The Boondocksi viiendat stuudioalbumit kuulates jääb mulje, et bänd üritab end endiselt tõestada.

★★★★☆

The Boondocks pole enam ammu „vaid” noortebänd – seda peaks kinnitama juba riiulile kogunenud auhindade hulk –, kuid ikkagi jääb nende viiendat albumit kuulates mulje, et üritatakse end veel tõestada. „Silver Buzz” ja kõik albumiga kaasnev (nad lasid koos plaadiga välja selle juurde käiva stsenaariumi, tule taevas appi!) tundub lausa karjuvat, et „võta meid tõsiselt! Me oleme päriselt ka hea ja loov bänd”. Peab aga tõdema, et mida pikemalt plaati kuulata, seda rohkem tundub, et neil võib isegi õigus olla. Kuigi esimene kontakt albumiga võib tekitada lausa üleolevat võõrastustunnet („jaa-jaa, olete siin hullult kunstilised olnud”), siis algsest šokist üle saades aimub, et kui bändile siiralt võimalus anda, leiab kuulaja seemne, mis väga visalt idanema hakkab.

Plaadi alguses pommitatakse kahurist sellist kristallklaari produga raadiosõbralikku rokki, et tekib lausa pahameel – tõesti pean seda nüüd 40 minutit järjest kuulama? Lõppu jõudes on aga seljataga tõsiselt muljetavaldav heliodüsseia, mis küll concept-albumi mõõtu pigem välja ei anna, kuid manab siiski silme ette seikluse läbi bändile ilmselgelt südamelähedase kunsti. Progepalaga „Long Takes” jõutakse vast kõige lähemale filmimuusikale, sest õigetel hetkedel on helis eksimatult tajuda Aphrodite’s Childi Vangelise käekirja. Vaevalt, et tegemist on bändi arengus päriselt uue suuna ja identiteediga. Tõenäolisemalt taheti lihtsalt oma visioon maksku mis maksab ellu viia. Kuid The Boondocks on teinud seda sellise enesekindlusega, et see ajab natuke kadedaks. Tegelikult pole bändil enam midagi tõestada – nüüd on hoopis kuulaja kord.