. „Aga pingutus on kõige viljakam, kui see langeb päeva valgemasse perioodi.”

Räägime Janekiga ligikaudu tund aega muusikuks saamise teekonnast ja sellega seonduvatest väljakutsetest. Vahel satub ette mõni intervjuu, milles keegi räägib, kuidas ta juba kolmeselt või viieselt mõistis, mida ta elus korda saata soovib. Janek väidab, et temal sellist teadmist ei olnud, vähemalt ei mäleta ta seda. „Ma ei ole käinud seda teed, kus ma teadlikult kasvan muusikuks. Minu jaoks on see olnud juhus, kogemata ja endale aru andmata. Pigem tajusin, et mul on mingi loomingulisus olemas, aga tol ajal, kui ma koolis käisin, siis muusikaga tegelemine lähtus sellest, kas sa laulad või ei laula. Ja mina kooli koori ei pääsenud.”

Nõustun, tegu oli ju ajastuga, kus arvuteid veel polnud ja muusikat loodi füüsiliste pillidega. „Mingist arvutist polnud haisugi. Minu muusika kirjutamise teekond sai alguse ikka tänu kitarrile. Kitarr oli kättesaadav, seetõttu ka vahend, millega üldse midagi väljendada sai. Klahvpill tundus täielik müstika ja selleni jõudsin palju hiljem.”

Harilik pliiats ja kitarr

Janeki esimene tõsisem bänd oli Borax, mida ta tegi alguses koos oma venna Marek Murdi ja Leslie Laasneriga. Debüütalbum ilmus 1994. aastal ning seda defineeris nimelt kitarr. „Mihkel Kleis, sama tüüp, kelle maalid mul siin seinal on, Ratkiller, kirjutas mulle umbes aasta aega tagasi, et see album on nüüd mingites ringkondades kultuslik. Seepärast, et seda seostatakse nüüd sellise stiiliga nagu doomgaze, ja albumit võetakse kui stiili eelkäijat, varaseimat näidet.” Kuna bändimehed pole senimaani Boraxi materjali digitaalselt välja pannud, siis oli keegi kasseti rippinud ja lood YouTube’i üles laadinud.

Mõneti võtabki Janeki sõnul selle ajastu kokku harilik pliiats ja kitarr. Esimene oli peamine töövahend juba Tartu Kunstikooli ajast alates. Väljendusvahendid olid tollal piiratud – kõik oli analoog. „Pigistasid tuubist värvi ja jälje jättis paberile grafiit. Muusikaga oli samamoodi – kõik oli analoog ja minu jaoks sai see alguse kitarrist.“

Ajapikku hakkas lisanduma järjest uut, millest helisid välja pigistada. „Pildile tulid esimesed efektiplokid, eelkõige overdrive, distortion, fuzz, ka lihtsad kajad. Aga toona oli printsiip lihtne – plokid on kas sees või väljas. Sellist pedaalide rivi nagu tänapäeva bändimeestel näeb, tol ajal ei olnud. Üsna basic oli see kõik.”

Lisaks õhtusele ja öisele bänditegemisele tõdeb Janek, et päeval oli vaja leiba teenida. „Tegelikult olid argipäevad sellised, et ma ju käisin tööl.” Päevatöö möödus reklaamiagentuurides, mis olid toona tuntud muuhulgas selle poolest, et seal olid arvutid. „Esimeste aastate jooksul reklaamiagentuuris oli vaja ära õppida arvutis toimetamine. Paralleelselt hakkasin tegema ka filmimuusikat ja üsna varsti tulid ka esimesed tellimused, sest olime Boraxi aegadel kirjutanud paarile lühifilmile muusikat.”

Olav Ehala on eilne päev

Esimene film, millele Janek oma nime alt muusika lõi, kandis nime „Agent Sinikael” (2002). Sel ajal oli vaja välja nuputada, kuidas filmimuusikat teha nii, et see kõlaks sümfooniliselt, ilma et orkester oleks käepärast. Esimesed virtuaalsed instrumendid olid küll juba olemas, aga need olid Janeki sõnul väga kohmakad ja algelised. Orkestri kõlaliseks jäljendamiseks kasutati seetõttu näiteks SoundFont’e, kuhu olid pillid sisse mängitud, ja mida sai siis stuudios omakorda klaviatuuril mängida.

