Maailmaruum on põnev koht, kus inimeste kirjud omailmad ristuvad füüsilise ja järjest enam ka virtuaalse reaalsusega. Iga selline kontakt loob omakorda vaheruumi, mõnikord inspireeriva, siis jälle piirava.

Värskelt remonditud Tartu Ülikooli raamatukogu. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Ka kõige sõltumatuma mõtteviisiga indiviide mõjutab igapäevaelus tegelikult väga palju neid ümbritsev. Vahel tundub, et inimkond tantsib justkui üht hääletut tantsu, mille koreograafiks on elu ise ja kus muusika asemel on taustaks meie mõtted, mida ühendavad nähtamatud niidid. Inimene ei sõltu ainult teistest, vaid ka materiaalsest reaalsusest tema ümber.

Kõikide meeltega tajutav ümbruskond mõjutab meid rohkem, kui me seda endale tunnistada soovime. Kas kogeksime sesoonset depressiooni ka siis, kui ei näeks looduse muutumist rohelisest halliks? Kas tiheda liiklusega tee ääres pingil raamatu lugemine oleks häiriv, kui automüra ei kostuks? Mis saab siis, kui mõne meele töövõime on piiratud või sootuks puudub? Pimeda või kurdi ruumitaju on teistsugune, kuid mitte tingimata halvem. Tema jaoks on veelgi tähtsam roll töötavatel meeleelunditel, mis võtavad osaliselt üle kehvasti funktsioneerivate oma. Neil, kelle kõik meeled on võrdselt aktiivsed, on aga väga raske ennast teistsuguse ruumitajuga harjutada.

Aastaid tagasi toimus Tartus AHHAA korraldatud näitus-kogemusrännak „Dialoog pimeduses”, kus kõigil oli võimalik tajuda maailma nagu pime inimene – sai jalutada linnulaulust rõkkavas pargis ja kohvikus jalga kõlgutada, seda kõike aga kottpimedas. Mina ajasin endale tulikuuma teed peale ja olen kindel, et õnnetusi juhtus teistelgi. See näitas väga selgelt, kui mõjutatav on meie harjumuspärane ruumitunnetus. Ka kergelt tõusev maapind ajab pea ringi käima, kui midagi ei näe. Seega sõltub isegi füüsiline keskkond isiklikust tajust.

Kuidas autoteest saab õuemuru

Võiks arvata, et inimene suudab omakorda mõtete või käitumismustritega ka välist maailma mõjutada. Kellegi teistmoodi reaalsustunnetus või privaattsooni laiemad piirid võivad sekkuda teiste ümbrustajusse. Ruumi kasutamine on väga suhteline. Mäletan, kuidas mõne aasta tagusel laulupeol istusid kõik rahvariietes väsinud peolised kuumuses rongkäiku oodates sõidutee äärekividele. Tallinna kesklinnas sõidab seda teed mööda tunni jooksul tuhandeid autosid ja mõnel tavalisel päeval ei tuleks kellelgi mõttessegi oma riideid tolmusele äärekivile istudes määrida. Kuid laulupeo eriolukorras see sotsiaalne norm korraga enam ei kehtinud. Tungiv vajadus väsinud jalgu turgutada muutis avaliku ruumi otstarvet nii, et sellest sai korraga turvaline ja hoopis isiklikum paik, midagi koduse õuemuru taolist. Kui üks peoline arvab, et kõnniteel istumine on sobilik, järgnevad talle varsti ka teised. Ühe inimese käitumine tõmbab kaasa ülejäänud ja muudab seega avaliku ruumi reegleid.

Ruum võib inspireerida või luua ebavajalikke piire – kõik taandub sellele, kui palju inimene laseb ümbritseval end mõjutada. Kuid üks ei välista teist, piiridki võivad inspireerida. Ebasoodsates tingimustes sünnib sageli kunstiteoseid, mis muidu tõeluseks ei saaks. Näiteks tegeles Martin Luther uue testamendi saksa keelde tõlkimisega, kui oli sunnitud elama pikka aega limiteeritud ruumis – Wartburgi lossis. Kitsas füüsiline keskkond pakkus võimalust kontsentreeritud loometööks, milleks oleks muidu ajapuudusel või muude pakiliste asjatoimetuste tõttu ilmselt palju rohkem aega kulunud.

