Mood aastal 2020 on kõike muud kui moes – pandeemia, kliimakatastroof ja keskklassi hääbumine Läänes ei soodusta just rõivamoe arutut tarbimist. Kas tootmisrindel on oodata muutusi või ei kao hooaegade ja ühe päeva trendide ball veel niipea kuhugi?

Fotod: Ken Oja

Liis Teemusk on jäänud kodusel moemaastikul silma eelkõige modellina. Ta on olnud nii Karolin Kuusiku kui ka Tiina Talumehe lemmiknägu, kõndinud nii mõnegi kilomeetri catwalk’il ja esinenud kümnetes pildistamistes. Siit tuleb aga üllatus kõigile stereotüüpide küüsis vaevlejatele: kõrge lauba ja sooblikulmude taga on peidus terav mõistus. TTÜ magister Teemusk on veetnud aastaid Londonis Burberry peakontoris materjali- ja kvaliteediosakonnas ja teps mitte tänu oma kaunitele näojoontele, vaid hinnatud ja haruldastele teadmistele ning oskustele. Kohtume Liisiga ühes mõistagi moodsas Tallinna kohvikus, kus kõlavad ootamatult, kuid teemaga sobivalt nullindate britpop’i-hitid, caffè macchiato voolab ojadena ning külastajateks on eranditult heal järjel tallinlased.

Liis, ma alustan klassikalisest igavast küsimusest: kuidas sa moeni jõudsid?

Kunagi ammu tahtsin saada disaineriks, sest kes seda ei tahaks – mood tundub ju nii põnev. Tegelesin lapseeast kuni ülikoolini välja iluvõimlemisega, võib-olla sealt tuli see iluihalus. Modellindus lisandus hiljem. Keskkooli lõpus jõudis mulle kohale, et vajan siiski kindlamat pidepunkti ja ülikoolis tahan minna õppima mõnele reaalalale. Mulle sobis hästi keemia. Leidsin TTÜst tekstiilitehnoloogia eriala. Õpingute ajal mõtlesin muidugi päris mitu korda, et oleks võinud ikka midagi vähe lihtsamat valida. Aga jah, otsustasin selle eriala kasuks, sest leidsin, et see on kompromiss moe ja täppisteaduste vahel. Põhjaliku reaalaineid ja tekstiilimaailma ühendava hariduse ma ka sain.

Moodi oli muidugi vähevõitu, aga tekstiilitehnoloogia võtsime läbi mikrotasandil. Millest koosneb kiud, kuidas sellest saab lõng ja sellest omakorda kootud tekstiil ehk kangas. Tegemist ongi puhta keemia ja materjaliteadusega. Esimesest baastasemest, sellest, millest ja kuidas on valmistatud kiud, sõltub ka see, kuidas hakkab käituma kangas. Kui disainer vaatab asjade esteetilist külge, siis tehnoloog peab teadma, mida kindlast kangast üldse teha annab, mis probleemid võivad disaineril tekkida, kuidas neid vältida.

Kui disainer vaatab asjade esteetilist külge, siis tehnoloog peab teadma, mida kindlast kangast üldse teha annab, mis probleemid võivad disaineril tekkida, kuidas neid vältida.

Kuhu viis tee pärast kooli? Meil ei ole just kuigi võimsat kangatööstust. Ma ise küll töötasin kunagi tiinekana Marati vabrikus kangaste kvaliteedi kontrollijana ning passisin tsehhis ja lugesin silmuseid, aga Maratist pole enam ammu järel midagi peale logo.

Kusjuures, kui rääkida kangaste kvaliteedikontrollist, siis see on siiani samasugune käsitöö või pigem silmade töö, eriti kui asi puudutab kallimaid kangaid. Inimene vaatab endiselt samamoodi, kas on vigu või ei ole. Ja kui mõni tupsuke on väljas, tõmmatakse see nõelaga käsitsi tagasi. Olemas on ka uuemaid lahendusi, kuid inimest ei ole suudetud siin veel päriselt asendada. Igaühe pilk on muidugi subjektiivne ja seetõttu on inspektsioon alati problemaatiline – üks näeb viga, aga teine mitte.