„Muusika, mis seal kinosaalis lõpuks kõlas, oligi nagu terve orkester, samas ka natuke džässilik. Võib-olla ei peaks seda liigsest tagasihoidlikkusest ütlema, aga mäletan kuidas filmirežissöör Arbo Tammiksaar ütles, et Olav Ehala on eilne päev ja sina (Janek – toim) hakkadki nüüd tegema neid asju. Päris nii see ei läinud, sest vahele jäi aastaid, kus ma ei teinud ühelegi filmile muusikat. Aga esimene film jääb ikka meelde.”

Aastaid jäi küll vahele, aga filmimuusika on Janeki loomes olnud olulisel kohal, seda ka täna. Vestleme veel hädast ja viletsusest, millega filmidega tegelevad muusikud ja heliloojad sajandivahetusel leppima pidid. Kui täna on kõik ajakooditud, film jookseb ühes aknas, heliprogramm teises, siis vanasti tehti asju hoopis robustsemalt.

„Pilt tuli VHS-i pealt ja sellega oli nii, et play vajutamisega tekkis viivitus, aga enam-vähem sain ikka aru, et muusika on paigas ja sobib. Lõpuks oli see muidugi perfektselt ajastatud, aga režissöör otsustas viimasel hetkel mõned kaadrid välja võtta ja asi kukkus veidi kokku. Ma suutsin selle taastada, aga mäletan, et Ivo Felt, kes oli filmiga kuidagi seotud, ütles, et kurat, see oli enne nii perfektne.” 

„Vaatamata kõigele oli tol ajal ainuüksi võimalus teha mingile filmile muusikat äge. See tundus super cool.” Kui siis oli filmitegijatel puudu kapitalist, mis andis endast märku Janeki sissetulekus, on täna mehe sõnul puudu pigem ajast. Olles nüüd ka ise filmitegija ning sel aastal teinud valmis oma debüütfilmi (Eesti Lood 2026), tõdeb ta, et tempo ei ole võimaldanud väga teisi asju teha. Mõistetav, kui oled ise režissöör, monteerija, operaator, helilooja ja kujundaja.

Mainin talle, et käisin viimati kinos vaatamas filmi „Uus raha”, kus lisaks Janekile teevad kaasa ka mõned teised muusikud ja produtsendid. Mind huvitab, kuidas toimis dünaamika artistide vahel, kas tehti omavahel koostööd. „Kõik töötasid tegelikult autonoomselt ehk kõigil oli enda roll. DEW8 ja Genka töötasid seal baaristseenides ja lõpulugu oli ka vist nende tehtud. Minul olid jällegi helgemad või romantilisemad ja õhulisemad kohad ning siis, kui oli vaja rasvast biiti, tegi selle ära Bert On Beats.”

Klaver on universaalne

Just helgus on see, mis minu arvates Janeki muusikas väljendub. Seda kannab tema muusikas tihtipeale klaver. „Tõsi, klaver on tulnud viimasel ajal tugevalt minu muusikasse. Kummaline, sest kunagi tegime Boraxiga loo „Horisont”, mille jaoks mängisime Linnahalli stuudios sisse partii suurel Estonia tiibklaveril. See tundus nii ulme, et nagu mis mõttes klaver. Me ei mõelnud klaverile kui instrumendile, mida reaalselt kasutada võiks, selle asemel olid ikka sündid, kitarrid ja värgid, nii-öelda moodsad helid.” 

Nüüd on aga klaverist saanud helilooja lemmikinstrument, sest sellega saab kõik ära teha. „Klaver annab hästi selge pildi, kus ma millegagi teema võtmes olen. Muidugi võib sumbata sünteesitud helide maailmas, mis on ka huvitav, ent teinekord on vaja struktuur või esialgne tulemus kätte saada ja selleks on klaver klaar instrument.”

See tundus nii ulme, et nagu mis mõttes klaver. Me ei mõelnud klaverile kui instrumendile, mida reaalselt kasutada võiks, selle asemel olid ikka sündid, kitarrid ja värgid, nii-öelda moodsad helid.

Lõpuks jookseb aga kõik kokku arvutisse. Kahtlemata on see multifunktsionaalne asi, leiab Janek. „Kui mõned muusikud võib-olla eemalduvad arvutist, et sünniks see nii-öelda ehe asi, siis mina võtan seda kui kaasaegset tööriista. Ma saan oma ideed kiiremini fikseeritud, mitte et kiirus omaette oleks suur väärtus, aga mingi koha peal on see paraku oluline.”

