Kuidas üldse sisustada suve kui mitte väärt kirjandusega? Kas siis puhkusereisil või suvilas või miks mitte hoopis linnakodus, aga eriti just eesti raamatu aastal pole lugemisest pääsu. Kuidas aga leida just sinu sodiaagimärgile sobivaimad teosed? Nagu ikka, tõttavad appi Müürilehe esoteerikud!

Jah, olmelises plaanis on ajad mitmele sodiaagimärgile üsnagi närud, aga vähemasti terendavad mingisugune suvi ja puhkus, lõpuks on aega lugeda (sh ka neid teoseid, mida plaanisime lugeda jõuluajal, aga ei jõudnud). Raamatuid on ilmunud taaskord rohkesti, kuid missugused neist on õiges harmoonias just sinu sodiaagimärgiga? Kas Universum ja saatus näevad sulle ette proosat või luulet või hoopis mõttekirjandust? Algupärast või tõlkelektüüri? Romaane või lühivorme? Kuidas teha õigeid valikuid?

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Jääradele on selleks suveks õieti paras üllatus varuks – sest teatavasti tavatsevad Müürilehe tähetargad neile eesrindlikele isenditele enamjaolt priskeid ja keerulisi teoseid määrata –, nimelt Kairi Looga hapra ja tundliku romaani „Tantsi tolm põrandast” (Loomingu Raamatukogu, 1–3/2025) kujul. Aga Universumi tarokaardid ei valeta, võib muidugi küll ka olla, et rolli mängib siin autori enda sünnipäev, mis ta nimelt (napilt) Jäärade hingekirja liigitab! Napi stiiliga jutustab Look lapsepõlvest ja täiskasvanupõlvest, taamal on kogu aeg sündmused me kollektiivsest lähiajaloostki, just nagu silmitseks vanu seepiapruune fotosid. Hiljemalt leheküljel 75 tuleb kõige kalestunumalgi Jääral pisar silma, sinna pole midagi parata. Aga edasi läheb kergemaks ja läheb ka tantsuks!

Oma eesrindlikkust saavad Jäärad aga demonstreerida, varitsedes hetke, mil poelettidele jõuab Margus Oti esseistlik-filosoofiline „Heaolu” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2025). Kas see on kõige parem just rannalugemiseks? Aga miks ka mitte, kas pole hea olu just seal kõige enam esil? Nietzschet tsiteeritakse juba eessõna esimesel leheküljel ja Jäär saab endale rahulolevalt õlale patsutada. Eneseabiraamat see küll ei ole, kõne all on nii üldine kui ka isiklik heaolu, progress ja õnn, tervishoid ja käsitöö, aga eks ikka ka mündi n-ö teine külg: julmus ja kannatused, majandus ja jõustruktuurid. Appi on võetud nii lääne kui ka ida filosoofia jm asjassepuutuvad teadmised. Õnneks on Ott kirjutades ka lugejale mõelnud, nõnda pole tegelikult tegemist üldse liialt akadeemilise stiiliga. Niisiis ikkagi rannalektüüriks!

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Tasakaalukatele ja eesmärgipärastele Sõnnidele on Müürilehe fortuuna tuvastanud selle suve lektüüriks Andrei Ivanovi „Päevad” (Loomingu Raamatukogu, 14–17/2025, tlk Veronika Einberg), mille avaleheküljed jahutavad külma talvega (nagu nad meil kunagi ju olid…), aga üldiselt jutustab ta meile vägalähiajaloost ehk manab esile näiteks koroonaaja (mis muidugi tundub praegu üsnagi kauge minevikuna), millest meie kirjanduses vist üldse Ivanov ongi kõige rohkem rääkinud (äkki Ivanov ongi kõige nüüdisaegsem Eesti kirjanik!?), ja siis algab sõda. See aitab ka Sõnnil end suvistes paiguti häirivalt laialipilduvates elumerelainetes kenasti maandada. Nagu Ivanov ikka, on see pigem mõtlik ja isegi melanhoolne lektüür, kus kirjanik seisab silmitsi nii olme kui ka igavikuliste küsimustega. Üks paljusid Loomingu Raamatukogu jooksva aastakäigu pärle – millest, ärge üldse muretsege, jätkub veel mitmetele teistele sodiaagimärkidele!