Päris enda erialal ma, jah, Eestis kohta ei näinud, kuid läksin esialgu ikkagi praktikale Baltikasse Montonisse ja siis tööle Baltmani kangaste sisseostja assistendiks. Võib öelda, et see oli hea sissejuhatus moemaailma – tegelesin eelkõige kangaste tellimisega ja see sai osaks mu tööst hiljem ka Burberrys. Mastaabid on muidugi väga erinevad. Baltmani puhul tellisime eelkõige kas miinimumkoguseid või valmistooteid. Juba siis hakkasin aga vaikselt suhtlema näiteks Itaalia kangatootjatega ja sellesse maailma sisenema. Sain kangaid katsuda, sain aimu hinnastamisest ja kvaliteedist.

Mis sa arvad, kas Eestis oleks muidu tänapäeval võimalik suurejooneliselt ja kasumlikult kangast toota? Kui näiteks Baltika ei kaogi lõplikult maamuna pealt ära, vaid lööb hoopis käed näiteks Sindi kangavabrikuga, mis toodab üsna edukalt trikotaaži.

Kasumlik tootmine oleks teoorias kindlasti võimalik, sest tootmine on kanga puhul üsna automatiseeritud ega sõltu niivõrd meie praeguseks päris kallist tööjõust. Samas tekib siin küsimus, et mis oleks meie eelis. Hinna ja koguste vallas ei suudaks me Aasiaga kindlasti võistelda. Kui valmistada kõrgema hinnaklassi toodet, siis seisame vastamisi Lõuna-Euroopa – peamiselt Itaalia – meisterlikkuse, pikaaegsete traditsioonide ning moemajade ja kaubamärkidega sõlmitud kontaktidega. Ehk võiks meie tulevik olla tehnoloogiliselt parem, põnevam, edasijõudnum kangas? Midagi sellist, mida pakub praegu Jaapan. Väga põnev oleks näha siinmail mingeid uuendusi kangaste ümbertöötamise alal, sest selle vastu on tekkinud plahvatuslik huvi.

Kasumlik tootmine oleks Eestis teoorias kindlasti võimalik, sest tootmine on kanga puhul üsna automatiseeritud ega sõltu niivõrd meie praeguseks päris kallist tööjõust.

Kas maailmamajanduse asjaolusid arvestades on kangatootmisel Euroopas laiemaltki üldse tulevikku?

Absoluutselt. Pigem tundub, et kangatootmine on Euroopas jälle tõusulainel, kuna praeguste sündmuste valguses on saanud väga oluliseks tootmise kiirus, paindlikkus, tellimuste väiksemad miinimummahud, kaubamärkidele ja poodidele geograafiliselt lähemal olemine. Samuti ei saa alahinnata väärtuslikku teadmistepagasit ja oskusi, mis on Euroopas veel osaliselt säilinud. Aasia suured kangatootjad on hakanud Euroopas väiksemaid tehaseid kokku ostma ja uusi ehitama, et ka ise sellest arengusuunast kasu lõigata. Nad toovad koos endaga paremad tehnoloogilised võimalused ja uuema masinapargi ning saavad siis geograafiliselt lähemal olles paindlikumat teenust pakkuda.

Itaalias on pärand paljuski alles. Eelmine kriis andis suure hoobi perefirmadele, kuid paljud ikkagi kosusid ja taastusid. Itaalia on põhiline kvaliteetse ja loomingulise tekstiilitootmise kants. Hiinast on tootmine suuresti välja liikumas seoses muutuva suhtumisega loodushoidu ja sellega kaasneva seadusandlusega. Ennustatakse, et uueks masstootmise keskuseks saab Aafrika. See on ideaalne koht, kus vaikselt radari all omi asju ajada.

Liigume nüüd tulevikust tagasi minevikku. Miks sa läksid Londonisse ja kas Burberry oli sul kohe sihikul?

