Laupäeval, 18. augustil Järva-Jaani Kinomuuseumis ja vanatehnika varjupaigas lahti rulluv Filmilindifestival näitab tänavu peaasjalikult legendaarseid road movie’sid, kus võib näha nii „Easy Riderit” kui ka „Nipernaadit”.
1988
Unised 1980ndate lõpuaastad tollases Paide rajoonis Järva-Jaani kolhoosis. Ühel varakevadisel lörtsisel päeval leiab keskusest paari kilomeetri kaugusel Metstaguse külas aset igapäevast rutiini lõhkuv filmiõhtu. Need õhtud toovad alati palju elevust üksluisesse külaellu, kus peale sigalast leviva iga päev veidi erineva virtsahaisu ning ebastabiilselt käivituvate kärisevate traktorite töökodade juures ei toimu suurt midagi põnevat. Eriti lapsed hakkavad juba peale lõunat ootama alevist Nõukogude pärituolu masinat GAZ-69 (Villist), kus kaasas nii mõnigi rull 35mm filmilinti mõne järjekordse löökfilmiga. Ajad on juba sellised, kus juba näidatakse rahvale ka lääne päritolu filme, glasnost ja perestroika on tegelikult ju käimas.
Nagu nädalaid varem, toob ka seekordne film näitamiseks kohandatud Metstaguse mõisahoone väikese saali huvilisi täis. Sel korral on asi tõsine, sest näidatakse 1976. aasta John Guillermini „King Kongi” ning see hiidahvist südamlikult jutustav põnevik on toonud saali laste ja noorte kõrval nii mõnegi täiskasvanu. See, kes Villisega kohale sõitis ning lindid lahti rullis, on aga eluaegne kinomehhaanik, järvajaanilane Vello Kolnes.
1999
Kümmekond aastat hiljem on riigikord muutunud, kolhoosidest viisakas seltskonnas enam juttu ei tehta ja paraku ka külades filme ei näidata. Küsimus on hoopis, kuidas elu üleval hoida ning inimesi maale meelitada. Rahvaarv kipub vallas pigem kahanema ning Järva-Jaani teiste naaberkeskuste varju jääma. Järva-Jaani Keskkoolis on vallajuhtide ja -aktivistide osavõtul käimas arutelu, mida sellises olukorras teha. Kultuurimaja direktor ja „maa sool” Tuve Kärner märgib ühel hetkel julgelt, et Järva-Jaanis peab olema midagi omapärast, midagi ainulaadset, mis tähelepanu tõmbaks ning kuulsust tooks. See jutt pole ainult teooria – tähelepanelikud alevi inimesed on juba märganud ja teavad, et Kärneril on kogunemas alevis asuva üsna suure krundi äärde vanu autosid ja teisi mootorsõidukeid. Kärneri vanatehnika varjupaik kogub vaikselt juba tuure.
2010
Veel umbes kümmekond aastat hiljem. Riigi pealinnas Tallinnas on tegevuse lõpetanud juba Nõukogude ajal laialt tuntud kino Sõprus. Ajalooline kino ähvardab kaduda, mis paneb tegutsema ka varem kultuuri toetamisega tuntud multitalendist investori ja ärimehe Indrek Kasela, kes organiseerib kiiresti pundi kinohuvilisi, luuakse MTÜ Must Käsi ning Sõpruse kino opereerimine võetakse üle. Vanima tegutseva kino saatus on päästetud!
2016
MTÜ Must Käsi toimekas meeskond Kristel Lipandi vedamisel satub asjatoimetuste tõttu Järva-Jaani ning on heas mõttes jahmunud – Tuve Kärneri rajatud vanade autode varjupaigast on aastakümnetega kujunenud värvikas füüsilise kultuuri pärandikeskus ning tegelikult on Järva-Jaani tähendus mälukeskusena veelgi tähelepanuväärsem – mitmete väikeste armsate muuseumite kõrval tegutseb Jaanis ka kümneid 35mm vanu filmilinte säilitav väike kinomuuseum, mille hoidjaks ja peremeheks on gümnaasiumis sõiduõpetaja ametit pidav Vello Kolnes. Just Järva-Jaanis tabab Sõpruse kollektiivi äratundmine, et siin tuleb midagi korraldada, siinses keskkonnas on midagi peidus. Läbi ajaloo toimunud vajalikud eeldused on selleks hetkeks kokku jooksnud ning tingimused millegi omapärase väljatoomiseks soodsad.