Täiesti teistsugune teos, mille Sõnnid pruugivad ette võtta puhkuse teises pooles, on Hanna Kangro esikromaan „Klaaslagi” (Tänapäev, 2025). Noh, eks sellist raamvõtet kolmest naisest (Eesti) ajaloo kolmes eri punktis (siin: 1937, 1986 ja 2007) ole ju ohtrasti kasutatud ka ja eks tõsi ole seegi, et mehed kipuvad olema siin sedavõrd üheplaanilised molkused, et neile väga lihtsasti kaasa elada ei saa, kuid kolme pea- ehk naistegelase käekäigu vastu tekib Sõnnil lugedes arvestatav huvi sellegipoolest. Põhiliseks küsimuseks on „Klaaslaes” seejuures kõik lastesaamisse puutuv, seega justkui paratamatult n-ö naisteasjad.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Kaksikud on teadagi püsimatud ja kärsitud tegelased, nõnda ka raamaturiiuli ees seistes. Tahaks küll lugeda kõike ja kohe, aga ka tüdimus ei luura kaugel! Õnneks on Müürilehe tähetargad Merkuuri kaitsealustele suvelektüüri ennustamisel neid – kahtlemata objektiivseid ja alati esinevaid – omadusi arvesse võtnud, nii et ei pruugigi lugeda suve jooksul läbi 12 (vms) raamatut, vaid täitsa kenasti piisab kogumikust „Eesti novell 2025” (Püänt, 2025). Kaante vahelt vaatab vastu möödunud aastal ilmunud algupäraste novellide paremik (+ Juhan Jaik) ning räägivad nad lõppkokkuvõttes ka pea kõigest: elektrist ja suguhaigustest, Armeenia (ja Eesti) unenägudest (kuigi on ka mõni kohatu unenägu), sõjast (ja rahust?), mängudest poistega, tõmbamisest (mitte niisama pahvimisest), olmesekeldustest jne, jne, jne. Sobib lugemiseks koduhoovis võrkkiiges, bussis teel suvekoju, lennukis kohe kindlasti, kusagil Californias või Deleuze’i majas.

Päris tervet suve novellidega ära ei kata, vaja oleks midagi veel, siinpuhul midagi poeetilist. Mitte lihtsalt luulet, vaid ukraina nüüdisluulet… Anna Verschiki koostatud ja tõlgitud 15 autori tekste koondav (ning lisaks tema endagi luuletusi sisaldav) paralleelselt kakskeelne „Kas rabelen välja sellest tusast?” (EKSA, 2025) toob lugedes sõja tõepoolest lähemale, kohe täitsa lähedale, kuigi: „Mida vähem ütled sõna „sõda”, / seda rohkem usutakse / sinu luuletusi.” (Artur Dron, lk 31) Ning samas: „sõja saadikud / mässime end sõjatekki / peame sõjadieeti / meil on hommikusöögiks sõda / sõda lõuna- ja õhtusöögiks / sõda voolab meie silmadest” (Darõna Hladun, lk 37).

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Indrek Koffi ja Olena Londoni piltromaaniks tituleeritud „Ära oota midagi” (Varrak, 2025) sobib melanhoolsele Vähile tänavuseks suvelektüüriks imehästi juba teemavaliku poolest – räägib ta ju muu hulgas vanaisa ja lapselapse suhtest, aga enamgi veel ehk ajast, mis nende kahe eluea sisse jääb. Siin on ka sõda ja Nõukogude aega, mille sisse omakorda jääb rohkem ja mitmekesisemat kui lihtsustatumal moel võiks edasi anda, aga Koff pole valinud lihtsamat teed („Üritan kaevata mälust asju, mis oleksid: / – puhtalt nõukogulikud ja / – positiivsed, toredad, head. / Ei ole kerge. / Tähendab, häid asju meenub tohutul hulgal. / Ärge tulge ütlema, et laps ei oska oma lapsepõlve õnnelikuks elada!”, lk 43).

