Surm on lähedaste jaoks traumaatiline kogemus, kuid selle teema pelgamisega võib hingelisi haavu kaasas kandma jäädagi.

Rivo Sarapik. Foto: Andras Kralla (Äripäev)

„Mulle tuleb meelde Kadri Kõusaare film „Magnus”. Seal oli üks noormees, kes rääkis kõigile pereliikmetele, et ta tapab end ära. Mäletan sealt ühte kohta eriti selgelt. Noormees oli teinud enesetapukatse, ta oli haiglas ja pere tuli teda sinna vaatama. Nad ei elanud kõik koos, vaid oli selline harilik katkine perekond. Haiglasse poja juurde jõudnud ema esimene küsimus oli: „Kuidas sa said seda mulle teha?!” Ja ma mõtlen, et, vau, kas ta tegi seda sulle? Selle asemel, et küsida, miks nii läks või et mis meie perekonnas toimub, et sellised asjad juhtuvad?”

Helgelt heleda ning sopilise katusekorteri köögilaual auravad piaalid kuuma teega ja Rivo Sarapiku sujuvad, aga kindlad liigutused järjepidevalt teekausse täites tasakaalustavad suurepäraselt seda emotsionaalset, ausat ja kirglikku vestlust, mille katkematus voolus me juba viimased rohkem kui tund ühelt teemalt teisele surfanud oleme.

„Ma arvan, et minu venna enesetapp lõi meie perekonna rohkem lahku,” jätkab Rivo. „Juhtunu tõi selgelt välja, kui habras see tegelikult juba enne oli. Selle, et meil ei ole omavahel suhteid. Ma olen aastaid käinud kodus nagu kohustusest ja kohusetundest. Ma ei ole tahtnud otseselt minna, ma ei ole tundnud, et mul oleks nende inimestega midagi väga ühist. Ja see, et ma praegu seda endale tunnistan, on väga raske. Öelda välja, et, jah, me olemegi üksteise jaoks võõrad. Ühelt poolt on sellest, mis vennaga juhtus, tohutult kahju. Teistpidi jällegi on see mulle kätte näidanud asju, milleni ma ei oleks võib-olla nii ruttu või kas üldse jõudnud. Tol hetkel võttis see väga palju kuraasi maha. Sain aru, et see kõik on mingil hetkel lõplik.”

Meestel diagnoositakse depressiooni 2–3 korda vähem kui naistel. Vaimse tervise probleeme on meestel elu jooksul pisut harvem kui naistel, aga poistel 2 korda rohkem kui tüdrukutel. Mehed teevad 5 korda rohkem suitsiide kui naised. Ligi 60 % enesetappudest pannakse toime ravimata depressiooni tõttu. Igal aastal sureb suitsiidi tagajärjel umbes üks miljon inimest. Üldiselt teeb see 16 inimest 100 000 kohta, ehk üks surmajuhtum iga 40 sekundi järel. Viimase 45 aasta jooksul on enesetappude arv maailmas suurenenud 60 % võrra. Heaoluriikides on vigastused noorukieas kõige sagedasemaks surmapõhjuseks ja nii ka Eestis. Kuigi õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade läbi elu kaotanud kuni 24–aastaste noorte arv on pidevalt vähenenud, on siiski sagedasemaks surmapõhjuseks noorte seas õnnetusjuhtumid ja enesetapud.

Mu aju täristab mõttes Rivo jutu vahele statistikat nagu robot. Nagu mingi õel ja tundetu masinavärk, kelle jaoks pole nimesid, on ainult numbrid. Pole traagikat, on ainult tendentsid ja analüüs. Ja teisel hetkel käib klikk ja ma leian ennast, pisaraklombid kurku poomas, nii hästi mõistmas seda, mida Rivo räägib. Nii selgelt tundmas kogu seda kurbust ja klaarilt kujutlemas neid pooleli jäänud elusid. Neid „harilikke katkiseid perekondasid” nagu Rivo nii iseenesestmõistetavalt jutu sisse poetas. Neid siia ellu edasi jäänud lähedasi ja sõpru. Niimoodi edasi-tagasi, klikk-klikk…

Ma ei saa aru, miks me peaks üleüldse midagi vältima, millega me inimesena kokku puutume?

