Tõnu Naissoo Electric Trio – Different Directions (Frotee, 2021)

Kuhu minna, mida teha? Maa alla või kosmosesse? Võib-olla kuhugi vahepeale – seenemetsa. 

Kuhu minna, mida teha? Maa alla või kosmosesse? Võib-olla kuhugi vahepeale – seenemetsa. 

★★★★☆

Kui Weather Report oleks salvestanud esimese omanimelise albumi mingi majarännu tulemusel Linnahalli stuudios, kõlanuks see võib-olla sarnaselt uue Naissooga. Linnahall lisanuks tolle fusion-grupi kosmilisele jazz’i-saundile ehk klaustrofoobsust, nagu kuuleme seal salvestatud „Different Directionsil”, samal ajal kui Joe Zawinuli jõuk vibreeris Linnuteel. Kerge põrandaaluse betooni maik Tõnu Naissoo Electric Trio albumil, eriti avaloos „Blue Rider”, teeb asja salapärasemaks. Linnahalli saund on mingi müüt – krobeline, aga steriilne, nii ma seda üldjuhul kirjeldaksin. Sel plaadil nii ei tundu. Paistab, nagu virvendavad kummituslikud helid oleksid suletud pisikesse kinnisse ruumi maa all ja otsiksid sealt väljapääsu. Ja vabadusihas suudavad nad liigutada seinu ning jõuda… poristele sügismaastikele.

Võrdlusest Weather Reportiga, eriti Joe Zawinuli ja tema elektriklaveriga, Tõnu Naissoo ei pääse, aga nagu pealkiri ütleb, ei kulge lood samas suunas, weatherreportlikus kujuteldavas kosmosevahus. Palas „Tricky Path” (ainult CD-versioonis) on free jazz’i psühhedeelset müdinat, mis on mudane ja õdus. Eesti seenemets! Nii mõneski palas kohtab rütmisektsiooni (Ahto Abner trummidel ja elektroonikas ning Mihkel Mälgand basskitarril) saates vihmase ilma funk’i, kust välgud löövad peremeesorganismi sündireisidesse julgelt sisse. Näiteks loos „Lucky U”. Aga jazz’is ei minda tülli! Plaadil kohtab ka sellist salongi-jazz’i, kus ammugi ei minda tülli, näiteks „Lovely Moments (True Love)” kõlab ühtaegu ajatult ja moodsalt nagu hetk The Cinematic Orchestra esimeselt albumilt.

Rohkem nagu Žiguliga metsa vahel kui kosmoselaevaga afrofuturistlikes galaktilistes kujutelmades, aga see ei ole etteheide.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Tõnu Naissoo Trio (Jazzaggression Records, 2014)

Plaadiarvustus: Tõnu Naissoo Trio (Jazzaggression Records, 2014)

Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.
Modulshtein – Timetrix (2021)

Modulshtein – Timetrix (2021)

Tallinnast pärit trio Modulshtein pakub oma kolmandal täispikal digiretroga maitsestatud muusikalist kompotti.
Argo Vals: „Minimalist minus on vägagi säilinud”
Argo Vals. Foto: Ake Heinman
Argo Vals.
6 min

Argo Vals: „Minimalist minus on vägagi säilinud”

Eile anti avaakord selleaastasele Jazzkaarele ning ees ootab nädala jagu tihedat muusikaprogrammi. Teiste seas astub neljapäeval, 26. augustil Fotografiskas lavale kitarrist Argo Vals bändiga, kelle loomingust loksuvad vastu post-rokilikud helilained, mis otsivad igas loomingufaasis uut väljendust, olgu selleks siis emotsioonid,…
Müürileht