Kui Koff loetud ja Londoni kaunid pildid vaadatud, avab Vähk autori Kivivalgel (kelle tagant paistab Sven Vabari isik) teose „2013–2024” (Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2024). Mis siin on, võiks küsida, kas need on novellid? Jah ja ei. Mida autor teeb, on see autofiktsioon, on see päriselt toimunud? Ju vist jällegi jah ja ei. Midagi sarnast ja samas täiesti erinevat on siin võrreldes autori eelmise teosega „Ribadeks tõmmatud linn” (Kaksikhammas, 2023). Metakirjutust on nüüd rohkem, jah, aga autori kõikehaaravalt ruumiline mõtlemine vohab endiselt ka siin. Kõik osutub ruumiks, sh reaalsus (vt ka „tegelik koht”), enamgi veel hallid alad ja mittekohad (vt ka „reaalsustevaheline nätske luht”). Ehkki siinsed mõtted ja kogemused pole iseenesest üldistatavad ja jagatavad, leiab siit igaüks, sh iga Vähk ikkagi midagi rabavalt tuttavat, aga indiviiditi/lugejati on need tuttavad kohad muidugi erinevad.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Lõvid, nagu me teame, on meie taevalaotuse suurimad hedonistid ja siinkohal pole ka mingit kahtlust, et kõigepealt peavad nad kätte võtma P.I. Filimonovi luulekogu „Sinu siluett akna taustal” (EKSA, 2025, tlk Katrin Väli). Hedonismi siin on, kusjuures kohati mingisugusel lausa anakronistlikult boheemlaslikul moel, ikka juuakse siin kusagil mingisugust veini, näiteks jõe ääres või metsas (olgu, teinekord ka „vastikut läti siidrit”, lk 48, vahel nõuab olukord aga „magusat pohmellivett”, lk 34, ja kõige parem maitse on ikka „Lusarevi veinil”, lk 59), ikka on asjasse segatud mingid tüdrukud („panna siia mis tahes / sulle sobiv naisenimi”, lk 60). On ka mingit peaaegu ajavälist (mängu)lusti, nii et kohati on tunne, nagu polekski teos ilmunud aastal 2025, vaid näiteks aastal mingi… 2005. Mõned erilise ilumeelega Lõvid võivad küll arvatavasti AI genereeritud illustratsioone silmitsedes kahtlema jääda, aga teksti mõju see kuidagi ei vähenda. See on lihtsalt tore ja elurõõmus kirjandus.

Lõvide nimetatud hedonistlikku loomust arvestades vähemalt pealtnäha ootamatumalt näeb fortuuna neile ette aga ka hiljutise nobelisti, lõunakorea kirjaniku Han Kangi teose „Taimetoitlane” (Loomingu Raamatukogu, 7–9/2025, tlk Anni Arukask) läbitöötamist. See on veider romaan, mis räägib… näiteks unenägudest ja liha(himu)st. Ja valikutest. Ja perekonnast. Sündmuste käivitajaks on tegelase Yeong-hye „imelikuks muutumine” ehk otsus loobuda lihasöömisest – mis kummalisel moel tekitab tema abikaasas, ões ja teistes ümberkaudsetes arvestatavat meelehärmi.

NEITSI (24. august – 23. september)

Pole midagi parata, Neitsid läkitab fortuuna in corpore algavatel kuumadel puhkusekuudel turundusbüroo fookusgruppide, meediakonglomeraatide, golfiklubide ja terapeudikabinettide ebaõdusasse maailma. David Foster Wallace’i mahukas (lühi)proosakogu „Unustus” (Tänapäev, 2025, tlk Aet Varik) kõnnib lisaks neile klaasseintega kõrgustele ka inimhinge soppides ja sinna on Neitsil praegu niikuinii asja. Ei saa küll öelda, et need lood (millest mõni võiks tõtt-öelda lausa väikese romaani mõõduni küündida) omavahel liiga sarnased oleksid, aga wallacelik valdavalt distantseeriv stiil teeb oma töö siiski. Vähemasti sellest stiilist aimub mõningast huumorit ning leidub ka pehmemaid või ajatumaid väärtusi ja isegi traagikat: „Kui sa pole kunagi nutnud ja tahad nutta, siis saa laps.” (lk 166)

Üks neist Neitsitest, kellele Universum nüüdsama Wallace’it soovitas, on muide Jim Ashilevi, kelle luulekogu „Suutud” (Libros Insanos, 2025) peame nüüd omakorda soovitama teistelegi Neitsitele. Varasemast näite- ja romaanikirjanikuna (aga ka näitleja, dramaturgi ja lavastajana) tuntud autori esimene luuleraamat ilmus veidi ootamatult ja veidi ootamatu on ta ka n-ö sisse vaadates. Siit võib leida helerohelises kirjas küsimusi (kuid kas ka vastuseid?), mida Neitsi endalt just iga päev ei küsi. Näiteks, kas kõik koletised on tõesti tegelikult hingelt head? Mis on tunneli lõpus? Armastan, ei armasta, mis vahet seal on? Mida kohtad siis, kui su viimane hing ja hingetõmme on müüdud?

