Erak(kond)lusest ja Tartust, Masingu kohvist, Vahingu depressioonist, mikrouniversumi maadeavastamisest, lääne-eestlusest ning Contrast, Baturinist ja Kruusvallist ning paljust veel.

Mehis Heinsaar. Foto: Priit Mürk

Mehis Heinsaare köök Karlovas on ääristatud raamatutega. Humanitaaridel-bibliofiilidel on siin raske, vähemasti neil, kel on igas jumala kohas igal jumala ajal mõne raamatu nurkagi nähes patoloogiliselt vaja teada, mis teosega on tegu. Kohvitegemise kõrvale, kui mina teoseid üksteise alt ja vahelt välja tõmban ning uurin (ja pärast õigesse kohta tagasi panen!), räägib Mehis, kuidas Marko Kompus sõpru omal ajal ikka sõimas, kui nad külla tulid ja raamatuid vahtima hakkasid, sest külas tuleb ikka juttu ajada! Selle juurde kohe ka asume, enne valmistab Mehis hoolikalt ette kohvitassid ja räägib ühest hiljutisest lugemiselamusest – Ave Alavainu mälestusteraamatust, kus oli juttu muu hulgas sellest, kuidas Uku Masing kohvi tegi (või oli see ikkagi Eha, kes seda lõppeks reaalselt tegi…). Nimelt saad kõige õigema joogi alles teisel korral sama puru kasutades, mine võta siis kinni. Kaks korda me sama puru siiski ei kasuta.

Kui seda kohtumist kokku leppisime, ütlesid, et ei taha enne jutuajamist midagi teha, ei kaanefotosid ega muud, sest vaikusest tulnud pea räägib kõige paremini. Kui oluline vaikus ja rahu sulle on? Näiteks loomingu seisukohast.
No ta on ikka jah… väga oluline. Ilma selleta ei saa midagi.

Kas seda tasakaalustab ka mingisugune seltskondlikum mõõde? Sind on Tartu linnas viimasel ajal vähem näha olnud. Kas see ainult tundub mulle nii?
Sellega on, jah, nii… et on vist muutuste aeg. Ma kujutan vähemalt ette, et on. Suvel olid mingid jamad… Jäin auto alla ja ka joomisega oli nii, et läksin liiale, ja siis tekkisid närvivalud… See oli õnnelik õnnetus – auto alla jäämine –, sest ma kukkusin pehmesse kohta, aga seal lähedal oli ka kivi. Selliseid hoiatusi võib võtta kui juhust, aga mina võtan neid kui märke. Mul on olnud juba aastaid seesmine tahtmine muutuda – mitte muutuda paremaks, vaid teiseneda millekski muuks –, ja kui need märgid on sellised, siis mõtlesin, et käes on aeg, muutumise aeg (naerab kohmetult). Sellepärast on mind vist ka vähem näha.

Viimase kümne aastaga on tekkinud mingisugune lõhe selgusmomentide vahele. Ma olen vanamoodne kirjanik, inspiratsioonipõhine inimene – tuleb selgusmoment, loen, hommikuti loen paar tundi, kõik on selge ja siis tuleb väsimus. Või kirjutan paar tundi ja siis tuleb kustumine. Olen mõelnud, et siis on loomulik selguse aeg otsas, panen kingad jalga ja kõnnin poodi, ostan sealt mingid korbid ja Õhtulehe. Ja süvenen Õhtulehte samamoodi, nagu süvenesin enne Castanedasse või siis Deleuze’i (minu saabudes oli Mehise laual avatud „20. sajandi mõttevoolude” Deleuze’i peatükk, nüüd on see kuhugi kadunud…), keda ma fännan. Olen selle üle ka imestanud, et ei tohiks ju huvitada kollased või sopalehed, aga süvenen neisse samamoodi. Ja see lõhe, see ühest äärmusest teise liikumine on suurenenud ja ma tahan seda kuidagi kokku hakata viima. Neid selgusmomente on palju – käsikirju, päevikuid, mis on igale poole (osutab laualgi eri kuhjakestes olevatele paberitele) laiali paisatud, aga mul puudub nägemus, kuidas neid päriselt kokku panna, seostada. Nagu tuhanded saared mingis suures ookeanis. Igal on oma mikrokosmos või hingeilm, nagu seda võib ette kujutada, aga need saared ei ole omavahel kontaktis. Nad on mingil määral üksteisest teadlikud, need selgusesaared, aga seal vahepeal on udune ookean. Võiks seal olemise udu sees mingisuguse laeva tekitada või kompassi või kajaloodi, mis suudaks kaardistada seda, mis on stiihiliselt viimase kümne aastaga kujunenud. Ma ei ole seda veel suutnud, pigem on kaos järjest süvenenud.