Filmilindifestival
Nagu näitab ajalugu, peidus ongi paljut. Filmilindifestival toimub 2018. aastal kolmandat korda ning pea kõik osalejad kiidavad seda omapärase õhkkonna, rahuliku fluidumi ning unenäolisuse eest. Nõukogude ajal teedel liikunud sõidukite, teetöömasinate ning kõikvõimaliku tuletõrjetehnika 450 isendi vahel liikudes ning vanu filme vaadates saab külaline olla justnagu tegelane mõnest Mehis Heinsaare jutust, kes tõmmatakse läbi aja- ja aiamulgu oma igapäevasest keskkonnast äkki kusagile hoopis mujale. Siin lehvitatakse võlulinte, kaevutakse pildikeele säbrulistesse sügavatesse kihtidesse, terve tänavaäär on korraga sooja kollast valgust täis ning kõigil kuidagi teistmoodi olemine. Ent tasub tähele panna: nagu ka Heinsaare lugudes, on säärasel imelisel ajal oma kindel kestvus – hiljemalt järgmiseks hommikuks on kõik möödas ja tavaline elu jälle kuklasse hingamas.
Filmilindifestivalil pakutakse eestikeelsete subtiitritega väärtfilme, mille hinnalised koopiaid on toodud selle jaoks kohale ka väljaspoolt Eestit. Igal aastal on lastel siin võimalus osaleda animatsiooni töötoas ja viktoriinis, soovijad saavad mängida lauamänge ning seigelda vanade sõidukite keskel aaretejahil, päeva saadavad öösse kohale palutud DJ-d. Samuti saab festivalil võistelda lauatennise turniiril, osaleda Järva-Jaani bussiekskursioonil ning proovida ära tuletõrjebussi ehitatud sauna.
Korraldada on seda kõike mõistagi keeruline, tööd on Sõpruse vedajatel palju, aga appi on tulnud ka Tartu Elektriteatri kamp ja kohalikud aktivistid ning kõige organiseerimisega on Järva-Jaanis saadud väga hästi hakkama. Mõneti on festival jäänud alternatiivseks „nurgataguseks“ ürituseks, samas on aasta-aastalt külastajat arv kasvanud ning teadmine selle toimumisest levinud. Siin on korraldajatel kindlasti mõtlemist kui suureks soovitakse festivaliga kasvada. On selge, et filmimuuseumi saal ning kinotelgid on just parajasti nii väikesed, et säilitada hubasust ning kõike massilisemaks ja suuremaks venitades ei pruugi unenäolisus säilida.
2018
Hetkel festivali kohal murepilvi aga ei paista, praeguseks on festival oma eksistentsiks leidnud just sobiva suurusega „pesa“. Sel aastal on festivali vastu huvi üles näidanud ka Mika Kaurismäki, kes kutsub üle videosilla kinohuvilisi 18. augustiks Järva-Jaani, kus linastub Mika ja Aki Kaurismäki teekonnafilm „Worthless” (1982).
Festivali päevane programm kinomuuseumis ongi pühendatud teekonnafilmidele, kus linastub ka „Easy Rider” (1969) ning kodumaine „Nipernaadi“ (1983). Päeva vältel linastuvad festivaliplatsile püstitatud kinotelgis Rahvusarhiivi valitud filmivalik: Heino Parsi 1960. aastatest pärit nukufilmid ning kroonika- ja dokumentaalfilmid, kus muu hulgas tutvustatakse ka kodumaise filmikunsti isa Johannes Pääsukese tegemisi. Öises autokinos näidatakse aga Jim Jarmuschi saladuslikku mängufilmi „Dead Man” (1995) ning postapokalüptilist märulit „Mad Max 2” (1981). Öiste seansside tarvis on heinamaale püstitatud autokino, kus filmihelid kostavad autoraadiost.
Ka sel korral on kinotelgis ning -muuseumis projektsionistiks Vello Kolnes, kes kes kannab tänaseks mitteametlikult eesti staažikaima projektsionisti tiitlit.
Vaata festivali täpsemat kava kino Sõpruse kodulehelt.