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Kogu taevalaotuse suurimad õiglussõdalased Kaalud on usutavasti töötanud juba läbi Édouard Louis’ möödunud aastal eesti keeles ilmunud romaani „Muutuda: meetod” (Varrak, 2024, tlk Tõnu Õnnepalu). Õnneks pole see hinnatud noore prantsuse kirjaniku varasalve ainus eestindus, sest tänavu ilmus ka tema raamatuke „Kes tappis mu isa” (Varrak, 2025, tlk Heli Allik). Mõlemad teosed on vägagi teravad, mõlemad tegelevad ebavõrdsuse ja klassi küsimustega, mõlema eesmärk on muuta maailma ka väljaspool konkreetset lugemiselamust või kirjandusvälja. Võib öelda, et mõlemad otsivad süüdlasi (ja iseäranis selgelt leitakse need raamatus „Kes tappis mu isa”, sest süüdistuskõne see ju ongi). Ilmselt ei sobi (kuigi võiksid ju nimelt harida…) Louis’ teosed iseäranis tugevalt väljakujunenud konservatiivse maailmavaate esindajaile, kuid Kaalud, need me sodiaagisüsteemi suured diplomaadid, nende hulka õnneks hästi kuuluda ei saagi.

Teine teos, mille Universum Kaaludele välja kaalus, sisaldab žanriliselt ja temaatiliselt nii mitmekülgset kraami, et Veenuse kaitsealused võivad esmalt lausa segadusse sattuda – lisaks traditsioonilisematele novellidele leidub nii ulmet, epistolaarvormi kui ka vähemalt üks intervjuu surnuga. Elava klassiku Margaret Atwoodi jutukogu „Vanad beibed metsa sees” (Varrak, 2025, tlk Kaisa Ling) tekstides kohtame aga esmajoones huvitavaid naisi ning ei saa öelda, et teos tervikuna oleks just ülemäära tõsine. Tegelased eiravad siin näiteks gravitatsiooni, kannavad eale mittevastavaid supelrõivaid, jagelevad kuulujuttude levitamise pärast ja rohkem kui ühes jutus tuleb kõneks hauatagune elu.

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Klaaskuulike näitab sirgjooneliselt, et Skorpionil – mis praegu mõistagi on igatine haruldus – on tänavu puhkuse alguseks juba täiesti kopp ees. Põhimõtteliselt kõigest, aga eriti nii globaalsest kui ka kommunaalpoliitikast, niisiis vähemasti nelja nädala jooksul ei ava nad ühtegi ajalehte ega portaali. Ka meie astroloogidele valmistas neile niigi umbusklikele, aga praegu veel eriti kahtlustavatele tegelastele lektüüri soovitamine arvestatavat peavalu, viimaks tuli abi aga noortelt. Vähemalt noortel võiks olla ju maailmale midagi olulist öelda! Nii võtabki kirjandushuviline Skorpion suvel ette Balti noorte kirjanike antoloogia „circa 7 celsius” (SA Kultuurileht, 2025) (sest nähtavasti on Baltimaade keskmine õhutemperatuur just ca 7 kraadi… mis on päris vähe, aga Skorpioni kargele ja vahedale mõistusele sobib muidugi hästi) ning loeb sealt kohalike ja naabrite novelle, laaste ja luuletusi – ning noogutab seejuures kaasa, vahel mõistab ka resoluutselt hukka, aga vähemalt loeb, mitte ei põrnitse tühjal ilmel kaugusse!

