Kuhu minna, mida teha? Maa alla või kosmosesse? Võib-olla kuhugi vahepeale – seenemetsa.
★★★★☆
Kui Weather Report oleks salvestanud esimese omanimelise albumi mingi majarännu tulemusel Linnahalli stuudios, kõlanuks see võib-olla sarnaselt uue Naissooga. Linnahall lisanuks tolle fusion-grupi kosmilisele jazz’i-saundile ehk klaustrofoobsust, nagu kuuleme seal salvestatud „Different Directionsil”, samal ajal kui Joe Zawinuli jõuk vibreeris Linnuteel. Kerge põrandaaluse betooni maik Tõnu Naissoo Electric Trio albumil, eriti avaloos „Blue Rider”, teeb asja salapärasemaks. Linnahalli saund on mingi müüt – krobeline, aga steriilne, nii ma seda üldjuhul kirjeldaksin. Sel plaadil nii ei tundu. Paistab, nagu virvendavad kummituslikud helid oleksid suletud pisikesse kinnisse ruumi maa all ja otsiksid sealt väljapääsu. Ja vabadusihas suudavad nad liigutada seinu ning jõuda… poristele sügismaastikele.
Võrdlusest Weather Reportiga, eriti Joe Zawinuli ja tema elektriklaveriga, Tõnu Naissoo ei pääse, aga nagu pealkiri ütleb, ei kulge lood samas suunas, weatherreportlikus kujuteldavas kosmosevahus. Palas „Tricky Path” (ainult CD-versioonis) on free jazz’i psühhedeelset müdinat, mis on mudane ja õdus. Eesti seenemets! Nii mõneski palas kohtab rütmisektsiooni (Ahto Abner trummidel ja elektroonikas ning Mihkel Mälgand basskitarril) saates vihmase ilma funk’i, kust välgud löövad peremeesorganismi sündireisidesse julgelt sisse. Näiteks loos „Lucky U”. Aga jazz’is ei minda tülli! Plaadil kohtab ka sellist salongi-jazz’i, kus ammugi ei minda tülli, näiteks „Lovely Moments (True Love)” kõlab ühtaegu ajatult ja moodsalt nagu hetk The Cinematic Orchestra esimeselt albumilt.
Rohkem nagu Žiguliga metsa vahel kui kosmoselaevaga afrofuturistlikes galaktilistes kujutelmades, aga see ei ole etteheide.
