Mõistagi õpetab sport nii mõndagi elus kasulikku, kuid kas see peaks tõesti olema kujutelm, et elu ongi üks pidev võitlus, pingutamine, konkurents, kukkumine, püsti tõusmine, taas kukkumine jne?

Tarmo Jüristo. Foto: Rauno Volmar / Delfi / Scanpix

Ma kasvasin üles Meriväljal. Kohe üle kitsa põiktänava oli meie naabriks Kristjan Palusalu. Sellest ajast, kui mina teda mäletan, oli ta tervis juba kehvapoolne, aga Berliini olümpia topeltkullaga teenitud kuulsus tõi endiselt igal kevadel tema sünnipäeva tähistama ja ammuseid aegu meenutama kümneid jässakaid, jämeda kaela ja paksude lillkapsakõrvadega mehi. Üks neist iga-aastastest külalistest oli Andres Lutsar, Eesti judo isa, kes ilmselgelt pidas Palusalu kahte minuvanust pojapoega maadluslegendi tulevasteks mantlipärijateks ega lasknud seega kunagi mööda võimalust rääkida meile judost. Nii juhtuski, et sattusin koos oma sõpradega judotrenni. Minu judokarjäär jäi küll väga lühikeseks, kuid võitlusaladega jäin edasi tegelema ja teen seda siiamaani.

Elu võitlusväljad

Inimestel, kellel endal ei ole lähedast kokkupuudet võitlemisega, kipub olema sageli mõneti kummaline arusaam sellest, millega näiteks poksi-, lukumaadlus- või MMA-trennis täpselt tegeletakse. See segadus kumas läbi Eesti Koolispordi Liidu presidendi Lauri Luige 19. oktoobri artiklist Päevalehes, mille pealkirjaks oli valitud kunagise legendaarse poksi raskekaalu maailmameistri Mike Tysoni tsitaat: „Kõigil on plaan, kuniks nad vastu hambaid saavad.” Loo sissejuhatus sedastab järgmist: „Elu on võitlus, soovime seda tunnistada või ei. Mida varem sellest aru saame ja mida paremini valmis oleme, seda parem. See, et me elus kaudses või otseses mõttes vastu hambaid saame, on kindel.”

Muidugi tuleb elus ette hetki ja episoode, mis on võrreldavad võitlusega. See aga ei tähenda sugugi, et kogu elu oleks mõistlik vaadata võitluse võtmes.

Need pea neli aastakümmet, mil ma erinevate võitlusaladega tegeledes otseses või kaudses mõttes vastu hambaid olen saanud, on õpetanud mulle kahtlemata palju elus kasulikku. Muidugi tuleb elus ette hetki ja episoode, mis on võrreldavad võitlusega. See aga ei tähenda sugugi, et kogu elu oleks mõistlik vaadata võitluse võtmes.

„Sport on […] kõige ehedam reaalse elu peegeldus,” ütleb Lauri Luik, „pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine, mitte alla andmine.” Esiteks on selle lause taga üks väga küsitav eeldus, nimelt et spordiga peaks tegelema justkui millegi muu kui lihtsalt liikumisrõõmu ja hea enesetunde pärast; et spordi eesmärk on võitmine. Jah, kui juttu on elukutselistest sportlastest, siis tõesti – võidust või kaotusest võivad sõltuda sissetulek ja karjäär. Nemad on aga väike osa kõigist neist, kes spordiga tegelevad. Sporti on võimalik teha – ja ma arvan, et suurem osa inimestest teebki – ilma igasuguste suurte eesmärkideta. Kui kellelgi need on, siis tore – edu nende saavutamisel. See ei tähenda, et ilma nendeta ei saaks. Saab küll, ja päris hästi. Muide, võitlusalade trennides kiputakse pigem eemale hoidma neist, kellel on vaja igas trennis endale või teistele midagi iga hinna eest tõestada.

Võitlusalade trennides kiputakse pigem eemale hoidma neist, kellel on vaja igas trennis endale või teistele midagi iga hinna eest tõestada.

Koostöö ja abistamine

Samavõrd kui sport on mind õpetanud pingutama, olen õppinud ka seda, kui oluline on lihtsalt liikumisest rõõmu tunda – sest elu näitab, et kui see viimane kaob silmist, on ühel hetkel raske leida põhjust, mille nimel end õhtu õhtu järel trenni vedada. Need inimesed, kellega ma regulaarselt koos treenin ja mõnikord võistlen, ei ole mu konkurendid, vaid ennekõike head sõbrad, kes üksteist toetavad. See on see, kuidas mina sporti (ja sealhulgas võitlusalasid) näen: mitte lõputu heitluse ja konkurentsina, vaid päevast päeva üksteise abistamisena. Ka need, kes on mingil alal tippu jõudnud, pole sinna jõudnud üksi – nad kõik seisavad oma treenerite ja trennikaaslaste õlgadel.

Kas vastu hambaid saamine ikka päriselt tagab selle, et suudame oma elule rahuldustundega tagasi vaadata?

Äkki võikski hoopis see olla nurk, mille alt sporti vaadata? Võib-olla ei pea spordi eesmärk olema lödipüksluse väljajuurimine, meile kõigile maast madalast kaotamiskogemuse pakkumine ega teadmine, mis tunne on vastu hambaid saada, vaid hoopis meie julgustamine, et võtaksime ette asju, milles me keegi esimesel korral head ei ole ja milles paljud meist kunagi väga heaks ei saagi. Sinna juurde kindluse andmine, et sellest ei ole midagi lahti – et elu ei ole üks pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine.

Ahjaa, kui tulla veel kord tagasi tolle kuulsa vastu hambaid saamise tsitaadi juurde, siis Tyson oli kahtlemata legendaarne poksija, aga enne kui sellelt mehelt oma elu elamiseks õppetunde võtma asuda, oleks hea mõte lehitseda kiirelt tema 2014. aastal ka eesti keeles ilmunud autobiograafiat „Vaieldamatu tõde”. See võiks panna mõtlema veidi selle üle, kas vastu hambaid saamine ikka päriselt tagab selle, et suudame oma elule rahuldustundega tagasi vaadata.

Tarmo Jüristo oli trennis, kui Kert Kingo lahkumisavalduse sisse andis. Igapäevaselt poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse esimees. Ukulelet omas juba enne, kui see cool oli.