Pärast Baltikat astusin magistriõppesse ja ühtlasi tõmbasime Silver Hage ja Matthias Vutiga käima veebipoodi Siison, mis keskendus eesti disainile. Siis oli e-kaubandus Eestis veel üsna uus asi ja ka meie ärimudel ei olnud just parim – kui tegeled pelgalt edasimüügiga, ei ole marginaal väga jätkusuutlik. See pakkus jällegi moetööstusele uut vaatenurka: mida poodi valida, mida inimesed üldse ostavad, kuidas tooteid pildistada. Kui pidime Siisonist 2014. aastal loobuma, oli ikkagi kurb meel, sest tegemist oli enda nii-öelda beebiga. Tegime vaid pool aastat enne seda Karolin Kuusikuga juba poele oma kollektsiooni, kuid tuli siiski leppida asjaoluga, et jätkata ei ole mõtet. Olime veidi ajast ees ja Eesti disainibuum polnud veel saabunud. Eesti disain oli siis pigem nišitoode.

Kui Siisoni aeg sai läbi, tuli mu elus mõtlemise koht – mida ma siin teen ja mida ma üldse teha võiks. Ja langetasingi otsuse kolida Londonisse. Baltikasse ma ei tahtnud eriti tagasi minna, sest olin seal juba olnud. Tahtsin suunduda tõeliselt suurde ettevõttesse, näha, kuidas seal asjad käivad. Läksingi väga idealistlikult meelestatuna Londonisse. Mõtlesin veel, et oh, ma ei hakka Eestist sinna CVsid saatma, ma pole ju ise veel sealgi. Ja sinna minek oli päris hea maa peale naasmine. Mitte keegi ei vastanud. Arvan, et saatsin välja sadu CVsid. See oli täiskohaga töö – päev otsa saadad kirju ja siis ootad, et äkki keegi vastab. Eestis lood kiiresti tutvused ja võrgustiku, ongi tunne, et kõik läheb lihtsalt. Londonis oled sa suure ettevõtte jaoks risk – nad ei tea, kes sa selline oled ja mis kogemused sul on. Kui sul pole mõnes kohalikus ettevõttes võrdväärset positsiooni ette näidata, siis liigud kohe nimekirja lõppu.

Kui kaua läks, enne kui lõpuks midagi näkkas?

Ma sain paarile intervjuule, ilmselt seetõttu, et läbisin esmased veebitestid, mis mõnel firmal olid ja mis tõestasid, et ma ikka jagan matemaatikat ja saan loogikaülesannetega hakkama. Mood on nii populaarne valdkond, et tegelikult kandidaatide filtreerimine ongi ettevõtete jaoks keeruline. Lõpuks aga võtsin hoopiski ühendust pesudisaineri Kriss Soonikuga, kes tegutses toona põhiliselt Londonis. Sobisin tema tiimi ja sinna ka jäin. Vaikselt jätkasin mujale kandideerimist, kuna suure ettevõtte unistus ei olnud päris ära kadunud. Krissi juures töötamine oli kindlasti üks väga hea ja õpetlik etapp, kuna pesu on täiesti omaette teema, kus on näiteks kummid-paelad ja täiesti teistmoodi materjalid, millega ma polnud varem nii palju kokku puutunud. Aga noh, seal ma tegin kõike turundusest sotsiaalmeediani. Nägin, kuidas kaubamärk toimib. Suhtlesin palju poodidega – nii Inglismaa butiikide kui ka Jaapaniga. Ja CV seisukohalt tuli kindlasti kasuks töökoha asukoht. Kui olin olnud Krissi juures poolteist aastat, helistati mulle Burberryst. Kandideerisin tegelikult ühele teisele ametikohale. Nad helistasid mulle tänu TTÜle, sest neil oli vaja inimest, kellel on just inseneriharidus tekstiili alal. Kusjuures, reeglina keegi hariduskäiku üldse ei vaata ja moevaldkonnas tööd otsides on oluline eelkõige kogemus. Erinevalt Eestist astutakse magistriõppesse väga harva. Osaliselt on see seotud väga kõrgete elamiskuludega – kui sul ei ole just jõukad vanemad, pead kohe pärast kooli tööle hakkama. Ei saa lubada endale viit aastat õpinguid.