„Peale vennaga juhtunut inimestega rääkides üllatusin, kui suur on see ring inimesi, kes on enesetapuga ühel või teisel viisil kokku puutunud. Ja üllatas see, kui puru lähisuhted on. Või et neid ei olegi. Kui levinud on alkoholism. Kui levinud on, et on mingi jama.” Rivo heleda tuka all on küll murelikult kortsus kulmud, aga tema pilgus on mõistmine ja teatav rahu, kui ta jätkab: „Peresuhted on minu jaoks see, millega ma järgmisena pean tegelema, kuna saan nüüd aru, et ühelt poolt on see miski, mis ka mu ärevust on nii pikalt toitnud. Süütunne ja lõpetamatus. Ma peaksin seda enda pärast tegema. Ilmselt on see mingi küpsuse märk, kui need teemad ette võtta. Võib-olla ongi, et kui teismelisena või 20ndate alguses nendesse asjadesse oleksin süüvinud, oleksin reageerinud liiga impulsiivselt. Süüdistades, ägestudes. Mõistmine saabki tulla vaid läbi mingi enda kogemuse, saades aru, et ka mina pole veatu, mis õigusega ma teistele näpuga näitan. Seda kõike on olnud kogu aeg väga „mõnus” ja „mugav” edasi lükata, aga nüüd ma tunnen, et meil tegelikult ei peaks olema tabuteemasid. Ma ei saa aru, miks me peaks üleüldse midagi vältima, millega me inimesena kokku puutume?”

Nõustun, et ka mina olen sellele teemale väga palju mõelnud. Kuidas aastal 2017 on võimalik, et me ikka veel kõik ja täiel häälel ei räägi teemadest nagu seksuaalsus, vaimne tervis, surm… Seda, et näiteks 19. sajandi lõpus elasid inimesed oluliselt lühemat aega kui praegusel ajal, teavad preguseks pea kõik, aga ma ei usu, et niisama iseenesestmõistetavalt pesitseb selles teadmiste kambris fakt, et viktoriaanlikul ajal teadvustasid inimesed selgelt oma elu lühidust siin planeedil ning surma üle arutleti kordades rohkem, kui meie seda praegu teeme. Inimeste eluiga on võrreldes tollasega pikenenud pea kahekordseks, aga meie sees kerib sageli igapäevaselt aina edasi kinnisidee oma elus olemise päevade numbri suurendamisest. Me sööme aina tervislikumalt, teeme trenni, proovime oma stressitaset vähendada, teeme mida iganes, et lükata edasi (vältimatut) surma. Surmast ning surelikkusest on saanud tabu ning ka nüüdisaja akadeemilistel surmauurijatel ei jää üle muud, kui öelda oma uuringute vahelt nagu ühest suust: aeg on hakata oma lähedastega surmast rääkima.

Rivo täidab me piaalid uuesti teega ja ma jään kaussi oma näppude vahel veeretama, tundes, kuidas mõtterahe, mis me vestluse alguses nii hoogsalt vastu mu oimukohti peksles, aina rahulikumaks jääb. Raheterad sulavad maas tasapisi, kui Rivo oma rahulikul ja kindlal häälel jätkab: „Suitsiiditeemadest rääkimine võib olla viisiks avada teemat selle nurga alt, kuidas keegi sellest üldse mõtleb. Võib-olla rääkimine ja arutlemine aitab selgitada, kui palju oluliselt laiem see kõik on. Kuidas ühe jaoks lõpeb see ruum ära, aga näiteks pere ja lähedaste jaoks siis alles kõik algab. Kui ma enda venna peale mõtlen, siis ta oli ekstravertsem kui mina. Rääkis rohkem ja oli üldse selline muretum inimene. Mina olen temaga võrreldes ikka oluliselt rohkem planeerija ja põdeja. Aga siis järsku lõppesid kuskil ta oskused ära ja see, mis juhtus, oli tema jaoks väljapääs. See on ju tegelikult väga kurioosne… Elu läheb igasuguste statistiliste- ja majandusnäitajate põhjal justkui järjest paremaks, aga miks siis ei taheta edasi elada? Mingi lünk on sees. Meil tuleb tunnistada, et sellised asjad juhtuvad ja siis saame me ka vastavalt käituda. Julgeme abi küsida.”

Üllatusin, kui palju inimesi on enesetapuga kokku puutunud, kui puru lähisuhted on, kui levinud on alkoholism. Kui levinud on, et on mingi jama.

