Eesti filmimaastikku painav krooniline raha- ja kogemustenappus võib lähiaastatel unustusehõlma vajuda. Koplisse kerkiv filmilinnak on oma potentsiaalilt suuteline mõjutama märkimisväärselt isegi Eesti majanduse arengukõverat.

Lembit Ulfsak Oscarile kandideerinud „Mandariinides”

Viimastel aastatel on eesti filmisõpru rõõmustanud üks kõlav uudis teise järel: Gruusiaga kahasse toodetud „Mandariinide” jõudmine võõrkeelse filmi Kuldgloobuse ja Oscari viie nominendi sekka, esimesena mainitud saavutuse kordamine Soomega koostöös valminud „Vehkleja” puhul, Pimedate Ööde Filmifestivali arvamine absoluutsesse raskekaalu ehk A-klassi selliste globaalse kõlapinnaga festivalide nagu Cannes, Berliin ja Veneetsia kõrvale.

„Oleks ehk palju öelda, et me paistame väga hästi välja, aga meid on siiski tähele pandud,” hindab Eesti kohta filmivaldkonna maailmakaardil produtsent Ivo Felt, kes seisab nii „Mandariinide” kui ka „Vehkleja” edu taga ja aitab nüüd arendada Koplisse planeeritavat filmilinnakut. Kui eesti filmimaastikku laiemalt läbi valgustada, näib pilt kontrastne – ühelt poolt vähevõitu raha ja eesti filmi endiselt painav aegluse ja raskemeelsuse maine, teisalt kasvav rahvusvaheline tunnustus ja suured tulevikuplaanid tööstuse poolel.

Vahendite nappus muudab leidlikuks?

Aasta 2016 oli eesti filmile erakordselt edukas nii filmide arvu, vaatajanumbrite kui ka kunstilise-tehnilise kvaliteedi vallas. Tõsi, kodumaise filmi üle 300 000 vaatajast enam kui kaks kolmandikku kogus taani jämekomöödiast kohandatud „Klassikokkutulek”, kuid ka seda võib pidada osaks mitmekesisusest, millest eesti film hädasti puudust on tundnud. Viimase 12 kuu sees on ette näidata nii tehniliselt maailmatasemel psühholoogiline põnevik (Vallo Toomla „Teesklejad”), Eesti lähiajalugu portreteeriv draama (Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse”), efektne ja tempokas noortefilm (Anu Auna „Polaarpoiss”) kui ka ookeani taga üles filmitud raju komöödia (Rain Rannu „Ameerika suvi”). Kõik neli on muide debüüdid, loetelu pole aga jõudnud veel ei jätkuvalt maailmas edukate eesti nuku- ja animafilmide ega sel korral võõrkeelse filmi Oscarile esitatud ja välisfestivalidel suurepäraselt vastu võetud Kadri Kõusaare „Emani”.

Põhjuseid kodumaise kino arengu taga on mitmeid. Vilju kannab Balti Filmi- ja Meediakooli järjepidev töö, peale on sirgunud ja muu hulgas rahvusvahelist kogemust omandanud hulk andekaid noori lavastajaid-produtsente-operaatoreid, keda kammitsevad üha vähem eelmise põlvkonna raamid. Hõisata on siiski ennatlik, kuna materiaalne kitsikus on tegijatele jätkuvalt igapäevaseks kaaslaseks. „Kuna mängufilmide kogueelarve on väike, seisavad raha jagajad väga raske valiku ees: kas finantseerida aastas normaalse eelarvega ainult 3–4 filmi või anda võimalus rohkematele projektidele, aga palju väiksema eelarvega,” kirjeldab olukorda nii siin- kui ka sealpool piiri menukaks osutunud „Polaarpoisi” lavastaja Anu Aun. „Kui me tahame, et Eestist tuleks maailmatasemel filmitegijaid, tuleb neile anda võimalus pidevalt ennast töös hoida ja areneda. Seda ei juhtu, kui režissöör saab teha viie aasta jooksul ühe filmi. Kui aga eelarved aina kahanevad, et rohkem häid projekte igal aastal filmiks saaks, on tulemuseks alamakstud ja ületöötanud võttemeeskonnad. Seda on nad tõele au andes olnud juba mõnda aega.”

Netflix kulutab 2017. aastal kuus miljardit oma sisu tootmisele, miks ei võiks näiteks „Kaardimaja” („House of Cards”) Eestis valmida?”