Väga olulise märkmiku kaotasin Tallinna esitlusel ära… kus olid, jah, väga head veinid, aga pärast esitlust kaotasin oma kogu talve mõttepäeviku ära. Mis on ka üks ohu märk, eks ole. See ei ole halb, selline elustiil, kui seda mitte põdeda, aga mina olen hakanud põdema. Ja kui hakata põdema, tekitab see frustratsiooni ja süvendab kukla taga tiksuvat ängi. Selline kaose kasvamine. Jah, paar tundi selgust vabandab välja kõik eelneva, sest siis on õnnis olevik – siin ja praegu on kõik selge –, tuleb hea mõte… ja siis on jälle sukeldumine kaosesse. Ma ei eitagi, et kaos on üleüldine, et see entroopia on maailmas midagi üleüldist. Aga inimesel on siiski võime kaardistada oma sisemine territoorium. Ja nüüd ma tahan sellega rohkem katsetada.

Mu sees on ikkagi selline mikrouniversumi maadeavastaja. Vähemalt ma unistan mingist sisemisest muutumisest või teisenemisest, isegi kui muutun pealtnäha väga igavaks. Aga mind huvitavad asjad, mis ei oleks… korduvad.

Kas see on varem olnud korrapärasem? Kas on olnud vähem kaost ja rohkem selgust?
Võib-olla varem oli üleüldine nooruslik vitaalsus ja eluterve pohhuism. Praegu pealt neljakümmet hakkab see korduma nagu mingi igav déjà vu, et see kõik on juba olnud… Mu sees on ikkagi selline mikrouniversumi maadeavastaja. Vähemalt ma unistan mingist sisemisest muutumisest või teisenemisest, isegi kui muutun pealtnäha väga igavaks. Aga mind huvitavad asjad, mis ei oleks… korduvad. Ma olen seda vist ka varem maininud kuskil, et mul on üks lemmik, mida ma ikka üle loen (küünitab võtma laua kõrvalt suurt värviliste piltidega raamatut „Seitsekümmend suurt reisi läbi aegade”), need suured maadeavastamise ajastud. Meie päevil ei saa enam maid avastada, aga saab avastada sisekosmost.

Inimese närvisüsteemi või neuroloogia uurimine on minu arvates lapsekingades. Ma olin kunagi neuroloogiahaiglas, aastal 98, mul oli kliiniline depressioon. Tegin loomingut, olin ülikoolis – ületöötamine ja tohutud närvivalud. Seal hakati muusikalist teraapiat tegema ja see kõik tundus mulle kuidagi… ma üldse ei suhtu põlastavalt, aga kuidagi lapsik; et see ei ravi mind ja pean ikkagi ise leidma tee. Näiteks mingi koht hakkab valutama nagu vähihaigel, käin sada arsti läbi ja ei ole… Lõpuks selgub ikkagi, et olen ise mõelnud selle. On tekkinud hirm, et on miski, ja see hirm on tekitanud organisse valu, mis on nagu (turtsatab naerda) viimases suremisstaadiumis inimesel. See näitab, et ajul ja ettekujutusel on tohutu suur jõud.

Kas siit see rändav neer[1]?
Jah, see ongi hulkuv neer, see lugu ongi kasvanud välja isiklikust asjast!