Tegemist oli materjalide ja kvaliteedi osakonnaga, selle juht ise oli inseneritaustaga, end otse tehasest üles töötanud, vahepeal oli ta Ameerikas Targeti keti kvaliteedijuht. Toimus päris mitu intervjuuvooru. Iseenesest on need tavalised vestlused, räägid üsna sarnast juttu, aga eri inimestele. Alustad personaliosakonnast ja lõpuks pääsed lõpubossini välja, kuigi näiteks mina kandideerisin pelgalt assistendi kohale. Ühelt poolt selgitatakse välja su teadmised ja teisalt püütakse aru saada, kas sa sobid kokku ettevõtte kultuuriga. Kui sain tööle, oli see ikka päris hea tunne, kuna olin nii palju pingutanud. Algus jooksutas küll juhtme kokku, ainuüksi pöörane inimeste hulk ja info üleküllus võtsid täiesti läbi. Kolm kuud vajusin koju tulles kohe magama.

Mu esimene ülesanne oli meestekollektsiooni jaoks kangaste ostmine. Mingit erilist süsteemi, nagu selgus, ei olnudki. Arvutasin siis ise Excelis välja, et võtma peaks kuskil 2000 meetrit. Minu jaoks oli see, kuidas otsuseid tehti, suhteliselt šokeeriv. Vastutus oli suur ja samas oli tegemist pigem leiutamise kui kindla plaaniga – keegi midagi eriti ei kontrollinud. Ja eks juhtuski vigu – paned näiteks kanganumbri valesti ja tellidki vale värvi.

Kas see on seotud sellega, et paljud moemajad on vanad organisatsioonid?

Jah, ikka, tehakse nii, nagu on alati tehtud. Nüüdseks on asjad paremaks läinud, aga tol ajal oli kõik ikka üsna segane. Uue süsteemi kasutuselevõttu nähakse tihti ühtpidi meeletu investeeringuna ja teisalt on nii suurel inimhulgal lihtsalt ebamugav seda nullist kasutama õppida. See oli Burberrys lõpuks väga suur probleem, mis teravnes siis, kui meediasse imbus lugu toodete hävitamisest. Sama lugu oli ju kangaga.

Mis su ülesanded lõpuks olid?

Liikusin eri osakondade vahel, alustasin meestest. Tellisime kangast ja suhtlesime ka kangatootjatega. Kõik see oli meie hallata. Näiteks kui otsustati pühenduda rohkem keskkonnasõbralikele kangastele, toimus see meie kaudu. Samamoodi hindade läbirääkimine, tootjate külastamine ja kõikvõimalike suhtlusraskuste lahendamine. Paljuski oli see strateegiline diplomaatiline töö.

Kanga hinna kujunemise mõistmiseks peab laskuma detailidesse, siin oligi oluline minu asjatundlikkus. Sa ei osta ju lihtsalt nii, et näe, ilus kangas, maksame, mida nad küsivad. Peab mõtlema, kuidas on kangas toodetud, näiteks kuidas oli sel aastal puuvillasaak, mis on praegu maailmas toore puuvilla hind, mis protsessid on kangas läbinud ning mis võiks olla selle põhjal kanga õiglane müügihind. Väga detailne, väga tehniline teema. Võtad kanga sisuliselt uuesti kiududeks ja jälgid pidevalt toorainete hinda – näiteks ka nafta puhul, mis määrab polüestri ja lisaks logistika hinna.

Käisin väga palju Itaalias. Suur osa Itaalia tööstusest, näiteks siid ja trükk, on koondunud Como järve äärde. Kašmiir ja vill tulevad pigem Kesk-Itaaliast Prato kandist.

Kašmiir tuleb ju ikka kuskilt Himaalajast ja kiud tohib olla pärit ainult soku habemest.

