„Ascenseur pour l’échafaud” (1958, Prantsusmaa, Nouvelles Éditions de Films). Režissöör Louis Malle, stsenaristid Noël Calef, Louis Malle ja Roger Nimier, operaator Henri Decaë, muusika Miles Davis, osades Maurice Ronet, Jeanne Moreau jt. 88 min.
Erinevaid filmiajalugu puudutavaid käsitlusi lugedes võib jääda mulje, justkui muutunuks prantsuse kino tähelepanuväärseks alles hiljem „uueks laineks” ristitud liikumisega. Vaatamata tolle uuenduste seeria vaieldamatult revolutsioonilisele mõjule saabus riigist väärt linalugusid regulaarselt juba ammu enne Jean-Luc Godardi, François Truffaut’ jt debüüte. Eriti heas seisus oli viiekümnendate teiseks pooleks põnevusžanr.
Kõigi mainitud nimekate tegelaste kõrval tegutses samal ajal Louis Malle, keda ei saa klassifitseerida päriselt ei põnevus- ega uue laine lavastajaks. Viimasega teda sageli siiski seostatakse ja palju ühist mainitud prantsuse esirevolutsionääride töödega leiab ka mehe täispikast debüüdist, melanhoolselt romantiliste joontega põnevikust „Lift tapalavale”. Kaamerat ja montaaži pole ehk veel niivõrd vabaks ja hüplikuks lubatud, kuid tunnetus on see sama. Fatalistlik, meeleolul ja kunstilisel maailmatajul põhinev, samas nii sisult kui vormilt siiski jalgupidi tugevalt reaalsuses. Naturaalsust rõhutab tehnilisest küljest ennekõike loodusliku valguse kasutamine ja stuudioväline filmimine.
Sarnaselt uue laine kahele esindusteosele, Godardi põnevusdraamale „À bout de souffle” ja Truffaut’ üleskasvamisloole „Les quatre cents coups” (viimast näeb juba mõne päeva pärast Truffaut’ retrospektiivi raames Katusekinos) on siingi peategelasteks traagilised antikangelased. Florence ja Julien on planeerinud täiusliku mõrva ja õnneliku tuleviku, millest esimest mees esmapilgul laitmatu täpsusega täide viima asub. Nagu sellistes olukordades ikka, on saatusel varuks oma vingerpussid ja nõnda põrkuvad kõigile ettenägematul kombel mitmed inimsaatused. Karakterite mitmekesisus on üheltpoolt rikastav, kuid teisalt tõmbab vahepeal huvitavamate stseenide (lifti kinnijäämine ja sealt väljapääsu otsimine) kõrvale tempot alla. Teiste tegelaste saatus ei haara lihtsalt keskmes oleva armastajatepaariga võrdselt. Õigupoolest ei paku film ühtki tegelast, kes endast inimlikult kuigivõrd hoolima paneks. Üle jääb kaasa elada ideedele ja nende vallas ühendab kõiki tegelasi erinevalt manifesteeruv püüd pealtnäha lihtsate väärtuste nagu armastus ja vabadus poole.
Malle lavastas „Lifti tapalavale”, olles vaid 24-aastane. Selle fakti kõnekuse mõistmiseks tasub meenutada, et USA kino enfant terrible Orson Welles, kes samuti varakult meistristaatusesse hinnati, kinkis oma „Citizen Kane’i” maailmale aastajagu vanemana. Malle’i töö pole niivõrd tuntud, eneseteadlikult uuenduslik ja jääb ka huviväärsuselt pisut ebaühtlasemaks ning tervikuna vähempuudutavaks. Sellegipoolest on siin rohkelt samavõrd kiiduväärseid nüansse – tegevuse keskmesse juhtiv kaameratöö rohkete lähivõtetega, džässilegend Miles Davise korraga kerge ja samas painav helitaust, näpuotsaga teravaid poliitilisi vihjeid ja meeldejäävad sümbolistlikud lõpukaadrid. Pole ime, et film tegi Florence’it kehastanud Jeanne Moreau’st prantsuse kino tähe. Muide, praeguseks 85-aastane daam mängis viimati Ilmar Raagi teoses „Eestlanna Pariisis”.
Vaata Katusekino kavalehte siit.