Aga ma arvan, et olen selle [sisekosmose avastamise] poole teel – sadamast väljub laev! (naerab) – ja seetõttu ma ei julge ka nädala lõpus lõõgastuda. Kardan, et lahustun inimeste sekka ära, kaotan oma identiteedi ega leia seda hiljem nädala või kahe jooksul üles. Veider omadus. See näitab vist seda, et puudub mingisugune kõige alumine vundamendikiht, mingi isiksuslik asi – liiga kummituslik on olla. Olen püüdnud leida vastuseid küsimusele, miks on selline identiteedi kummituslikkus. Kõik ju käivad nagu kass ümber palava pudru selle millegi ümber, mis on tuum – kelle jaoks on see näiteks õnn, kelle jaoks jumal, sel on palju nimesid. Lõplikke vastuseid ehk ei ole, aga olemise spiraalil keskmele lähemale saab kindlasti. Ja seal saab võib-olla ka püsivalt iseennast sisse sättida, niimoodi et… on ka meetodeid, et ei pea olema seal lakkamatus pinges. Selle võib lahendada, jättes väljastpoolt eraku mulje, aga seesmiselt iseendas olla ikka kuidagi… seltskondlik. Ma ei ole eriti hea iseloomuga. Kui olen inimestega koos, siis muutun õelaks või… mitte õelaks, vaid… süngestun. Kuna mingi isiklik energia kaob ära, ja ma ei oska enam inimesi armastada. Aga kui ma olen inimestest eemal, siis armastan neid täiesti siiralt! Ma ei räägi inimkonnast, vaid inimestest. See on ka mingi hälve. (Puhkeb naerma) Sa oled nagu tänuväärt psühhiaater, väga hea, oskad kuulata segast juttu. Nagu Maria Volkonskaja. Lõpuks ütled: „Nii, meil on selle jaoks olemas selline tablett! Võtke kaks korda päevas ja saate kõik korda.” (Lõkerdame natuke aega.)

Aga kui ma olen inimestest eemal, siis armastan neid täiesti siiralt! Ma ei räägi inimkonnast, vaid inimestest.

Mulle tundub, et su looming ongi justkui mingis mõttes teraapia. Eriti kui ma mõtlen su viimasele raamatule „Unistuste tappev kasvamine” meie praeguse vestluse valguses. Need on ju pealtnäha väga lustlikud lood, seal ei ole midagi sünget – või isegi kui on teemana, siis see ei ole süngelt lahendatud. See on ehk hoopis mündi teine pool.
See on hea tähelepanek ja ma arvangi, et sul on õigus, et mängurõõm rullub seal spontaanselt lahti, see on õnneks olemas. Mingi kuhjunud pinge realiseerub seal looks, lugu hakkab voolama, omavahel hakkavad mängima rõõm, kurbus, seiklused, maastikud – kõik, mis on olnud minu jaoks oluline – ja moodustub see ilm. Viimases raamatus ongi rohkem keskpäevalood, sinna on valitud energeetilisemad, jõudu andvad, positiivsed palad. „Ülikonnas” olid rohkem ööpoolsed jutud. Natuke süngemad, või vähemalt need toimusid enamasti öösel. Aga ka seal oli mängurõõm sees.

See on, jah, kahtlemata teraapiliselt mõjuv asi. Ja see on loomulikult väga hea.

Sul näib tehnoloogiaga ka selline vältiv või tõrjuv suhe olevat. Kättesaadavuse küsimuses näiteks, telefonitsi või Facebookis on sind raske tabada. Kas see on teadlik valik, taotluslik eemale hoidmine?
Mingis mõttes on ta, jah, teadlik, see vist seostub isikliku energiahulga või identiteediga. Ma tõesti ei tea, millest see on, aga kui olen suurema aja üksinduses, siis säilib mu isiklik minapilt või maailmataju. Ja seetõttu olen sunnitud seda tegema. Loomulikult on mul mingid paranoiad, et miks see nii on. Justkui laps ütleks minu sees, et tahaks olla nagu teised (naerab). Ma ei tee seda meelega, see on kuidagi kujunenud ainukeseks võimalikuks olemisviisiks, aga tekivad erinevad paranoiad, et äkki ma näiteks ei ravinud oma kliinilist depressiooni 98. aastal korralikult välja, jätsin tabletikuuri pooleli.