Tujutust olmest ja mornist olevikust eemalduda aitab ka Pat Barkeri romaan „Trooja naised” (Rahva Raamatu kirjastus, 2024, tlk Eda Ahi), viies pahurad Skorpionid rännakule, mille alguspunktiks on Trooja hobuse kõhuõõs (kus kreeka kangelased mõtlevad küll nii ootamatult olmelisi mõtteid, et see on lausa naljakas). Trooja võetakse ära juba nii leheküljel 22, ülejäänud raamatu vältel tegeldakse kojusõiduks tarviliku pärituule ootamisega – see on aeg, mida suurtel kreeka kangelastel aitab täita peaasjalikult diskuteerimine ja intrigeerimine. Ja muidugi Trooja naised…

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Kuna Jupiteri juhitavad Amburid ei karda teadupoolest mitte midagi, on neile puhkuselektüürikski järada jäetud mõningane pähkel. Ehkki William Faulkneri „Põrmu häirija” (Salv, 2024, tlk Triinu Pakk) võiks sisulistel kaalutlustel kergesti kriminaalromaaniks liigitada, vihjab juba autori nimi, et selle lugemine ei kulge vähemasti kohe n-ö lepase reega, ei, Faulkneri radikaalselt modernistlik stiil nõuab alati esmalt omajagu harjumist, lausa mitu-mitukümmend lehekülge. Aga asi on ka seda väärt. Temaatiliselt on siin autorile eriomaselt esil muidugi sügava lõuna rassipinged ja ebaõiglus. Aga ka haruldane eneseuhkus ja ootamatult veider tänuvõlg. Teose lõpust leiab tõlkija Triinu Paku sümpaatselt teravmeelse sulega kirja pandud essee Faulkneri elust, mis, ütleme otse, polnud ka mingi igavate killast.

Kuna Ambur on aga lisaks muule ka kogu taevalaotuse kõige seiklushimulisem asukas, siis just taevasse lennutavad Müürilehe tähetargad ta järgmiseks! Juhul kui Armin Kõomäe „Taevas” (Varrak, 2024) on juba läbi loetud (ja ju ta ikka on), tasub järgmiseks võtta ette kakskeelne novellikogumik „Lendame! / Let’s Fly!” (Väike Öömuusika, 2025, koost. Katrin Ruus ja Mart Kivastik, tlk Adam Cullen), kus lennatakse nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, kus esineb nii õhkutõuse kui ka allakukkumist ning kust kas selgub või ei selgu, kas lõppeks on olulisem sihtpunkt või teekond (ehkki Ambur juba ammu kahtlustab, kumb on). Autoriteks valdavalt Tartu kirjamehed-naised Harglast ja Heinsaarest Merca ja Margit Lõhmuseni.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Kaljukits toetub kõigist tähekaardi asukatest teatavasti enim autoriteetide, ekspertide, žüriide jt informeeritud isikute või institutsioonide hinnangutele. Kuna Kaur Riismaa romaanivõistluse kinni pannud „Väsinud valguse teooria” annab end veel väheke oodata, tuleb esmalt ette võtta Arne Merilai kulka proosaauhinnaga pärjatud „Puuinimesed” (EKSA, 2024). Õigupoolest on see (noh, muu hulgas) ju üks südamlik (ja tingimata ka suvine!) teos, mitte seejuures üleliia sarnane autori eelmise romaaniga „Türann Oidipus” (Verb, 2009) – mis omakorda kindlasti meeldib mõnele teisele sodiaagimärgile! Kaljukitse võib küll korraks heidutada „Puuinimeste” pealkirja täpsustus „Muinasjutt”, aga olgu öeldud, et sellega ei tasu ülemäära pead vaevata. Veendunud maamärgina hindab Kaljukits pealegi niikuinii 1) kodu; 2) puid; 3) puid ja inimesi kodukoha ümbruses; 4) kodukohast kirjandust. Seda kõike siit saab ja rohkemgi veel, kaunist keelt ja kõikvõimalikke poeetilis-retoorilisi trikke veel pealekauba.

Kuna Carolina Pihelga tänavu välja antud naiskirjanduse auhinnaga pärjatud „Lõikejoon” (Loomingu Raamatukogu, 1–2/2024) on Kaljukitsedel (ja kõigil teistel) üsna kindlalt läbi loetud, tasuks järgmiseks ette võtta Pihelga uusim teos, juunikuus ilmavalgust näinud luuleraamat „Ikka veel” (Lünk, 2025), mis käib „Lõikejoonega” sisult ühte sammu. Nagu on tõdenud kriitik Vilja Kiisler Päevalehes (17.06.2025): „Mõlemad jutustavad end vägivaldsest suhtest vabaks murdnud naise loo. Vihase naise loo,” lisades hiljem: „Mis on veel parem kui noor vihane naine? Jah, see on keskealine vihane naine.”