Ta meenutab: „Kui ma 2015. aasta suvel suitsiiditeemadest Äripäeva kirjutasin, tuli tagasisideks nii palju kirjasid, mis rääkisid sellest, kuidas kellelgi on sama kogemus või probleem. Või et keegi on selles hetkes just praegu. Kirjasid, kus tõdeti, et sellest kõigest peaks rääkima, aga keegi ei ole seda teinud. Sain aru, et ma ei ole paljusid asju enda jaoks läbi mõelnud. Artikkel tuletas mulle meelde, et ma ei ole tegelikult vennaga seotud teemadega tegelenud ja see omakorda lükkas käima mingi lumepalli ka muude vanade lõpetamata asjadega, mis tegelikult ulatuvad kuskile lapsepõlve. Koolikiusamine, vägivaldne kodune elu ja kõik see. Ligi kolmkümmend aastat hiljem selle juurde tagasi tulla on ühelt poolt imelik, aga tegelikult näitab see ilmekalt, et väga paljud asjad, mis mõjutavad meie olemist või käitumist täiskasvanuna, ulatuvad väga kaugele tagasi. Too hetk me võib-olla ei saa isegi aru, et midagi on valesti. Et see, kuidas sinuga käitutakse, on vale. Kui ma surun mingid teemad endas alla või need kuidagi kinni mätsin, ei lahenda see neid ära. Ei ole nii, et panen kõik kuskile nagu kappi või keldrisse ära, sest kui ma sinna keldrisse hästi palju kraami panen, siis ma mingil hetkel pean hakkama seda keldrit koristama. Parem on ju jooksvalt vaadata neid asju.”

Mulle meenub, kuidas mu tuttav teatrikunstnik ja illustraator mulle väga sütitavalt ning inspireerunult Bologna lasteraamatute messi külastust kirjeldas ning ühtlasi seda, kuidas mujal maailmas on nii palju ilusaid lasteraamatuid, mis justnimelt surma temaatikaga tegelevad. Toredasti kirjutab selle sama teema kohta 2015. aasta novembri Sirbis ilmunud artiklis „Lastel pole tarvis seda jälkust lugeda!” Mari Niitra: „Kui keskajal nähti lapses pigem alamõõdulist täiskasvanut, siis valgustusajastust peale levis arusaam, et lapsed vajavad täiskasvanute kaitset maailma õuduste eest. Lapsi tuli säästa teemadest ja probleemidest, mis polnud neile eakohased, ühtlasi kasvatada neist kombekad ja kultuursed ühiskonnaliikmed. Sealt peale hakati muinasjutte puhastama kõiksugu obstsöönsustest ning õudustest, samuti kujunesid lastele mõeldud raamatute puhul välja mitmesugused kohati tänini püsinud tabud. Ega see, et suur inimene on oma surelikkusest teadlikum kui laps, ei tähenda, et ta teab, mis surelikkus päriselt on. Teiselt poolt näevad lapsed maast madalast tapmist ja surma nii uudistes, filmides kui ka arvutimängudes ning see info on enamasti pealiskaudne või ebaadekvaatne. Sama lugu on seksiga. Naiivne on arvata, et lapsi need teemad ei huvita ning et kui raamatutes neist asjadest juttu ei tehta, siis elavad nad täisealiseks saamiseni selles eluvallas õndsas teadmatuses.”

Mõtlen, kuidas me kohe-kohe kolmeseks saava tütrega aeg-ajalt kodutrepilt ja toast akna vahelt ikka surnud kärbseid ja mesilasi leiame ja kuidas ma ei ütle ju talle, et „see kärbseke lihtsalt magab praegu sügavalt, viime ta õue tudile,” vaid ikkagi räägimegi sellest, kuidas enam tegelikult seda kärbest/mesilast ei ole. On ainult tema kest. Ta on surnud ja ma ei tea täpselt, mis temaga juhtus või mis temast sai, aga selle keha/kesta siin saame me viia õue, et see jälle osaks loodusest saaks. Nagu õunasüda või kirsikivi, mille põõsasse viskame. Mulle tundub, et see ei saa ju näida talle kuidagi traumeerivalt hirmutav, kui seda ise ilma hirmuta rääkida. Rääkida eale vastavalt, mõistetavalt ning eluga kooskõlaliselt.

Kool on see koht, kus kujundatakse inimesi, selgitatakse neile asju ja seal jääb mingi osa rääkimata. Veel hullem, sageli kultiveeritakse seal mingisugust meelsust. Mis on hea, mis halb, mis normaalne ja mis ebanormaalne.

„Ma ei tea, meil koolis vist ei räägitud ka ikka üldse vist surmast. Ma ei mäleta, et ka lasteaias oleks seda tehtud,” püüab Rivo meenutada, „Teine selline temaatika oli kõik, mis puudutas seksuaalsust. Nüüd ma mõtlen, et kuidas me saame jätta selle kõik käsitlemata?! Kool on see koht, kus kujundatakse inimesi, selgitatakse neile asju ja seal jääb mingi osa rääkimata. Veel hullem, sageli kultiveeritakse seal mingisugust meelsust. Mis on hea, mis halb, mis normaalne ja mis ebanormaalne. Seejärel loodetakse, et süsteemist väljuvad ühiskonna liikmed, kes panustavad, on mõistvad, teevad koostööd ja tulevad endaga toime. Mulle tundub, et kui sa näiteks surma teemat väldid, siis sa ju ei tunnista sellega ka iseendale, kes sa oled. See võib tekitada inimestes väga palju pingeid. Sa ei saa olla see, kes sa oled. Nii suur osa su energiast läheb mingisugusesse eitamisse.”