Lugesin hiljuti üht intervjuud doktor Mehilasega, kes on kuulus psühhiaater, vana kooli mees. Ta rääkis seal oma kolleegist Vaino Vahingust ja ütles, et tema nägemuse järgi oli Vaino Vahingul juba alates 70ndate algusest süvenev depressioon, mis muutus 70ndate keskel sügavaks kliiniliseks depressiooniks, mida oleks saanud tablettidega ravida. Aga ta keeldus seda ise psühhiaatrina tunnistamast, sest ta oli suur ja tugev alfakirjanik või mängu-, spiel’i-mees. Ta eitas seda kardinaalselt, et tal võib olla depressioon. Mehilane väitis, et see oli tal eluaegne, see süvenes ja ta ei saanudki sellest lahti. Ta oleks lihtsalt pidanud ennast ravima aasta või kaks! Ja mul on ka see paranoia olnud vahel, et miks ma pean olema nii eraklik.

Vahingu päevaraamatutest, kui nüüd nii mõtlema hakata, aimub ju ka bipolaarset häiret, sellist radikaalset mitte vaid meeleolude, vaid ka näiteks eneseusu ja enesekindluse kõikumist. Ühel hetkel tunneb ta end osava, ilusa ja targana, järgmisel aga…
Maniakaal-depressiivne, jah.

Nii muidugi ei saa diagnoosida kaugelt, selge see, ja kes olen selleks üldse mina.
Ega ei tea seda täpselt, jah. Sisekosmos on suur ja lai. Iga inimene on omaette kosmos või saladus. Ja ma olen siiski veendunud, et igaüks suudab oma saladuse või selle millegi, mis muudab elu problemaatiliseks, ikkagi ise lahendada. See on küll paras väljakutse.

Foto: Priit Mürk

Huvitav, kas on ka neid, kes ei pea sellega üldse tegelema? Kas see on kuidagi eriti loominguliste inimeste vaev?
Ma olen heas mõttes selliste inimeste peale alati kade. Näiteks kalur, kes elab kuskil Kõpus, ta on elurõõmus, käib kalal, õhtul mängib lõõtspilli, tal on elutarkus – ta ei loe kunagi raamatuid, aga tarkus tuleb tal elust –, positiivsus ja… Ma tahaks ka niimoodi olla. Contra! Ka näide ju, siiralt positiivne näide, kuidas olla rõõmus kirjanik. Miks mitte. Kümme punkti kümnest! Aga kui ei ole sellist varianti, siis olen endale selgeks teinud, et poolvägisi elurõõmsat boheemlast või selli – aeg-ajalt alkoholi liigtarbimise hinnaga – saab küll mõnda aega mängida, elu esimeses pooles nooruse väega. Kõik noored inimesed on ju jumalad või pooljumalad, nad tulevad igasugustest jamadest kiiresti välja ja kui ongi mingi probleem, siis järgmine päev nad ei põe seda või see on ununenud. Aga elu teisel poolel mingid asjad ikkagi võimenduvad, kas või tühjustunne. Valik – juba see võimalus – ennast inimesena uurida on ju väga loomulik, seal ei ole midagi kunstlikku; et ma olen intellektuaalselt sellel tasemel vähemalt, et mul on võimalik süveneda enda uurimisse, et mis mu sees ikkagi on, mis seda teatud ebaloomulikkust põhjustab, seda rahulikult uurida. Nii-öelda minna sisemaarännakule maadeavastajana.