Kõigi tublide saavutuste kiuste on filmide riiklik rahastus 2016. aastal üsna samal tasemel 2008. aastaga. Linalugude kerkinud arvu taga seisavad pigem maailma mõistes olematud eelarved kui suurenenud rahastus. „Väiksemad eelarved võivad õpetada leidlikkust. Samas jäävad paljud head ideed raha puudusel lihtsalt teostamata,” tõdeb Aun.

Väikeses riigis kasumisse jõudmiseks on ainus lahendus teha film väga-väga odavalt. Ei maksa siiski arvata, justkui tegu oleks Eesti-spetsiifilise murega, et laiem publik vaatab pigem, kui labaselt üldistada, saunalava vahele kinni jäänud munanditega komöödiat kui kujundirahega provotseerivat autorifilmi. Ka taani Dogma-meeste riigi toel valminud filmid pole pidanud end kommertslikel alustel tasa teenima, lohutab Felt, ja isegi imelaps „Mandariinid” oleks puhtalt erarahade pealt tehtuna praegu miinuses ja seda vaatamata linastumisele enam kui sajas riigis. „Ei saa seada meile kohustuseks rahastada oma filmid ära erarahast. Teenime siin ju ikkagi keelt ja kultuuri,” usub Felt.

Kuidas suhestub selle missiooniga näiteks kassas edukas ja publiku sooja vastuvõtu saanud, kuid kriitikute aastakokkuvõtetes sisuliselt kalevi alla peidetud „Klassikokkutulek”? „Jaan Toomiku „Maastik mitme kuuga” on film, „Klassikokkutulek” on ka film. Ja sinna vahele mahub väga palju asju. Küsimus on tasakaalus,” veab Felt mõttelise joone eesti kino hetkeseisust soome filmi tõusuni 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses, kui üle lahe hakati väntama filme, mida inimesed tahtsid näha. Sellest tekkis juurde nii raha kui ka filme – ühtäkki tehti väikeses riigis aastaga 37 linateost. „Sealt tekivad ka Kaurismäkid ja „Olli Mäkid” ehk kunstilise ambitsiooniga tööd, mis levivad üle maailma. Ja samas on olemas ka „Varesed” ja kõik need filmid, mida kodumaal rohkem vaatamas käiakse.”

„Seda võib alati rääkida, et raha on vähe,” tõdeb Felt ja möönab, et vähemalt sama suur väljakutse on hea materjali, lugude ja käsikirjade leidmine. „Häid stsenariste otsitakse igal pool. Loen palju rahvusvahelisi stsenaariumeid, aga väga tahaks, et alged oleksid Eestis. Eks väikeses riigis ongi pink lühike ja valik väike. Meeskonnaalades oleme ka kehvad,” räägib ta ja müristab naerda, kui osutan tema Allfilmi kontori laua nurgal asuvale DVDde kuhjale filmiga „Meeskond”, mis jutustab Eesti korvpallikoondise jõudmisest Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Kaader parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud „Vehklejast”

La La Land Kopli – nüüd või mitte kunagi

Meeskonnaala, millega seni eeskujulikult hakkama saadakse, on Eesti filmitootmisettevõtete ühe katuse alla toomine. Kui veel kümmekond aastat tagasi domineeris klikistumine ja vihane konkurents väheste vahendite nimel, siis nüüd on lepitud kokku ühistes suuremates eesmärkides, mille tulemusena koondusid 17 audiovisuaalse sektori ettevõtet klastriks. Eesti filmi optimismilaine harjal on aga Põhja-Tallinnasse valmimas päris oma suurstuudio, mis peaks rahvusvaheliste koostööprojektide ja teenusepakkumise kaudu sektorisse raha juurde pumpama ning pakkuma filmitegijatele uusi kogemusi. Seeläbi eesti filmi kahte suurimat kitsaskohta adresseeriv stuudio on ristitud meedias juba Eesti Hollywoodiks. Selline võrdlus on üheltpoolt ülimalt atraktiivne – kas poleks mitte uhke, kui Jason Bourne’i või Jyn Ersoga mahuks ühte lausesse „made in Estonia”. Teisalt on see silt mõnevõrra eksitav – šansid, et järgmisi „Näljamänge” („The Hunger Games”) toodetakse Eestis, on imepisikesed ja see pole ka tegijaile eraldi eesmärk. „Kindlasti ei ole me valmis sajamiljonilist kassahitti vastu võtma,” hindab nime Film Wonderland OÜ all toimetava algatuse tegevjuht Liina Maria Lepik. „Aga miks mitte samm-sammult ka sinnapoole liikuda? Netflix kulutab 2017. aastal kuus miljardit oma sisu tootmisele, miks ei võiks näiteks „Kaardimaja” („House of Cards”) Eestis valmida?”