Noh, see ei ole päris nii – eks neid kitsi ikka pügatakse ja sugugi mitte ainult Kashmiris. Kitsede kasvatamine on samas siiamaani pigem pereäri, käiakse mööda steppi ja kasvatatakse kitsi. Pärast kokkuostu läheb muidugi industriaalseks kätte ära. Hinna puhul loeb mastaap. Näiteks Uniqlo (Jaapani vabaajarõivaste disainija, tootja ja jaemüüja – toim.) ostab nii tohututes kogustes, et suudab pakkuda lõpptoote puhul head hinda. Burberry õppis neilt tegelikult päris palju, mitmed kangad olid meil konkreetselt samad. Teine Uniqlo hea hinna põhjus on muidugi see, et toode on tegelikult iga aasta sama, lõige ei muutu, muutub vaid värv. Nad annavad tarnijale tellimuse aastateks ja see alandab hinda. Me ostsime samadest kohtadest, kuid saime oma kanga kindlasti palju kallimalt.

Probleemne on paljuski süsteem tervikuna – luksustooteid, mis ei müü, pole kuhugi panna. Neid ei saa lihtsalt laiali jagada, sest keegi ju ostis mantli 2000 € eest ja sa ei taha kaubamärki devalveerida.

Milline oli firmasisene reaktsioon kurikuulsale hävitamisskandaalile? Olid siis ju juba Burberrys.

Burberrys tehakse asju tegelikult südamega ja üsna ausalt. Seetõttu on see ka väga ihaldatud töökoht ja reeglina jäävad inimesed sinna pikemaks ajaks. Kui see välja tuli, koguti meid kohe kokku ja tarneahela juht ehk siis ka meie juht rääkis kõigest väga avatult. Võttis vastu küsimusi, väga teravaid küsimusi, sest töötajate sotsiaalne närv on tugev ja pada ajada ei õnnestu.

Probleemne on paljuski süsteem tervikuna – luksustooteid, mis ei müü, pole kuhugi panna. Neid ei saa lihtsalt laiali jagada, sest keegi ju ostis mantli 2000 € eest ja sa ei taha kaubamärki devalveerida – klient ei tee enam sellist ostu, kui ta saab teada, et keegi sai sama mantli tasuta. Neid ladustatakse mõnda aega, aga mis siis edasi? Toote ümbertöötamine on ülikeeruline. Isegi kui kõik on valmistatud ühest monokangast, näiteks puuvillast, on meeletu töö võtta küljest kogu furnituur, kõik lukud, nööbid, sildid. Keegi ei võta neid väikseid juppe ka ümbertöötamisse. Veel keerulisem on segukangastega, näiteks villa ja akrüüli segu on kurjast. Samas on kašmiir ümbertöötamiseks ideaalne, kiud saab küll natuke lühem, kuid sellest saab teha uue ja väga kvaliteetse toote, mis tähendab, et selle ümbertöötamine on ka äriliselt mõistlik.

Kui palju üldse ülejääki tekib? Hästi arvutades ei tohiks seda ju tekkida?

Küsimus ongi nn merchandising’us ehk toodete tellimises, mida üritatakse ajada nüüdsel ajal väga täpseks, et ülejääki ei tekiks. On vaja lihtsalt üksipulgi aru saada, mis toodet võidakse kui palju osta – see vähendaks ülejääki. Koroonaajal on paljud firmad selle teema ette võtnud. Liistul on planeerimine, mis oli varem ligadi-logadi ja õhust võetud, toimus tunde pealt. Suurem kogus tähendab ka väiksemat hinda ehk see ongi pannud ka rohkem tellima. Seda, kui palju meil konkreetselt koguseliselt asju hävitati, ma täpselt ei tea.

Kuidas hävitamisskandaal Burberrys lõpuks lahendati?