Teisalt on võimalik olukord, et sunnitud situatsioonis tekib kaks paralleelselt eksisteerivat ruumi: üks neist on meid ümbritsev karm reaalsus, teine aga mentaalne ruum peas, kuhu on võimalik alati sulguda, peituda ja seda oma käe järgi sättida nagu hoolas perenaine kodus. Ja kas pole seegi mitte tõend inimese suurest varieeruvusest – ühest küljest laseme tavaelus isegi vihmasabinal enda meeleolu mõjutada, teisalt aga oleme võimelised vangistuses või näiteks loodusõnnetuse tõttu üksi lõksu jäänuna looma täiesti enda maailma, kuhu pole pääsu välismõjudel.

Ruumilised ühendused närvilõpmeis

Tänapäeval on paralleelruumides viibimine kergem kui eales varem. Tegelikult tundub, et veebis elamine võib olla lihtsamgi kui pärismaailmas hakkamasaamine. Pole ju reaalsuses võimalust vajutada kustutamis- või tagasiliikumisnuppu. Mõnevõrra hirmutav on mõelda, et olen taolisest võimalusest korduvalt unistanud, ja tean, et ma pole ainus.

Mõnes olukorras on siiski ka päriskoha olemasolu või puudumine sama oluline küsimus kui Wi-Fi-võrgu parool. Paljud tudengid olid väga häiritud sellest, et Tartu Ülikooli raamatukogu remont nii pikale venis. Kunagine suur arhitektuuriime võis olla iganenud interjööriga, kuid sellest tähtsam oli roll, mida vana hea biblioteca universitatis täitis – see oli olnud alati koht, kus kuni pimedani tarkust pähe ajada. Lõpmatuna näiva remondi vältel (mis, nagu on nüüdseks selgunud, seda õnneks ei olnudki) tuli teha muudatusi oma rutiinis ja vahest igapäevases trajektooriski.

Öeldakse, et keskendumiseks on vaja ruumi, kus ei oleks segajaid. Samas aitab aeg-ajalt keskkonna vahetamine kaasa uute ideede tekkele ja soodustab sellega õppeprotsessi. Ühesõnaga, vaheta kohti, aga olgu need kõik ühetaoliselt mittemidagiütlevad, et miski sind ei segaks. See nõuanne käib ehk pigem tuima tuupimise kohta. Loometööks võib osutuda soodsaks hoopis teistsugune ruum. Näiteks Friedebert Tuglas veetis nõnda palju aega Werneri kohvikus, et temale adresseeritud kirjadki tõi postiljon sinnasamasse. Kohvikusumin mõjus Tuglase loomegeeniusele järelikult virgutavalt. Ja mitte ainult talle. Tuglast pole enam aastakümneid, aga tema ja ta kaasaegsete hingus on Werneris alles. Ruumis säilivad mälestused ja kultuurilooliselt legendaarseks saanud koht võib mõjuda nostalgiliselt neilegi, kellel sellest isiklikke mälestusi pole.

Jan Kausi „Tallinna kaart” on hea näide püüdest ruumitundlikke mälestusi kirjasõnas talletada, kuid lugeja näeb paberil siiski vaid sõnu, tal puudub tervikkomplekt lõhnade, inimhäälte ja muu taolisega. Vahel on mõni hetk ajas liiga lühike, et võõrad saaks sellega lõpuni suhestuda. Ühe inimese isiklik reaalsus saab harva kõigile teatavaks ja omaks. Kuid ometi kõditavad kirjaniku paberile püütud nostalgiahetked midagi ka lugeja närvilõpmeis. Lugedes tekste kellegi teise tajutud keskkonnast ja liikudes samades paikades tekivad sellest omaenda seosed. Minu ruum ei kattu sinu ruumiga, aga neil on kahtlemata ühisosa.

Alati ei ole võimalik valida keskkonda, milles liigume, ning veel vähem seda, kuidas ümbritsev meid mõnel ootamatul kombel mõjutada võib. Aga silmi tasub lahti hoida küll, sest maailmaruum on põnev. Ja sellepärast muidugi ka, et avalikus ruumis, näiteks tänaval, liigeldes vastu posti ei kõnniks.

Hanna Marrandi õpib Tartus ajalugu ja teatriteadust. Armastab uute asjade avastamist, kesköiseid inspiratsioonipuhanguid ja kõiksugu kultuuriilminguid. Enamasti unistab Hanna niisama, aga õige tunde ajel kirjutab aeg-ajalt ka mõtteid üles.