Eestis unistatakse AI-steroididel tulevikust, mida nüüd riigi tasandil käima üritatakse lükata.
Maailmal ei olnud ilmselt hädasti tarvis veel ühte leiges puljongis leotatud tehisaruteemalist juhtkirja, aga kannatagem ära!
Jaanuari viimasel nädalal ilmus pressiteade, et peaminister Kristen Michal andis koos ettevõtjatega stardi Eesti lähikümnendite arengut enim mõjutavale (!) kohalikule AI-algatusele, mille „eesmärk on läbi süsteemse tehisaru rakendamise kasvatada inimeste töö väärtust ja majandust”. Seda suurt maalritööd hakkab koordineerima ettevõtjatest ja ekspertidest koosnev nõukoda, mis koguneb esimest korda tänavu aprillis. Nõukoja juhiks on määratud Bolti asutaja Markus Villig, kuid teiste liikmetena on välja hüütud ka Taavi Madiberk, Sten Tamkivi, Linnar Viik ja Kaspar Korjus. Kui vaadata projekti avalikkusele esitatud eskiisi, siis seal on rõhutatud, et tehisaru on rahvastiku vähenemise tingimustes ainus viis, kuidas tulevikus rahvusvaheliselt konkureerida ja ühe inimese kohta rohkem lisandväärtust luua. Samuti leiab sealt kaunid numbrid, mis on Reformierakonna ajalugu arvestades muidugi (vabandage väga) naljakad: kasvatada Eesti majanduse mahtu viie aastaga 25 protsenti ja kümne aastaga 50 protsenti (20 miljardit eurot lisakasvu 2035. aastaks). See tehnoloogiline hüpe (milline see ka poleks) peaks ideaalmaailmas suutma katta enamikku eluvaldkondi haridusest ja tervishoiust kuni kaitsevõimeni. Praegu on loomulikult vara hinnata, mida see kokkutulev nõukoda täpsemalt tegema hakkab ja millised on selle Eesti.ai reaalsed väljundid lähitulevikus, saab ainult kritiseerida poeaknal rippuva sildi „varsti avame” graafilist disaini. Selge on see, et Eesti kui eeskujuliku digiriigi kuvandile üritatakse lükata sisse uut käiku – „oleme väikesed, siin on võimalik asju kiiremini katsetada”.
Väitega, et tehisarust saab eesoleval kümnendil (tegelikult see juba on) üks meie elu enim mõjutav jõud, on loogiline nõustuda. Küll aga on edaspidi huvitav jälgida, mis materjalist kajakiga hakkab Eesti.ai oma elanikkonda sellesse tehnokärestikku nügima. Seda enam, et Eestil puudub valdkonnas igasugune iseseisev võimekus ja tehtavad valikud jäävad laias laastus kategooriasse „mis on parim kohanemisstrateegia, et vee peale jääda”. Vaid nädal enne nimetatud algatuse väljakuulutamist ilmus üks rahvusvaheliselt laialdast kõlapinda saanud essee, nimelt ühe mõjukaima tehisaru arendava ettevõtte Anthropicu tegevjuhi Dario Amodei tekst „Tehnoloogia murdeiga” („The Adolescence of Technology”), milles ta püüab sõnastada juhtiva eksperdi positsioonilt korraga nii tehisaruga seonduvaid suurimaid eksistentsiaalseid riske kui ka enneolematuid võimalusi. Kuigi essee poliitiline tagamõte ja selle kirjapaneku motiivid on selgelt küsitavad, võib seda ometigi käsitleda suhteliselt inimkeelse sissevaatena tehisaruga seotud eetilistesse dilemmadesse. Ajakirja New York tehnoloogiakolumnist John Herrman nimetas Amodei kirjutist suisa sotsiaaldemokraatlikuks valimisplatvormiks, kui sealt tehisintellekt välja võtta, kuna Ameerika progressiivsele valijale igati sümpaatselt on see tulvil reforme – meenutades üleskutset käsitleda tehnoloogiasektori tulevast rikkuse akumuleerumist millenagi, mis meenutab Põhjamaade riiklikke varafonde. Amodei puudutab muu hulgas nii tehisaru treenimisel tekkivaid persoonasid, tehisnärvivõrgu moraalseid alustalasid kui ka võidurelvastumist USA ja Hiina vahel. Esiteks ütlen, et see võiks olla teemast huvitatule kohustuslik lugemine, teiseks aga teeksin sellest esseest paar väljavõtet, mis võiksid resoneerida eespool mainitud unistusega „AI-steroididel majandusest aastaks 2035”. Tööturu peatse raputuse teemal arutledes arvab Amodei, et tehisintellekt lööb 1–5 aastaga segi 50% nn valgekraede algtaseme ametikohtadest, ja toob sinna juurde näite, et viimase kahe aastaga on AI-mudelid jõudnud vaevu üheainsa koodirea kirjutamisest nii kaugele, et need kirjutavad isegi Anthropicus töötavate tarkvarainseneride jaoks valmis kogu või peaaegu kogu koodi. Sarnaseid tööturgu puudutavaid prognoose on üritatud viimastel aastatel palju teha, näiteks Microsofti uurimisrühm tuli eelmisel aastal välja uurimistööga, mis kaardistas tehisarust enim ohustatud ametid, ja seal olid kõrgetel kohtadel esindatud eelkõige kognitariaadi esindajad: veebiarendajad, finantsnõustajad, ajakirjanikud, müügiesindajad, avalike suhete spetsialistid, ajaloolased, CNC-masinate operaatorid, õppejõud jne. Amodei arvates ei tähenda see tingimata, et tööturg ja -hõive kuidagi eesootavast murrangust ei taastu, kuid üleminek tuleb ebatavaliselt valus ja pretsedenditu, kuna „tehisintellekt vastab üha enam inimeste üldisele kognitiivsele profiilile, mis tähendab, et ta on hea ka nendes uutes töödes, mis tekiksid tavapäraselt vastusena vanade automatiseerimisele. Teisisõnu: tehisintellekt ei hakka asendama üksikuid inimtöid, vaid inimtööd üldiselt. See muudab inimeste jaoks keerulisemaks liikumise töökohtadelt, mis kaovad, sarnastele ametitele, kuhu nad hästi sobiksid”.
Jah, meie vananeva ja kahaneva rahvastikuga riiki praegusel kujul ilma innovatsioonideta püsti ei hoia. Ja äkki lähevad inimesed Eestis tõepoolest kiiremini pensionile, kui masin nende koha üle võtab. Amodeigi räägib oma essees kapitali, võimu ja tehnoloogia akumuleerumisest väheste kätte ja üha tõenäolisemast uue kasutute oskustega alamklassi tekkest – tõstatub õigustatud küsimus, et kes sellest meeletust ja esialgu puhtalt teoreetilisest lisandväärtusest tuleviku Eestis osa saavad. Kas varandusliku hüperkihistumise korral asendatakse regressiivne maksusüsteem hüperprogressiivsega? Teiseks viitab praegu väljahõigatud nõukoja koosseis, et suurele ühiskondlikule väljakutsele lähenetakse kui lihtsalt keerulisele rakendusele. Tehnoloogia pole pea kunagi sooneutraalne või ainult rehkenduslik ülesanne, mistõttu sooviks näha, et projekti kaasatakse ka naisi ja eksperte väljastpoolt infotehnoloogiavaldkonda.
Aleksander Tsapov, peatoimetaja
