Tartul on pikalt olnud Eesti natsipealinna kuulsus, kus tagidega kiilaspead mööda tänavaid ringi marsivad ning nendel omakohut rakendavad. Välistudengitele see olukorda lihtsaks ei tee, nagu kirjutab filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.

Tarun Gidwani. Foto: Maris Mägi

Üks mu sõber käib tihti Tartus saunas. Kord, kui ta istus koos oma saunakaaslastega leiliruumis, sisenes sinna mustanahaline tüüp, üleni riides. Kõik saunasolijad itsitasid. Mu sõber naeris ja mina naersin.

Aga siis ütles mu sõber: „Ma mõtlesin sellele tüübile öelda, et ega ta nii rumalalt käitudes rassistlikke stereotüüpe endasuguste kohta just ei kummuta!”

Sellise tunde rassism tekitabki – sind nähakse ainsa eksemplarina, kelle käitumise järgi sinuga sama nahatooni või rahvuse esindajaid hinnata.

See ei peaks nii olema.

Mitte, et ma kaebelda tahaks. Eestisse õppima tulemine on üks parimaid otsuseid, mille oma elus teinud olen. Mu lähedaseim sõber on nüüd eestlane ning see kant on hakanud koduna tunduma. Aga jätan kiidulaulu teiseks korraks. Siin ei juhtu palju vägivaldseid akte ning reede õhtul on enam-vähem turvaline koju jalutada. Aga siin on juhtunud olukordi, kus olen kogenud rassismi.

Ühel päeval suitsuruumis ütles üks sõber mulle, et ta esialgu ei julgenud minuga sõbraks saada, sest tema kogemuse põhjal tulevad enamik indialasi Euroopasse, et „valgeid tüdrukuid keppida”. See on täiesti pöörane väide. Aga siiski, järgmise paari nädala jooksul juurdlesin selle üle pikalt, kui mõne kohaliku tüdrukuga tuttavaks sain. Ma ei tea, mis see täpselt on, aga rassismis on midagi, mis paneb selle subjekti läbi tegema ebavajalikku ja väsitavat sisevaatlust. Nagu ebavõrdse võimudünaamikaga suhtes, kus üks partner vabandab pidevalt ilmaasjata. Naljakal kombel see inimene, kes ise on rassistlik, ei vii mingit, isegi vajalikku sisevaatlust oma peas läbi. Nagu paks mees, kes rannas möödujate välimust hindab. Olen märganud, et need nõrkused, milles inimesed on minu rahvusgruppi süüdistanud, on needsamad, mille käes nad isiklikult vaevlevad.

Me vajame kategooriaid. Üle seitsme miljardi inimese seltskonnas on väga mõistlik orienteerumiseks kuidagi siltide alla jaotuda. Aga see ei tähenda, et me ei tee kategoriseerimisel vigu ning ei ole haavatavad nende vigade põhjustatud psühholoogiliste tagajärgede suhtes. Näiteks on viga väita, et erinevatesse gruppi kuuluvate inimeste vahel on tähenduslik erinevus, kui nende vahel tegelikult seda ei ole. Inimgruppide sildistamine on vastutusrikas töö ning seda ei saa teha hooletult.

Oma esimese nädala jooksul Eestis istusin Tartu Raekoja platsile maha, hoides üleval silti kirjaga „Sa oled täiuslik”. See on minu jaoks isiklik meditatsioon, mis aitab mul vaadelda inimesi nende ainukordsuses, enne, kui ma nad kategooriasse ära paigutan. Mõne minuti jooksul tuli politsei ja otsis mu läbi võimaliku „poliitilise materjali” tuvastamiseks. Tuli välja, et keegi oli neile helistanud ja väitnud, et Süüria põgenik kogub Raekoja platsil petitsioonile allkirju. Paigutame kõik pruuni naha ja kujundatud habemega inimesed kahtlase elemendi alla? Kuidas see kategooria kedagi aitab? Või näiteks see, kui mul palutakse õhtusöögil mitte osaleda, kuna ma olen liiga „kultuuriliselt erinev”, et ennast seal mugavalt tunda?

Ning siis on need, kes seda kõike avalikult teevad. Näiteks sülitavad mu pihta, kui ma üle Emajõe silla kõnnin. Või saadavad minu suunas roppusi, kuni nad saavad aru, et ma olen Indiast, ja siis vabandavad, sest arvasid, et ma olen Türgist. Või tõmbavad mu kraedpidi enda ligi ja sosistavad: „Kas sa kavatsed „Allah ho akbar” karjuda ja selle pubi õhku lasta?”

Ärge saage minust valesti aru. Väita, et inimeste vahel ei ole tähenduslikku erinevust, kelle vahel see tegelikult on, on samuti viga. Kui ma oleksin oma eestlasest sõpra paremini sildistanud enne, kui riisi vürtsikaks tegin, ei oleks ta ehk pisarateni köhima hakanud.

Küllap ei ole inimesed üksteisest tihtipeale nii erinevad, kui arvatakse, ning teinekord erinevad inimesed teineteisest veel enam, kui arvatakse. Tark on vastu seista oma kiusatusele luua kategooria ilma selle üle piisavalt mõtlemata. Ilma piisava uudishimulikkuseta.

Ma olen ühe asja katsetanud. See on üks neist zen-harjutustest, mis tunduvad triviaalsed, aga mõjuvad siiski. Ma valin oma toast viis kuni kümme eset ning eraldan nad selle järgi, millised vee peal püsivad ja millised mitte. Seejärel jagan esemed selle järgi, millised on rohelised ja millised mitte. Siis need, milliseid saan ühe sõrmega üles tõsta ja milliseid ei saa. Kus need omadused täpsevalt paiknevad? Kas nad on esemetele olemuslikud? Või on need omadused seosed objektide ja minu loodud kategooriate vahel? Ma ei tea seda kindlalt. Asi selles ongi, et me ei tea seda kunagi kindlalt.


Tarun Gidwani on Indiast pärit filosoofiatudeng Tartu Ülikoolis. Tema uurimisala on kaasaegne keelefilosoofia ja taju epistemoloogia. Tarun mängib ebatavalist Lõuna-India löökpilli kanjira’t ning on täitmatu pitsaarmastaja.

Esilehel tõrvikumarss Tartus. Foto: Priit Mürk

Müürilehe toimetus vabandab: artikli esialgses versioonis oli toimetuse poolt lisatud sissejuhatavas lõigus kirjas nagu marsiksid tagidega kiilaspead Undergroundi ja Krooksu vahet, kuid nimetatud pubide märkimine siin kontekstis on viga ja me vabandame, et me oleme esitanud selliseid hinnanguid.