Sa ei tundu pealtnäha väga rühmituste tüüp, ometi oled kuulunud nii Erakkonda kui ka taasloodud Tartu NAKi. Kuidas see sinu erakluse filosoofiaga sobitub?
Ma ei olegi päris lahti seda mõelnud enda jaoks. Igatahes Erakkonna koosviibimised olid kuidagi mõtisklevad ja vaiksemad. Käisime Helleri kohvikus, seal oli mitu kokkusaamist. Aga NAKi kohtumised olid alati pöörasemad. Seal oli juba koosoleku ajal õllevõtmine, mille vastu mul ei olnud ka midagi. Võib-olla illustreerib see ka seda kahestumist või lõhestunud olekut, mis on vist paratamatult minu omadus. Eraklus ja mingid hullumeelsed olengud – lõhestumine kahe vahel. Võib-olla see illustreerib seda. Kummituslik või kodutuna pendeldamine kahe rühmituse vahel (naerab natuke).

Mulle tundub, et kirjanikud jagunevad kuidagi kaheks – ja see ei ole muidugi midagi uut, ammugi mitte hinnanguline. Esiteks need, kes alati sotsiaalsetel teemadel sõna võtavad (ja see on tänapäeval selgesti Aare Pilv näiteks), ja teiseks need, kes seda kunagi ei tee – viimaste hulka, mulle tundub, kuulud ka sina.
Võib-olla seetõttu, et ma tunnen ära, et olen selle koha pealt mingis massivoolus. Mis need üldnimetused on, tädi Salme maalt või…?

Tädi Maali vist.
Tädi Maali, jah. Ma võib-olla olengi poliitikas tädi Maali, või sotsiaalses mõtlemises. See ei ole lihtsalt mu kõige tugevam külg, mul ei teki mingeid nägemusi selles valdkonnas eriti, nii et ma ei hakka sekkuma. Jälgin küll huviga, mida kirjutatakse.

Ahaa, ma mõtlesingi, kui palju välismaailm ja poliitika üleüldse su erakuaega jõuavad, kui palju sa üldse jälgid välist.
Ikka loen-loen! Ma loen Õhtulehte palju, aga ka Postimeest. Ja üldse loen isegi liiga palju ajalehti. See on vist tahtmisest vahepeal ära lahustuda. Just see kollane meedia. See on praeguses eluetapis jällegi identiteedi kaotamise küsimus, tormamine eimiskisse, et eimiskit uurida, vähendada udu eimiski kohal, vaadata, mis seal all on, kui see udu hajutada. Ja ma olen kindel, et see udu on hajutatav.

„Ebatavalise ja ähvardava looduse” tagakaanel oli määratlus, et sa oled „sünnilt lääne-eestlane, aga elurütmilt lõunaeestlane”. Kas see ikka kehtib?
(Mõtleb pikalt) Jaah, ma arvan, et kehtib küll… Või… ma mõtlen, mida ma sellega silmas pidasin, et „elurütmilt lõunaeestlane”, see on tegelikult mingisugune klišee, tundub praegu.

