Kas sõda Ukrainas tähendab, et vene rahvusest kirjanikel ja kultuuritegelastel, sh nendel, kes on väljendanud selgelt oma vastuseisu ja põlgust Putini režiimi suhtes, jääb üle ainult vaikida, kuni vaikivad kahurid?

Seal kusagil viimases peatuses
Me täname sedagi saatust
Kuid me jääva kodumaa pattudest
Ei tasuks meil teha endale jumalikku kuju[1]

(Bulat Okudžava)

See tekst on minu debüüt Müürilehes. Jäädes truuks oma halvale harjumusele, sõitsin tähtajast muidugi üle. Uude materjali süvenemine õnnestub mul üldse suurte raskustega, kuid skandaal festivalil Prima Vista vallandas sellise infotulva, et selle all oli lihtsalt võimatu vastu pidada. Olles hulpinud vaenukõne, rohkete pretensioonide, arvutute solvumiste, süüdistuste ja isegi paljastuste lainetes, hakkasin juba mõtlema, et minu debüüt siin jääb küll ära. Ühismeedia ja massiteabevahendid on minu tagasihoidliku panusetagi selleteemalistest aruteludest rohkem kui tulvil.

Sellegipoolest julgesin teha mõned tähelepanekud, millest, nagu mulle näib, on kirgede tõsise pingestumise tõttu mööda vaadatud. Alustada tasub sellest, mis on ilmselge: ukrainlaste jaoks ei saa praegu põhimõtteliseltki olla „häid” venelasi. Ukrainlasele on venelane, mängigu ta ainult kas või jalgpalli või musklitega, eeskätt vaenlane ja agressor, kes peab minema sinna, kuhu saadeti üldtuntuks saanud sõjalaev. Sedasorti üldistused on kahtlemata koledad, kuid peab nõustuma, et sõda on koledam ka kõige vastikumatest üldistustest – kas kodakondsuse või rahvusliku tunnuse alusel. On tõesti oluline mõista, et kuni sõda ei ole lõppenud, seni ratsionaalsed argumendid ukrainlastele ei mõju – nad on praegu sunnitud liiga palju negatiivseid emotsioone üle elama.

Ei saa mina kui juba pikka aega turvalises Eestis elanu otsustada Olena Huseinova ja Anna Gruveri üle, kes on jäänud Putini rakettide tule alla, näinud hukatust, purustusi ja kogu seda õudust. Seepärast luban endal mitte käsitleda pragmaatikat nende esseedes, mis puudutavad festivalil Prima Vista osalemisest keeldumist, vaid keskendun semantikale – sellele, mida võib kahe ukraina poetessi avaldustest välja lugeda. (Lugesin mõlemad tekstid oma keeleoskuse parandamiseks läbi ukraina keeles.)

Väljaanne, mis avaldas Huseinova teksti, nimetab seda statement’iks, kuid minu jaoks on see ikkagi essee, milles tõuseb esile kaks teemat: traagikast tulvil isiklik ja postkoloniaalsest diskursusest inspireeritud ühiskondlik. Sama võib öelda ka Gruveri teksti kohta. Ukraina poetesse valdavad emotsioonid võivad kahtlemata kutsuda esile vaid põhjatut osavõtlikkust ja kaastunnet. Lugedes Huseinova esseed, jäin peatuma vaid ühes kohas – selles, kus ta kujutleb end „vene luuletajaks” („російською поеткою”): „Võimalik, et tunneksin end võimetuna, ei tunneks võib-olla maad oma jalge all, tunneksin võib-olla valu ja häbi. Aga peamine mu elus oleks valida vaikus. Pean tunnistama, et kui kehastuksin vene luuletajaks, vajuks mu luulehääl raskesse vaikusse, muutuks otsekui elutuks, oleks kusagil sügaval sisimas kaotanud liikumisvõime. Võib-olla ei kuulukski ma enam kusagile mujale peale selle vaikuse ja tühjuse. Ja kui ma siis 2023. aastal saaksin kirja, kus mind kutsutakse Tartusse luuletusi lugema, ei suudaks ma sellele kirjale isegi vastata.”

Ukrainlasele on venelane, mängigu ta ainult kas või jalgpalli või musklitega, eeskätt vaenlane ja agressor, kes peab minema sinna, kuhu saadeti üldtuntuks saanud sõjalaev.