Rivo pilk uitab hetkeks läbi katuseakna kõrgele taevasse, siis hella paitusena üle teisest ruumist paistva elukaaslase ning tagasi laual me ees olevale teele. „See on nii veider,” jätkab ta, „mitte tunnistada, et me kõik lõpetame nõnda. Tunnistada, et me ei saa valida midagi muud ja mõnikord see tuleb varem kui me oleks tahtnud või plaaninud. Mõnikord tuleb see varem meie jaoks olulise inimese jaoks. Venna surm tuletaski meelde just seda sama asja: kuule, ärka üles! Kas sa tahad päriselt teha neid asju, mis sa praegu oma elus teed? Ja siis, kui mõned aastad pärast venna surma juhtus minuga üks suurem rattaõnnetus, sain lõplikult aru, et tegelikult õpetavad sellised kogemused, et ole elus kohal praegu. Nii enda jaoks kui teiste inimeste jaoks. Panusta sellesse. Mis mõte muidu sellel kõigel üldse on? Lihtsalt tuiame siin… Ma tunnen, et see ei ole minu valida, millal ma suren. Aga selle hetkeni saan elada täiel rinnal.”

„Rivo, ma mõtlen tagasi sellele hetkele, kui sa kirjeldasid seda filmis olnud ema reaktsiooni ja neile hetkedele praegu siin, kus su jutust kõlavad uuesti ja uuesti läbi need teised. Need, kes siia ellu edasi jäävad,” võtan ma jutujärje korraks üle. „Tegelikult see, mida ema tol hetkel oma pojale ütles, see on ju ühelt poolt hästi inimlik reaktsioon, kas pole? Ja teisalt nii vist ongi, et kellegi lähedase lahkudes hakkame me hästi palju otsima märke enda ja tema käitumises, öeldud lausetes, tehtud tegudes. Süüdistama end või teisi või seda inimest, keda enam pole. Me keerame kõik juhtunu järjest enam meie endi suunas n-ö kreeni, kuna ainult seda ju teha saabki. Teist enam ei ole ja me ei tea, mis temast pärast surma saab või ei saa.. Aga me teame, et meie oleme siin ja maailm jätkub. Aga, kuidas see ikkagi jätkub ja kuidas üksteise jaoks olemas olla…?”

Kui mõned aastad pärast venna surma juhtus minuga üks suurem rattaõnnetus, sain lõplikult aru, et tegelikult õpetavad sellised kogemused, et ole elus kohal praegu. Nii enda jaoks kui teiste inimeste jaoks.

Rivo noogutab mu õhus lõppenud küsimuse peale mõistvalt: „Nende pärast, kes maha jäävad, ongi vaja sellest rääkida! Nemad, kes maha jäävad, nende elu peaks edasi minema, muidu on nii, et ei lõpe mitte üks elu, vaid lõpeb mitu, sest need inimesed ei suuda sellest välja tulla. Mu vend oli minust aasta noorem. Kasvasime koos üles. Vanematega meil eriti lähedased suhted ei olnud, aga üksteist tundsime me hästi. Selles suhtes oli see ka minu jaoks ikkagi väga üllatav, et ta tegi nii nagu ta tegi. See oli tohutu šokk, väga traumaatiline kogemus. Eriti, kuna tuli täieliku üllatusena. Ja eriti lapsevanemale. See olukord, kui su laps sureb enesetapu tagajärjel enne sind. See on tohutu löök ja kuidas minu vanemad venna lahkumisega toime tulid, oli huvitav. Vaadata, kuidas inimesed reageerivad šokile ja leinale. See on kõigil nii erinev.”

Järsku kostab kõrvalt toast heledahäälne „tsau!” ning Rivo elukaaslane sätib end ära minema. Mulle tundub, et me kõik võpatame hetkeks, isegi hüüdja ise, ning vabastame siis kiiresti kergendava naerupahvaku seda ootamatut kodust lahkumise ajastust saatma. Rivol läheb hetk, et mõttelõng uuesti üles võtta.