Esmajoones lõpetati kohe igasugune hävitamine ning topeltkiirusega hakati otsima võimalusi valmistoodete, kangaste, nahkade ja muude komponentide (lukud, nööbid jms) ümbertöötamiseks. Selleks moodustati eraldi töörühmad nii Euroopas kui ka Aasias ja asja võeti ettevõtte sees väga tõsiselt. Esmajoones muudeti kauba planeerimist ja sellega seotud töötajate vastutust, et kangajääke ja müümata jäävat kaupa tekiks nii vähe kui võimalik. Seejärel otsiti võimalusi järele jäänud kanga ja muude materjalide edasimüügiks, et teised brändid saaksid teha neist uusi tooteid ja luua uut väärtust. Kangad, mida pole võimalik edasi müüa kaubamärgi kaitsmiseks (logode või ruudumustriga kangas), lähevad ümbertöötamisse – need purustatakse ja neid kasutatakse näiteks täitematerjalina või heliisolatsiooniks. Puuvillase kanga jäägid Burberry enda kangatehasest Inglismaal Yorkshire’is purustatakse ja lahustatakse tselluloosimassiks, millest tehakse kiud ja valmistatakse uus kangas. See on ehk parim uus projekt, mis sellest fokuseeritud tööst välja kasvas, ja hea näide ringmajandusest.

Sel alal on veel palju teha ja töö jätkub täie hooga, kuid see pole ainult Burberry, vaid absoluutselt kõigi luksusbrändide probleem. Kiirmoebrändidel ei jää ilmselt nii palju kaupa müümata, kuid mida teha kõigi nende riietega, mis ostetakse, mida kantakse üks kord ja mis visatakse seejärel ära? Meil on vaja tekstiilijäätmete probleemile hädasti paremaid lahendusi.

Üks selle rohepöörde mõjutaja on olnud uuenenud investeerimiskultuur. Paljud fondid ei paiguta raha ettevõtetesse, mis ei näe vaeva keskkonnasäästlikuks muutumisega. Suhtlesime Burberrys otse Dow Jonesi esindajatega, jagasime neile enda kohta infot, mille põhjal pannakse kokku ettevõtte indeks.

Kuidas sa ise oled proovinud oma garderoobi „rohelisemaks” muuta? Mis on näiteks kõige vanem ese su garderoobis?

Igapäevases kasutuses olevatest riietest on kõige vanemad teksapüksid, üks sinine Frame Denimi paar ja mustad Zara teksad – mõlemad vast umbes kaheksa aastat vanad. Teksakangas on niivõrd vastupidav, et pole väga vahet, mis brändilt sa seda ostad, see peab vastu väga kaua. Mul on eriti võidukas tunne, kui jään mingit riideeset kandma aastateks; kui olen suutnud teha tohutust kaubavalikust enda jaoks õige otsuse. Kahjuks ikkagi iga kord see tunnetus poes olles ei toimi ja moeturunduse mõjuvõimuga on raske võidelda, aga saan selles järjest paremaks. Loobumisega on nii, et ma kannan asju hea meelega n-ö ribadeks ja mul on väga raske midagi ära visata.

Olen igal juhul vähendanud tarbimist ja mõtlen sellele, mida ostan. Eelistan alati naturaalseid materjale, et asjad püsiksid vormis ja oleksid ka lihtsamini ringlusse võetavad. Ka minul tuleb ette spontaanset ostlemist, aga kui saan aru, et pingutasin üle, viin asju poodi tagasi. Oluline on mõista, et saame säästa keskkonda ka personaalseid väikseid otsuseid tehes, ei ole vaja oodata suuri seadusemuudatusi.

Anne Vetik on kunstiteaduse taustaga moe- ja kultuurikriitik, loomasõber ning reklaamitöötaja. Annele meeldivad ilusad asjad ja ilusate moepiltide tegemine, kuid ei meeldi liigtarbimine ja kapitalism.

Ken Oja on fotograaf, disainer ja videograaf, autoreisimise entusiast. Ken on pildistanud nii moodi kui ka reklaami üle kümne aasta, paljud seeriad on valminud koostöös Annega. Keni käekiri on romantiline ja dokumentalistlik.