Ma ei tea. Mulle tunduks see klišee, kui Tartut võrreldaks Tallinnaga või põhjaeestlust lõunaeestlusega, et Tallinnas on elu kiirem jne, mis ongi ju ka mingis mõttes tõsi. Aga lääne-eestlusega võrreldes see minu meelest ei ole klišee, võib-olla seetõttu, et ma ei saa sellest aru.
Mhmh, lääne-eestlus selles mõttes kuidagi domineerib küll. Ma olen näiteks mitu matkagi teinud, ka sel aastal. Alustasin Jõgevalt ja matk kandus Matsallu või mere äärde – Meka asub mere ääres mingis punktis. Matsalu on olnud Meka, siis Häädemeeste (osutab siinkohal mu kaasa võetud Häädemeeste vee pudelikesele). Teekond mereni ja kõik, mis seal vahepeal juhtub, on ka olevikuliselt hästi mõnus, näiteks seiklused Kesk-Eestis. Sel aastal kohtusin Käru poe ees kohaliku mehega, kes pommis seal suitsu- ja õlleraha, aga ta tegi seda niivõrd kuidagi… elurõõmsalt – ühelt poolt oli ta salakaval, aga samal ajal naljamees ja positiivne! Ta tuli minu juurde ja küsis, kuidas reis on läinud ning kuhu edasi kavatsen matkata. Ta elas nii kaasa ja kuulas viis või kümme minutit ja siis äkki tegi sellise kohutavalt õnnetu grimassi (siinjuures kehastub Mehis korraks, aga äärmiselt usutavalt, Käru poe ees kohatud meheks, nägu tõmbub krimpsu, silmad tibatillukeseks, selg läheb veidi küüru, hääl ja toon muutuvad aeglaseks ja viisakaks, pisut alandlikuks – ühesõnaga, muljetavaldav ümberkehastumine), et ega teil ei oleks mulle eurot anda, mul on üht õlut vaja. (Taas Mehisena) Ja ta oli juba niivõrd meeldima mulle hakanud – ja ta ei üritanud kuidagi meeldida –, nii et loomulikult ma andsin talle selle euro. Sellised teekonnatähelepanekud. Tuli välja, et ta on 73-aastane – jah, just nagu kerjus või asotsiaal, aga samal ajal nii elujõuline. Mulle meeldivad sellised hästi loomulikus olekus inimesed – ja pole vahet, kas ta on nii-öelda „allakäigutrepil” kuskil teatud astmel allpool. Kohtusin ka ühe teise 73-aastase mehega, kes pakkus mulle öömaja – rattasportlasega, kes oli Venemaal lahkust õppinud. Ta oli tugev, heas vormis, hoopis teistsugune. Aga nende mõlema elurõõm oli see, mis tegi neist mingis mõttes vennad. Nad olid oma olemisega kodus ka väga vanana. Väga paljude inimeste probleem on see, et nad ei suuda iseenda keskmega haakuda, nad ei ole kodus. Just pärast 40. eluaastat hakkab inimesi kummitama tühjus, aga need kaks olid kodus. Need on muidugi mingisugused näited.

Kelgitakse – ja väga hästi tehakse, et uhkustatakse –, et inimesed elavad tänapäeval palju vanemaks. Aga millega ei arvestata, ongi see tühjustunne. See neuroloogia. Et pealt neljakümneaastane inimene – pealtnäha tugevast, väga toredast perekonnast – hakkab ennast seesmiselt tühja või vanana tundma. Miski hakkab kuklas väga häirima. See on lahendamata. Meditsiin on lahendatud, aga pole lahendatud elurõõmuprobleemi. Kui ma kohtan neid, jäävad nad mulle meelde – need, kellel on see elurõõm olemise lõpuni välja.

Lugejat ei saa ära petta. Raamat, millesse on pandud aega, on viljana väga ruumiline, kirjutajal on aega olnud ja ka lugejal on aega seal uidata.

Võib-olla see on lihtsalt kriis, millest sa räägid? Mingisugune eksistentsiaalne, et mitte öelda keskeakriis… Ja ma arvan, et see nähtus iseenesest on objektiivne, ehkki mõnel võib-olla tugevam kui teisel. Aga… ehk see ei ole püsiv seisund, et nii jääbki.
Nojah, võib-olla mul on, tõenäoliselt ka praegu, mingisugune eksistentsiaalse kriisi aeg ja siis ma vaatlengi asju selle pilguga. Aga ma olen kohanud ka inimesi, väga mitmeid, kellel on see tühjus saatjaks jäänudki. Ja kes on pealtnäha väga tugevatest perekondadest, aga saadabki tühjus, juba aastaid. Ja teisalt kohtan ma inimesi, kel ei ole seda probleemi, ja mõtlen, miks see nii on.

Ma hakkasin mõtlema, et äkki Contra on nii rõõmus, kuna ta jookseb!
Ta oli enne seda ka rõõmus!

Aa, kas ta varem ei jooksnud?
Ei, ta kogu aeg ei ole jooksnud. Tal on lihtsalt selline sisemine patoloogiline elurõõm. Võiks öelda „patoloogiline”, jah.

Me peaksime kursuseid võtma talt. Ehkki seda vist ei saa õppida…
Jah, jah… Seda vist saab lihtsalt kõrvalt nautida, seltskonnas – sel moel haakida.