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Veevalajad, kes on teadagi tuntud oma täitmatu uudishimu poolest, võtavad juulis esmalt ette Brigitta Davidjantsi õhukese jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” (Loomingu Raamatukogu, 10–11/2025). Sest lisaks meile kõigile kollektiivselt kas päris tuttavale või vähemasti võrdlemisi lähedasele ainesele (üleskasvamine vaestel, aga metsikutel 90ndatel, näiteks) on siin ka uut ja vägagi huvitavat. Davidjantsi novellide jutustaja teab nimelt mõndagi ka armeenia kultuurist ja kogukonnast Eestis neistsamadest 90ndatest peale ja see kõik on päris raju. Novellid on enamasti eri tasanditel ühtaegu tõsised ja naljakad, olgu teemaks siis kodulinnas äraeksimine, laste kasvatamine, kehakaaluküsimused, abiellumine, pühapäevakool(ikohustus), kriminaalsed sidemed vms, Davidjants oskab neist kõigist rääkida äärmiselt haaravalt ja toredasti.

Aga siis ju muidugi ka Johanna Roosi debüütluulekogu „Tsükkel” (Kastani Tänava Kirjastus, 2025), kus vee asemel valatakse küll verd, aga on ka näiteks seda, mida Veevalajagi ei talu: „ärkan selle peale et maailm lõikab mind / nurgeliseks / koorib kumerused pehmuse / tahan põlved vastu rinda suruda / ent mu nukeline keha ei paindu / jäik nahk ei anna järele” (lk 14–15). Mitte ainult isiklikust tsüklist pole siin juttu ja mitte üksnes bioloogilisest paratamatusest, vaid ikkagi ka ühiskonnast. „[T]ülgastus, rõvedus, valu on või võivad olla miski, millest saab kirjutada poeetiliselt ja kujundirohkelt, isegi ilusalt,” on autor ise Müürilehes (aprill 2025) öelnud ja seda siit lehekülgedelt näemegi.

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Tundlikud, kuid ka muutliku meelega ja püsimatud Kalad ihkavad puhkusepäevadeks enda lähedusse hoopis midagi väga püsivat ja kindlat, õnneks on kodumaisel kirjandusel ja Universumi eksimatul hoolel selle tarbeks ka õige ravim olemas, nimelt looduslaps Berit Petolai suve hakul ilmunud teine luulekogu „Hele, tuisklev ja nimetu” (HUNT, 2025). Siin pole mingeid suuri raputusi ega dramaatilisi tundeid, vaid lihtsalt lõputu mets ja otsatu suvi, puhas loodus ja tüüned aistingud. Ongi selline raamat, et istud „kummeli ja teelehtede keskel, / suvi on jõudnud harjale, / taevas huugab pilvesäbrus / ja õhus vilgatab kuuma vihmalootust.” (lk 45) Nõnda sõuabki Kaladele selline haruldane suvi nagu kogu see raamatki, kus kõik on olemas, ainult vahel harva tuleb mõni päevake oodata vihma või tuult (või siis, noh… päikest). 

Ehkki ilmunud juba möödunud sügisel (mis on väärt raamatu eluea mõõtkavas muidugi köömes), on meieni jõudnud kuuldused, et kõigil Kaladel polegi veel loetud Mudlumi „Roosihullu päevaraamat” (Strata, 2024). Tuleb rõhutada, et seal on päikese ja kuumaga sedavõrd priisatud, et kriitik Kaisa Ling tituleeris teose Müürilehes (juuni 2025) kogunisti „kliimakriisi tüvitekstiks”. Iseäranis võikski siin Kalu ärevaks teha kõik see kastekannudega jahmerdamine, sest lisaks päikesele, teavad eriti veemärgid, on looduses vaja ka vett… Igasugune aiapidamine, ka see Mudlumi oma, on muidugi silmapaistvalt suvine tegevus, nõnda sobib ka see puhkuselektüüriks paremini kui peaaegu ükski teine raamat – kusjuures ka neile, kel rooside ega aiandusega otseselt mingit pistmist pole!