Alanud on Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorikonkurss. Mida on eelnevatest aastatest kõrva taha panna ning mida võiks tulevikus silmas pidada?

Foto: Eesti Arhitektuurikeskus

Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) on 2015. aastal kolmandat korda toimuv rahvusvaheline mitmekesise programmiga arhitektuurifestival, mis soovib edendada arhitektide ja laiema avalikkuse sünergiat, tutvustada kohalikku arhitektuurikultuuri, käsitleda valdkonnas aktuaalseid teemasid ning heita pilku tulevikku. Mille poolest erineb TAB näiteks teistest lähipiirkonna arhitektuurifestivalidest või -biennaalidest? „Esimesed kaks TABi olid vägagi noorte arhitektide kesksed, millest lähtuvalt on TABi kavas näiteks arhitektuurikoolide näitus, mis on rahvusvaheliseks platvormiks nii õpilastele kui ka õppejõududele. Seni on koolide valik lähtunud Eestist pärit arhitektide õpingutest või õppejõu tööst mujal maailmas,” vastab TABi algataja ja eestvedaja arhitekt Villem Tomiste. „Tähelepanu regioonile ja noorele põlvkonnale on vajalik, kui pidada silmas meie kohalike arhitektide loogilisemaid koostööpaiku – Balti riike ning Peterburi.” Tallinna sündmuse puhul on oluline ka koostöö linnaga. „Tallinn pole vaid nime poolest biennaali toimumise koht, vaid ka teema, mida uuritakse ning mille tulevikustsenaariumide kavandamiseks võisteldakse arhitektuuri- ja linnaehituslike visioonide keeles,” lisab Tomiste.

Esimese biennaali, TAB 2011 kuraatorite Villem Tomiste ja Katrin Koovi mõtted sõnastas pealkiri „Landscape Urbanism” / „Maastikuurbanism”, mis hõlmas arhitektuuri, maastikuarhitektuuri ja urbanismi seoseid. TAB 2011 eesmärgiks oli tutvustada maastikuurbanismi meetodit kui üht võimalust linnaliste probleemide lahendamiseks ja mõistmiseks. TAB 2013 kuraatorite (Karin Tõugu, Kadri Klementi, Aet Ader, Kaidi Õis ja Mari Hunt) püstitatud teema „Recycling Socialism” ehk „Taaskasutades nõukogude ruumipärandit” keskendus küsimustele, mida ja kuidas taaskasutada siinsest 1960.–1980. aastate modernistlikust arhitektuurist ja selle ruumilistest ideedest nii täna kui tulevikuutoopiate loomisel. Kui esimese, 2011. aasta biennaali teema oli maastikuurbanism ja teise, 2013. aasta oma nõukogude ruumipärand, siis kas kummagi puhul neist tekkis tunne, et teema on liiga kitsas või, vastupidi, vajub laiali? Kui kitsalt või laiapõhjaliselt võiks TAB arhitektuuriteemasid ette võtta? „Teema või pealkiri peaks olema lihtne ja intrigeeriv ning alateemad on selleks, et kuraator saaks tegeleda ka keerukamate küsimustega. Laialivalguvus on oht, mida kuraator peaks vältima. Alateemad võimaldavad teemaspektri väga laiaks tõmmata – ning loomulikult võib seda teha –, aga kureerimise kunst on see, mis biennaalist terviku vormib. Kahe aasta tagune Manifesta on üks oskusliku kureerimise näide. Manifesta puhul meeldis mulle see, kuidas kuraatorid olid suutnud ajaloost, naivismist, kunstiajaloost ja tänapäevasest kunstist sidusalt kohaspetsiifilise biennaali üles ehitada, ning see oli nauditav tervik – nii süsteemselt jälgides kui ka kaootilisemalt lähenedes,” pakub Tomiste.

Kui mõelda eelmisele kahele biennaalile, siis mida võiks uue biennaali kuraator(id) veel silmas pidada, millele rõhuda? „Oluline on see, et sümpoosionil esinejad analüüsiksid kuraatorinäituse jaoks tehtud töid, räägiksid neist. Üks asi, mis seni on TABil natuke lohakil olnud, on see, kuidas kõnetada arhitekte vanuses 50+,” arvab Tomiste. Võistlusele oodatakse osalema eeskätt n-ö meeskondi, millel on kindel juht – see tagab kuraatori nägemuse jõulisema teostuse.

Mille poolest sarnaneb TAB teiste arhitektuuriüritustega – korraldatakse ju sümpoosione, näitusi ja võistlusi ilma biennaalitagi? Ürituste ampluaa on küll päris suur, aga ehk on mõni neist hingesugulane? Kas on mõni omadus-suunitlus, mis on sarnasem? „Uudisloomingu näitamine eristab biennaali mõnest teisest arhitektuuriüritusest selle poolest, et siin ei näe valmis asju, nt maju, linnu… TABi võiks vaadatagi ses mõttes pigem võrdluses kunstibiennaalidega. Visioonimaagia sünnib kunstisaalis, ekspositsioonil kogetust. Tööd esitlevad kindla konteksti jaoks välja pakutud lahendusi – projekte, mis asuvad idee poolest väljaspool näitusesaali, kuid mida pole (veel) valmis ehitatud,” räägib Tomiste.

Võistlustööde esitamise tähtaeg on 31. märts 2014. Kuraatori ülesandeks on püstitada Eesti kontekstiga seotud aktuaalne, uuenduslik ning kaasaegses arhitektuurimaailmas vastukaja tekitav peateema, mis paeluks ka laiemat publikut. Teema peab olema arhitektuurikeskne. Žüriisse kuuluvad lisaks Tomistele arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg, arhitektide liidu esimees, kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Yoko Alender, kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis, arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, ajakiri MAJA peatoimetaja Katrin Koov ja eelmise biennaali kaaskuraator Karin Tõugu.

Võistluse tingimusi vaata siit.