Kuidas su päevakava üldjoontes on, kas sa oled üks neist kirjanikest, kes kirjutab iga päev? „Ei ühtegi päeva ilma reata” või kuidas see Samuil Maršaki (ja tema kaudu vist Krossi ja sealt edasi Jürgen Rooste jne) deviis oli…
Eeei, ei kirjuta iga päev. Praegu ma ei kirjutagi, vaid loen. Lugesin kõik [Jiddu] Krishnamurti läbi (ehkki esmapilgul võib Mehise köögis ja toas (mida ta ise nimetab sahvriks, aga see on pikem jutt) näida valitsevat eluterve segadus, teab ta ise alati täiesti täpselt, kus üks või teine raamat on – seekord suundub käsi otsejoones ühe aknalaual oleva kuhjakese poole ja tõmbab sealt eksimatult, põhimõtteliselt pimesi välja Krishnamurti „Vabanemise teadaolevast”) ja sain siit jälle jõudu, veendusin, et kõik on õige, mis ta räägib. Pärast seda lugesin [Carlos] Castanedat (sujuvalt ilmub mu kätte samast kuhjast „Vaikuse jõud” – temaatiline!) ja veendusin, et ta on ikka väga hea, teraapiliselt mõjub ta kirjandus väga hästi ja tal on ikkagi väga palju tasandeid. Ei ole ainult nii, et ta on võtnud Don Juani ja selle antropoloogiliselt kokku miksinud, vaid ta seiklused Don Juaniga ja elutarkus, mis seal on, on autentsed! See on tõesti eksistentsiaalselt toitev. Selles mõttes absoluutselt priima raamat! Ta teosed ei ole nagu eneseabiõpikud, mambo-džambo, siin on elutarkus ja filosoofia sees, loe ja leia. Muidugi sõltub, kas lugeja saab raamatuga intiimselt kontakti või mitte. Aga mu absoluutne lemmik, kes on tõesti väga oluline (kaob korraks „sahvrisse” ja naaseb raamatukesega), on Jaan Kruusvalli lühiproosa.

Ma ei ole üldse lugenud teda.
Tal on nullstiil, natuke kohmakas, aga tal on niivõrd tugev, võimas eksistentsiaalne mõõde. Selline poeetiline laeng.

Sa oled üsna Tartu-keskne kuju, väga Tartu kirjanik – nagu eespool sai märgitud, „elurütmilt lõunaeestlane” jne –, ometi on su viimastes raamatutes minu arvates Tartut väga vähe olnud. Ikka muudkui Võru ja Antsla ja Intsikurmu…
Tartu on olemas päevikutes. Päevikut olen ma pidanud viimased aastad ja seal on hoopis teistlaadi tähelepanekud kui juttudes. Ja ma tahaks jällegi viia need kokku või ühte, et sealt tuleks üks dimensioon juurde. Mingi teadvuskihiga teen neid Tartu-vaatlusi ja teisega on mul nägemused Antsla jne tegelastest. Kui ma saan need tasandid kokku – ja ma tean, et loomingualkeemiliselt on see võimalik –, siis tuleks üks mõõde mu loomingusse juurde.

Päevikutes on, jah, palju Tartu-teemat. Näiteks kui ma vahepeal liiga tihti kesklinnas käisin, oli mul selline konkreetne nägemus, et kesköiti, kui inimene on juba keskmises joobeastmes, tulevad Emajõe vaimud jõepõhjast. Ja joobes inimesed on kaitsetud, need jõedeemonid tulevad nende sisse ja kasutavad inimkehi ja inimsuid, et omavahel rääkida. Ja nad lobisevad ja lobisevad tundide kaupa, on väga rõõmsad ning hommikuks lahkuvad. (Naerab) Nad saavad kasutada ära keskmises joobeastmes inimesi, sest need on kookonid, kuhu nad sisse pääsevad. Kainel inimesel on teadvusel kaitse ees. Ja kui nad ei taha veel jõkke tagasi minna, siis nad kihutavad neid kookoneid kõrtsist kõrtsi – lähme veel sinna, lähme veel sinna! Nad ei ole ei head ega halvad, nad tahavad lihtsalt elada, nautida inimkehas olemist. Nad võtavad sellest viimast, ja kui tuleb koidik, siis inimesed kustuvad, nemad lähevad jõkke tagasi.

