Veebruari alguses võtsin ette retke Kuressaarde. Ei, ma ei käinud spaas ligunemas – hoopis kunstireisil.
Samal ajal kui enamik praamireisijaid kohvikus istub või puhkealal telefonis skrollib, ronin mina tekile ümbrust kaema. Põlise mandrimehe jaoks on laevareis ju põnev, eriti talvel. Nii kaugele, kui silm ulatub, laiub avar, päikeses kiiskav jääväli nagu mõnes Jack Londoni jutus. Sihikindlalt rühib praam kitsukest veerada mööda Muhule lähemale. Kui Hiiumaa, Vormsi ja Kihnu vaheliste ühendustega on sel talvel pidevalt probleeme olnud, siis Virtsu ja Kuivastu vahele jääv Väinamere osa on õnneks laevatatav.
Kuressaares tuleb kõigepealt asuda mööda libedaid kõnniteid bussijaamast kesklinna uisutama. Kui Tallinnas on 1980ndate arhitektuuripärandi mahalammutamine täies hoos, siis Kuressaare bussijaama hoone on sellest saatusest pääsenud. 1984. aastal arhitekt Maie Penjami projekti järgi valminud punastest tellistest ja kaldkatusega ehitis sai kultuurimälestiseks 2016. aastal saarlasest kultuuriministri Indrek Saare ametiajal.
Kui Tallinnas on 1980ndate arhitektuuripärandi mahalammutamine täies hoos, siis Kuressaare bussijaama hoone on sellest saatusest pääsenud.
Kohe jäävad silma hoopis sõbralikumad lõunapakkumiste hinnad kui Tallinnas. Sama asi rõõmustab mind alati ka Tartus – linnaruume ei hakka mitte võrdlemagi. Retro sisekujundusega Kodulinna Lokaalis meeldivalt lõunatatud, olen valmis esimeseks galeriikülastuseks. Minu giid Kuressaare näitusepaikades on hiljuti sünnilinna naasnud kunstnik Helena Keskküla, Kuressaare Kultuurivara kunstikorraldaja.
Ookean ja kosmos
Kuressaare Raegaleriis oli veebruari lõpuni eksponeeritud Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilises ja kunagises troopilises vees, kas näed?”. 2024. aastal Kuressaarest pärit maalija Eerik Haameri nimelise auhinna võitnud Õlleki näituse teemaks on Läänemere eri perioodid – selle troopiline minevik ja toksiline tulevik. Kahju, et minu külaskäigu ajal on taevas pilve läinud, sest päikesevalguses võiksid need kettidega üles riputatud vormid mõjuda veelgi efektsemalt.
Fotopaberile kasvatatud meresool loob ainulaadse tekstuuri, mis meenutab ühtaegu iidseid geoloogilisi ajastuid ning kosmilisi vaatemänge. Tehnoloogilist ja looduslikku kunsti põimiv stiil põhineb Õlleki enda väljatöötatud tehnikal, mille teostust ta ei reeda. Nii jääbki vaataja ülesandeks näha neis müstilistes, maapõue mineraalide ja ookeanisügavikeni viivates taiestes just seda, mida ise soovib.
Minusugust ajaloofänni, kes alati kõik infotahvlid lõpuni loeb ja sellega oma kaaslasi hulluks ajab, rõõmustab ka Kuressaare raekoja hoone. 1670. aastal valminud ehitis esindab Põhjamaade barokki. Eriti uhke on teisele korrusele viiv puidust balustraadiga kivitrepp. Raekoja saalis saab seista Eesti suurima laemaali all, mis on oletatavasti pärit Narvast ja leiti lõuendirullina ühest Kuressaare Pika tänava majast pärast teist maailmasõda.
Šahti – lõviauku – olevat visatud ka süüdimõistetud kurjategijaid, kelle näljased loomad silmapilkselt lõhki rebisid.
Järgmiseks peatuseks on Saaremaa Kunstiklubi aastalõpunäitus Kuressaare kultuurikeskuse saalis. Isetekkeline organisatsioon on tegutsenud juba 48 aastat. Nii harrastajaid kui ka professionaale ühendaval seltskonnal on näitust kureerinud Keskküla sõnul kadestamisväärne tegutsemislust. Nõnda pääses mõni kunstnik väljapanekule vaid ühe teosega, sest ruum seadis lihtsalt omad piirid.
Jubedad lood
Vaatamata hooajavälisele ajale on nii piiskopilinnuses kui ka ümberkaudses pargis külastajaid küll. Baltimaade ainus nõnda terviklikult säilinud kindlusehitis pakub talvelgi uhket vaatepilti. Meenuvad linnusega seotud legendid, näiteks lugu piiskop Heinrich III-st, kelle kägistamistunnustega laip leiti vahitorni šahtist köögijäätmete ja käimlajääkide seest. Šahti – lõviauku – olevat visatud ka süüdimõistetud kurjategijaid, kelle näljased loomad silmapilkselt lõhki rebisid.
Saaremaa Muuseumi müügi- ja arendusjuht Rita Rahu lisab loo õnnetust Hispaania inkvisiitorist rüütlist, kes oli armunud kohalikku neidu, eksinud nõnda tsölibaadinõude vastu ja elusalt keldrisse sisse müüritud. Nende jubedate lugudega haakub kenasti Keskküla ja Roman-Sten Tõnissoo kureeritud grupinäitus „Hinge pime öö” linnuse keldrisaalis.