Nimekate tootmiste Los Angelese lõputu päikese alt Koplisse toomine võib küll näida utoopiline, kuid just säärase kartmatu ambitsiooniga on planeeritud külalisi Eesti enam kui hüpliku ilma eest kaitsma kolm suurt stuudioruumi ja neid ümbritsev tugistruktuure koondav filmilinnak. Meediasse jõudis uudis ambitsioonikast algatusest koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt saadud miljonieurose toetusega.

Korraliku filmistuudio puudumise tõttu on eesti filmitegijad pidanud ehitama oma võttepaiku üles kõikvõimalikesse kohtadesse väikestest fotostuudiotest vanade laohooneteni.

Unistus professionaalsest stuudiost Eesti pinnal on iseenesest vähemalt 20 aastat vana – näiteks Allfilm otsis pidurit vajutama sundinud majanduslike kalkulatsioonide eel sobivat kohta juba 1995. aastal. Nüüdseks on pinnas algatuse teostamiseks küpseks saanud – tekkinud on teatav rahvusvaheline tuntus, suur töö on tehtud ära filmifestivalidel siin- ja sealpool piiri, üha enam teatakse nii eesti filme, filmitegijaid kui ka päritolumaad ennast. Stuudio rajamiseks käis sõbralik võidujooks õigupoolest lausa kahe paiga, Tallinna ja Tartu vahel. Nimelt räägiti juba ammu enne Eesti Rahva Muuseumi valmimist võimalikust filmipaviljonist Raadi linnaosa veerel. Film Wonderlandi edusammude valguses on ülikoolilinna algatusele praeguseks punkt pandud. Tallinna filmiettevõtted suutsid seljad tõhusamalt kokku panna ja filmispetsiifilist arenguraha kaasata, kahele stuudiole jääb aga Eesti väikeseks. Üheskoos mõeldakse siiski Tartusse järeltootmise ja eriefektidega tegelevate ettevõtete koondamisele. Skepsist sedavõrd suure ja kuluka algatuse juures on olnud rohkelt, tõdeb Lepik. „See mõte on korduvalt maha maetud, nii kaugele, kui me praegu oleme, pole veel keegi jõudnud. Isegi välismaal on tähelepanu pälvinud, et riik paneb filmisektorile õla alla. Varem pole sellist ühtehoidmist olnud.”

Vajadust stuudio järele on kerge aimata – üleilmastunud tootmise kontekstis on filmiteenuste ekspordipotentsiaal suur. Eesti erinevaid tõmbetegureid loetlevad asjaosalised samal ajal ühe hingetõmbega: hõlbus liikumine linnatingimuste ja metsade-rabade vahel, usaldusväärne töökultuur, asjaajamist kordades kergendav e-riik, konkurentsivõimeline hinnatase, lisaks kauaoodatud cash rebate ehk filmivaldkonda tehtud investeeringutelt makstav maksutagastus.

„See on tegelikult tavaline teenuse eksport,” kirjeldab Felt võõrfilmide tootmise Eestisse toomist. Ta meenutab mõned aastad tagasi „Kuradisaare kuninga” („Kongen av Bastøy”) filmimist Kalvis: „Meie loominguline osa oli null. Puhas teenus. Läksime Virumaale, elasime paar kuud hotellis, söögid-joogid, transport, ehitus- ja muud materjalid filmi tarbeks pealekauba. See raha jääb ju siia, see on majandust ergutav tegevus.” Üksikutele juba eesootavatele headele näidetele lisa toomise takistuseks ongi olnud seni oma stuudio puudumine.

Vajadus selle järele pole üksnes välismaiste investorite meelitamiseks, vaid ka eesti lavastajad tunnetavad praktilist otstarvet. Korraliku filmistuudio puudumise tõttu on eesti filmitegijad pidanud ehitama oma võttepaiku üles kõikvõimalikesse kohtadesse väikestest fotostuudiotest vanade laohooneteni. Ühel juhul ei mahu õieti tegutsema ja teisel on tulnud jupphaaval kohale vedada kõik toimetamiseks vajalik elektrist tualettideni välja. Sellised lahendused on aeganõudvad, kulukad ja ebamugavad.