Midagi siin on… Kõlab täiesti usutavalt.
See on eluline tähelepanek, mille olen ise läbi elanud, ja võib-olla ka mütoloogiline, aga sealt saab kasvatada ka niisuguse, kus on reaalsus ja fantaasia koos. See on üks läbielamine, millest ma kavatsen ka mingi loo sees lähemalt ja pikemalt kirjutada.

Üks su esimesi, kui mitte kõige esimene, trükis ilmunud proosatekst oligi ju „Keeristorm Tartus”, mis ilmus Postimehes millalgi 90ndate lõpus.
Algselt oli see kirjutatud poeemi või pika luuletusena, aga siis vaatasin, et proosana toimib vist paremini. Mul on mitmeid asju, mis on proosa ja luule piiril.

Kas oled lugenud Baturini teost „Varahilisel ajal”, mis on ka proosapoeem?
Ei.

See on võib-olla kõige ägedam raamat üldse, vastutasuks Kruusvalli soovituse eest annan ma sulle selle. Kunagi Loomingu Raamatukogus ilmus eraldi, aga hiljem ka mingis kogumikus[2].
Aga välimus on proosalik?

Jah, jah, pikad read. Aga see, mida ta keelega teeb, on nii pöörane, et ma ei usu, et maailmas kunagi midagi sarnast saaks teha.
Nauditav, jah?

Väga.
Aa, siis peaks võib-olla lugema. Aga Baturini „Kentaur” näiteks?

Ma kusjuures ei ole Baturini proosaga kunagi kontakti saanud. Ma tean, et peaks, aga ma ei saa, see lausa vaevab mind, tunnen end mingil moel puudulikuna.
Isegi mitte „Karu südamega”?

Isegi mitte.
„Karu süda” on mingis mõttes erand – ma muidugi lugesin seda noorena –, ta kuidagi kõrgub teiste kohal, on kvintessents. Aga „Kentauriga” ei saanud ma ka kontakti, sellepärast küsingi – mõned peavad seda piibliks, teised ütlevad, et seda on ju võimatu lugeda.

Sa oled põhimõtteliselt kogu aja vabakutseline olnud, mis on meil päris haruldane, ikka tehakse siin-seal muid töid, mõned lausa täiskohaga. Aga ometi tundub see mulle päris oluline, et ka kirjanikutööd saaks segamatult n-ö põhikohaga teha.
Mulle tundub ka oluline. Eriti nüüd, mil raamatuid ilmub tohutult palju ja on rohkelt keskmiselt või üle keskmise häid asju, aga ikkagi on tunda, et väline või reaalne aeg on seda dikteerinud ja raamat kannatab. Ei peta ära. Lugejat ei saa ära petta. Raamat, millesse on pandud aega, on viljana väga ruumiline, kirjutajal on aega olnud ja ka lugejal on aega seal uidata. On loomulikult erandeid, eriti noorema põlvkonna kirjanike seas, kel tuleb mingi asi spontaanselt, väga kiiresti ja väga õigesti, ta ongi kirjutatud mingis hulluses. Aga hiljem on heal tasemel neljapoisi enesekordamist lõputult. Ideaalis võiks ju kahe raamatu vahel kolm aastat olla. Näiteks jällegi Jaan Kruusvall, kes on minu hilise kirjanikuea etalon. Tal tuli lõpus iga viie aasta tagant raamat ja ta lühiproosateosed on tõesti väga head. Seal on tummisus, õietolm, mida on kogutud, ta on rammus, kergelt melanhoolne, aga väga toitev. Kes on jäänud selle lõksu, et peavad kirjutama palju – see on ka kaif, narkomaania –, seal on kadunud ära essents, midagi ei ole teha.


[1] Viide Mehise uue raamatu jutule „Ülejäänud elu õnnenatuke”, kus sündmused hakkavad liikuma peategelase Jaan Absalomi neeru järel.
[2] LR, 1974. Hiljem 1980. aastal koondkogus „Tirelilood”.