Saan oma küsimuse pealiskaudsusest aru siis, kui Janek lausub, et tähtsad on ka näiteks kõlarid. Samas ajas kõik muutub. „Mingi periood oli akustiline kitarr universumi kese. Sellega sai kõik ära teha ja ma ei mõelnudki muule. Täna on minu jaoks tähtis arvutis olev programm, klaviatuur ja väga erinevad instrumendid, mille maailm on omakorda väga palju arenenud – soojad helid, külmad, mingisugused kauged, tekstuurilised helid ja mida kõike veel.”

Viin jutu Janeki eelviimasele albumile „VIIV”, mille avaloos kõlab trompet. „Sander Mölder hindas seda lugu „Muusikanõukogu” saates kunagi kümne punktiga, mida ma ei saa märkimata jätta. Aga ütles ka seda, et trompetit niimoodi mängida ei saa.” Janek selgitab, et need on virtuaalsed instrumendid või helipangad, millesse pillimängijad on sisse mänginud näiteks trompeti iga noodi, mitte meloodilisi fraase. „See on enam-vähem päris asi, aga teravam kõrv võib vahet teha. Samas annab see instrumendile seniolematud võimalused.”

Mulle üllatuseks on taolisi panku salvestatud ka Eestis. Näiteks on rahvusvahelises muusikas kasutatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri helipanka “Tallinn”. Kui me peatusime enne korraks SoundFont’il, siis kahte ei saa omavahel võrrelda. „See, mis on olemas tänapäeval, on niivõrd hea.”

Muusika toob rõõmu

Aeg ei ole kummist, seda teame kõik. Veelgi keerulisem on panna muusika kirjutamisele külge mingi ajaline mõõde või stuudios stopper käima vajutada. Samas on aeg Janekile õpetanud just seda, et vahel tuleb anda välja teatud mõttes suvaline kavand. „Varem ma seda üldse ei teinud, asjad pidid minu arvates enne väljasaatmist valmis olema. See sõltub muidugi tööst. Näiteks ütleb režissöör, et kuule, meil on vaja siin kohe homseks midagi. Siis ma mõtlen, et okei, mul on mõned tunnid ja kavandan nende jooksul asja ära.”

„Kui käes on muusika kirjutamise aeg, siis võtan täpselt nii kaua, et asi oleks valmis. Ma ei anna välja muusikat, mis mulle endale ei meeldi. Sellist mentaalset stopperit tiksumas ei ole,  samas kui on vaja minna avariid päästma või teha midagi pere kontekstis, siis tuleb minna ja jätta asi pooleli.”

Janek lisab, et kunagi läksid häirekellad tööle, kui albumi väljaandmine jäi ajasurve taha. Nüüd aga mõtleb mees pigem nii, et loominguga saab tegeleda siin, seal ja kolmandas kohas ning lõpp-produktiks ei pea olema tingimata album.

See eneseteostus, olgu see siis joonistamine või muusika, on vajalik mitte selleks, et ennast või midagi müüa. See on vajalik vaimse tervise pärast.

„Nüüd võib-olla selline fataalne hiljaaegu tekkinud mõte, millele ma tegelikult kunagi varem mõelnud ei ole. Kui ma muusikaga ei tegeleks, kas siis oleks maailmalõpp? Võib-olla ei oleks. Aga siis ma jõuan tagasi mõtteni, et päris ilma ei saa, see pakub ju mulle palju rõõmu. See eneseteostus, olgu see siis joonistamine või muusika, on vajalik mitte selleks, et ennast või midagi müüa. See on vajalik vaimse tervise pärast.”

Kirjutan sellele kahe käega alla. Kui fataalsusest juba juttu, küsin Janekilt, mis tema loometuhinat lõhkuda võib. Aimatavalt on need ebameeldivad asjad. Vahel tuleb ette aga seda, et koos on vaja töötada inimesega, kellega ei teki sünergiat. „Olukordi, kui sa midagi teha ei suuda, neid ju tuleb ikka ette. Ning eksisteerivad ju ka sellised igapäevased tundmused nagu ärevus, masendus ja raskemeelsus, aga ma üritan sellest alati võimalikult kiiresti välja tulla. Alati see ei ole nii lihtne, ent vanusega tuleb ka see teadmine, et kõik käibki niiviisi üles ja alla. Vahel on halvasti, siis on jälle hästi.”

Räägi nendest headest asjadest

„Kui sul on kaks last, siis on see kõige esimene asi. Täpselt nii hästi kui läheb lastel, läheb mul endal ja minu elukaaslasel. Ma ju elan nende muredele ja rõõmudele kaasa, kõik ei ole alati endas. Ma olen osa organismist, mille nimi on pere.”

Sander Rajamäe on hobikirjutaja.

Erik Hõim on vabakutseline