Kaader Vallo Toomla psühholoogilisest põnevikust „Teesklejad”

Riske on suure algatuse juures muidugi üksjagu. Maja püstisaamine on alles algus, vaja läheb spetsiifilist oskusteavet, inimesi, tehnilisi vahendeid. „Eelmisel aastal tuli koostööprojekti raames siia võttegrupp Lõuna-Koreast, kus on Hollywoodi järel kõige parem stuudiote süsteem. Eeldused olid, et paari tunniga saaks tellida kunstlund, tipptasemel droone või kaamerakraanasid,” kirjeldab oma kogemusi PÖFFi filmitööstusele suunatud Industry-ürituste eestvedaja Sten-Kristian Saluveer. „Eks nad natuke muigasid, kui kohalikku tehnikat nägid, kuigi see oli kogu Skandinaavia pealt kokku otsitud.” Saluveeri hinnangul peab stuudio oskama adekvaatselt hinnata, kuidas luua toimimiseks vajalik ökosüsteem: meeskond, majutusteenused, toitlustus, kostüümilaod. „Maja on ainult jäämäe tipp. Siia võib tuua väga hea grupi, aga kui infra vastu ei pea, hakkab kõik väga kiiresti kärisema.”

Väljakutseid jagub rohkemgi. „Kui hakkad Eestit müüma, on sageli esimesed küsimused, et kas lennuühendused on ja kas lennujaamast läheb nelja- või kuuerealine tee. Eks mõeldakse eri mastaapides,” kirjeldab Lepik võimalike klientide ootusi. „Tõsisem murekoht on ikkagi inimesed. Võttemeeskondi on vähe. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva raames tehakse mitut filmi ja juba on töökätega kitsas käes. See on sektorile mõtteharjutus, et kuidas edasi minna.”

Suur küsimus on ka see, kes lõpuks stuudiot täitma hakkavad, kuid tugev huvi olevat juba praegu. „Oluline on mõelda just, et millised on need uued turud ja võimalused, mida see stuudio pakuks. Väga palju võiks ära teha Ameerika, Kanada, Aasia suunal. Meil on Helsingi kaudu väga head ühendused Aasiaga, meil on läbi ülikoolide hea regioonitunnetus,” loetleb Saluveer võimalusi. Samamoodi võiks tema sõnutsi vaadata tugevalt igasugu digitaalsisusse: veebisarjad, voogedastusplatvormid, nagu Netflix, virtuaalne reaalsus. Ka suurprojektid pole Baltimaades midagi utoopilist – Leedus filmiti näiteks 11-miljonilise eelarvega Briti telekanali BBC tarbeks telesari „Sõda ja rahu”. Mitmed analoogsed võttepaigad lähipiirkonnas on sarjade jaoks mitmeks aastaks broneeritud. Eeskujude täituvus on vesi Film Wonderlandi veskile – nõudlust uute filmimispaikade tarbeks jagub.

Kui kõik läheb hästi ja puuduolevad investeeringud leitakse, peaks stuudio valmima plaanide järgi 2018. aasta lõpuks ja seejärel kohe ka tööd alustama. Tasuvusajaks on arvestatud 9–10 aastat ja seda pigem konservatiivse kalkulatsiooniga, 50-protsendilise või isegi pisut väiksema täituvusega (sarnase hinnaklassi ja taustsüsteemiga riikides on see seni vahemikus 55–85%). Asjaosalised loodavadki stuudiost kasu filmivaldkonnale kõige laiemas mõttes, aga ka Eesti majandusele laiemalt. „PÖFFi ümber on rahvusvaheline tähelepanu olemas ja see suunab uusi võimalusi Eestisse. Kui festivalil läheb hästi, aitab see edasi filmitegijaid ja vastupidi. Oluline on nüüd mõelda, milline eesti kino tulevikuvisioon on,” õhutab Saluveer laiahaardeliselt ja mitu sammu ette mõtlema. „Tähtis roll saab olema tehnoloogial ja digitaalsisul. Peame uue reaalsusega kohanema ja kui me suudame ise seal eesotsas olla, kui ka start-up-kogukond tuleb kaasa, siis avanevad väga suured võimalused. Muu Euroopa on meist siin poolteist sammu tagapool. Kui tuua kõik need osad kokku – sisuloome, tehniline võimekus, festival –, võiks Eesti filmimaailmas väga tähelepanuväärse rolli saavutada.”