„Mu isa on alkohoolik,” jätkab ta pärast pisukest pausi, „Ta lubas pärast venna surma, et ta ei hakka jooma. Hakkas ikkagi ja jõi mitu aastat. Kusjuures ma tol hetkel ei mõelnud üldse, et ta teeb seda, kuna ei saa enda ning oma tunnetega hakkama. Ma mõtlesin iseenda egoistlikust vaatenurgast, et ta tahab juua ja see on hea ettekääne. Nüüd ma vaatan sellele teisiti. Ema jällegi hakkas otsima süüdlasi ja see kõik käis ja ketras hästi pikalt. Mina ei ole oma vanematega senimaani mingisugustest asjadest rääkinud ja me ei rääkinud ka toona pärast vennaga juhtunut. Ma arvan, et ma sain alles umbes kolm aastat tagasi aru, et see, mis meil kodus toimus, ka enne vennaga juhtunut, oli vale. Alles nüüd olen ma jõudnud sinnamaale, et suudan sellesse kuidagi rahulikult suhtuda. Saan küsida küsimusi, miks asjad olid nii nagu need olid. Aktsepteerin, et vanemad annavad alati vaid seda, mida nad oskavad. Nad annavad parima, mis neil sel hetkel anda on. Aga paljud ei vaata niimoodi endasse. Kannavad kõike, mis nendega juhtunud on, kaasas. See ju tegelikult kammitseb väga palju. Neid inimesi, kes jäävad ellu, neid on kümneid ja kümneid, sadu kordi rohkem kui enesetapujuhtumeid. Nende pärast on meil väga vaja rääkida ja tekitada seeläbi arusaamist, et kui keegi on midagi sellist läbi elanud, siis ta ei ole enam endine inimene. Vähemalt mina arvan nii. Ta ei pruugi olla endine ei sõpruskonnas ega tööl. Võib-olla ta mõnda aega ei suuda üldse tööl panustada. Võib-olla peaks teda hoopis jälgima. Äkki ta vajab abi, aga ta ei oska ise seda küsida. Sest näiteks mina ei küsinud. Ma arvan, et lõviosa meestest ei küsigi, sest et „meie seda ei tee ju”. See aga võib omakorda viia mingite tagajärgedeni, mida me tegelikult ei taha ja mida pole vaja.”

„Mina käisin pärast venna enesetappu puudutava artikli kirjutamist psühholoogi juures. Käisin aastaid tagasi ka, kui see kõik juhtus. Psühholoog juhtis hästi kiiresti mu tähelepanu mingitele mustritele, mis tekivad, ja mida sa kogu aeg ketrad ning nendega mingisuguseid asju õigustad. Aga tegelikult see ei aita ju mitte kuskile edasi. Sa oled ikka täpselt selle ühe ja sama koha peal ja nii kaua kui sa oled seal ühes kohas, hoiab see sind tagasi igal pool. Nii tööl, suhetes ja kõiges mida sa seetõttu ette võtta ei julge. Muidu vaatad oma mätta otsast, et oi, milline õudne kannatus mul oli, aga teisalt, miks need teised inimesed nii käitusid nagu nad seda tegid? Neil seal oli ka mingisugune kannatus selle kõige taga,” ütleb Rivo.

Veekeedukannu vaikne klõpsatus, mis märgib uue mõnusa teeringi algust, sunnib Rivot taas hetkeks laua tagant püsti tõusma ning meile mõttepausiks ruumi jätma. Märkan nüüd, et terve me vestluse kestel on taustal mänginud Max Richter, Saksamaal sündinud briti helilooja, kes on muu seas kirjutanud ka aegade pikima (8-tunnise) klassikalise muusika teose, mida ta ise nimetab „pöörase maailma unelauluks” (lullaby for a frenetic world). Ma tean, et Richteri muusikal ja teel on Rivo elus ning iseenda vaimse tervise teemadega tegelemises väga eriline koht ja tähendus. See kõik siin ei ole niisama. Mu sees on veel nii palju küsimusi kannatamatult kibelemas ning ma tunnen, et Rivo on valmis jagama. Sest see, kes teab, peab teadmist jagama. Muidu kaotavad kokkuvõttes kõik. Niimoodi ütles Rivo mulle juba siis, kui me intervjuud kokku leppisime. Nii et me räägime edasi.

Kui Sinul või lähedasel ringleb peas suitsiidimõtteid, leiad abi MTÜ Peaasjad kodulehelt.

*Discussing death is a meditation not on dying but on living life. Baruch Spinoza, 17.sajandi Hollandi filosoof

Gea Grigorjev on vabakutseline ajakirjanik ja MTÜ Peaasjad projektijuht.