Eksponeeritud on näitus kolmes toas, mis jaotuvad temaatiliselt: kodu ehk teekonna algus, hingeline otsing/kriis ning kohalejõudmine/üleminek. Keskküla ja Tõnissoo on jätnud teostele hingamisruumi, mis laseb vaatajal süveneda. Museaalidest on väljas fragment Saaremaa dolomiidist sõdurist (torso ja vasak käsi) ning kaks laeva vöörikuju, Siberi lehisest merineitsi ja puidust merihobu. Kuigi rohkem leidubki Saaremaa Muuseumi kollektsioonis museaale, on näituse kuraatorid valinud eksponaatide hulgast välja ka mõned maalid.
Osa neist kunstnikest, näiteks Salome Trei, Faina Männik ja Haamer, on Saaremaalt pärit. Haameri ekspressionistlik, grotesksete nägudega „Ootajad” (1968) tõmbab kaugelt magnetina, haakudes koloriidilt Manfred Dubovi teostega. Esimesest ruumist jääb meelde staažika arsti Tiit Ilvese realistlik meremaal, mis on suutnud tabada Saaremaale ainuomase rannavalguse. Tervikuks seovad väljapaneku Michele Bazzoli segatehnikas skulptuurid, mis toimivad sillana mineviku ja tuleviku vahel.
Kaasaegne turvis
Minu jaoks olid ekspositsiooni kõige tugevamateks teosteks kuraatorite endi omad, mis olid justkui loodud ruumi silmas pidades. Keskküla mustast alabastrist „Ööliblikad” (2025) müüriserval ja Tõnissoo klaasi purustanud kivi pigmentfoto haakuvad püstitatud teemaga – Ristija Johannese ja Carl Gustav Jungi ideega, et valguseni jõudmiseks tuleb läbi teha hingeline kriis.
Praeguseks on linnuse teine näitus, Sergey Augusti „Kui mehed olid rauast”, kahjuks juba suletud. Raudrüüsid olen muidugi nõrkemiseni näinud, ent Poolas resideeriv turvisesepp August on need eri ajastute ja väeliikide soomusrüüd ise taasloonud. Mitte ainult inimestele, vaid ka hobustele! Seda kõike teeb ta vanade kavandite ja muuseumieksponaatide põhjal valmistatud tööriistadega ning erinevalt paljudest sarnastest koopiatest kõlbaks tema turvistega reaalselt lahingusse minna.
Jälle on tulnud aeg midagi hamba alla otsida. Kuursaali restoran Ku-Kuu on mulle tuttav, HAFENisse pole veel jõudnud, aga vähemalt saan lõpuks ära proovida OmNomi. Padróni-küüslaugunuudlid kanaga viivad lihtsalt keele alla. Kõrvale tuleb võtta otse loomulikult Pihtla õlut. Igaks juhuks ütlen, et mingeid vautšereid ma selle reklaami eest ei saa, olen lihtsalt õgard.
Öö muuseumis
Minu öömajaks saab Aavikute majamuuseum Vallimaa tänaval, kust võib igal sammul ja kõige ootamatumatest kohtadest leida silte uudissõnadega. Keeleteadlane Johannes Aavik on toonud eesti keelde sellised toredad sõnad nagu „roim”, „mõrv” ja „relv”, aga ka „malbe”, „siiras” ja „embama”. Muuseumi arendus- ja külastusjuht Merit Karise demonstreerib vana raadiot, mis mängib eri versioone ühest rahvaviisist.
Aukartustäratavad on nii Johannes Aavikule kuulunud kirjutuslaud kui ka muusikapedagoogi ja koorijuhi Joosep Aaviku klaver. Johannes Aavikuga olen muidugi tuttav, aga tema onupoja Joosepiga vähem. Ekstsentrilisele ja omapärasele kujule olevat Karise sõnul maitsenud tordid, millega tal õnnestus ka kurba meelt peletada. Saladuseks jääb, miks ta ei järgnenud Rootsi emigreerunud Johannes Aavikule, kuigi tal seal külas käis.
Seda kõike teeb ta vanade kavandite ja muuseumieksponaatide põhjal valmistatud tööriistadega ning erinevalt paljudest sarnastest koopiatest kõlbaks tema turvistega reaalselt lahingusse minna.
Viimane osa kultuuriprogrammist on dokfilm „Puuluup – kaablid autos veel” Thule Kinos, mida mul pole seni olnud juhust külastada. Olen ikka nende kava imetlenud, sest kui palju neid väärtfilmikinosid siis Eestis ongi. Peaaegu täis saalile räägivad linastuse eel režissöör Taavi Arus ning üks produtsentidest, Madis Ligema. Film on hea, eelkõige seetõttu, et tegijatel on õnnestunud Marko Veissonile ja Ramo Tederile lähedale pääseda.
Tundub, et ka mul on korda läinud Kuressaare kunstielust korralik ülevaade saada. Idealistina tahaks ainult, et Eesti regionaalpoliitika jõuaks sarnaselt „vana Euroopaga” sinnamaale, et väiksemad keskused ja nendest pisemadki kohad tunneksid, et neid väärtustatakse. (Kultuuri)identiteeti ehitatakse ikka alt üles, mitte ülevalt alla.