Siin ongi probleem: Huseinova, kes ei ole vene poetess, ei taha seda olla ega peagi olema, soovitab sealjuures tungivalt vene luuletajatel vait olla. Selleks et oma mõtet selgitada, tsiteerin Gruveri teksti (kes erinevalt Huseinovast nimetab Linor Goraliki otseselt oma oponendiks): „Samuti on tähtis teada, et Linor Goralik teeb vene (rõhutan, mitte venekeelsete, vaid just vene) noorukitele podcast’i „Uudised-26” („Новости-26”), milles ta räägib erinevatest, sealhulgas poliitilistest sündmustest. Näiteks tema postitus juba pärast esinemisest loobumist algab nii: „Herson on Lõuna-Ukraina tähtis kultuuri- ja majanduskeskus.”” Edasi on Gruver hämmastunud, et kellele siis Goralik teatab niigi selget fakti, sest selletagi on teada: Херсон та Крим – це Україна, а війна (а ніяка не „спецоперація”) Росії проти України – злочинна.[2]

Niisuguste faktide avaldamine avalikus ruumis ähvardab Venemaal inimesi tõsiste kriminaalsanktsioonidega „Vene armee diskrediteerimise eest”. Juba on pandud vangi Vladimir Kara-Murza ja Ilja Jašin, praegu mõistetakse Jekaterinburgis sama eest kohut Jevgeni Roizmani üle. Järgmiseks ohvriks vastavalt samale seadusepügalale võib saada Boriss Grebenštšikov.

Ei ole kahtlust, et kohe, kui Vene võimu käed ulatuvad kas või Iisraeli kodaniku Linor Goralikini (nagu need jõudsid hiljuti Ženja Berkovitšini, kes ei kartnud avaldada sõjavastaseid luuletusi) või ajakirjanikeni väljaandest Meduza, kus räägitakse iga päev ausalt sõjast, kuid mis Vene peaprokuratuuri seisukohalt „kujutab endast ohtu Vene Föderatsiooni põhiseadusliku korra ja julgeoleku alustele”, ootab neid kõiki samasugune kurb saatus.

Läänemaailm tõlgendab postkoloniaalses paradigmas Venemaa osa ja kohta sõjas kahtlemata kuritegelikuna. Ent mainitud paradigmasse püütakse sisestada praktiliselt kõike, mis kuulub mõiste „vene” alla (Huseinova ei viita ju niisama oma tekstis postkoloniaalse teooria alusepanija Gayatri Chakravorty Spivaki esseele). Juba selles seisukohas peitub tõlgenduse tõsine probleem: kas siin peetakse silmas rahvust, kodakondsust, kultuurilist kuuluvust või näiteks emakeelt? Nii või teisiti, üha sagedamini ja rõhutatumalt läheb jutt kõigi venelaste vastutusele ja kogu „vene” (mida see ka ei tähendaks) profülaktilisele tühistamisele. Siinkohal jätkan juba emotsioonideta: postkoloniaalsest seisukohast võivad venelased praegu ainult iseennast süüdistada, kahetseda oma imperialistlikkust ja raputada endale tuhka pähe, aga lõpuks vaikida.

Kas osalemine sõjavastastel aktsioonidel ja kindel sõjavastane seisukoht on vahend vastutuse võtmiseks? Kas 200 miljoni vene keeles kõneleva inimese hulgas on neid, kellelt ei tohiks ära võtta õigust oma häälele, väärikusele ja aule?

Kas on neid venelasi, kes ei karda nimetada sõda sõjaks, kuid ei soovi sealjuures kodumaal vangi minna, neid, kes toovad oma avalike väljaütlemistega mingisugustki kasu ja kas või veidi lähemale Venemaa kuritegeliku sõja ja režiimi lõppu?

Vastusena neile küsimustele postkoloniaalne teooria vaikib ja nõuab, et venelased vaikiksid temaga unisoonis.

Mulle näib, et parim reaktsioon õiglase vihkamise emotsioonile on empaatia (tahaksin kirjutada selle kohta mitte probleemikeskse, vaid lüürilise teksti, mis oleks pühendatud mu ukrainlasest juuksurile). Aga reaktsioon tühistamisele saab olla ainult kutse dialoogile. Pole kahtlust, et seda kutset kohe kuulda ei võeta. Katseteta niisugust rasket dialoogi alustada ei jää aga mingit lootust: vihkamisest ja eitamisest ebajumal teha on alati lihtsam kui astuda kas või pool sammu vastu.

Україна обов’язково переможе! Россия будет свободной![3]

[1] Где-нибудь на остановке конечной
скажем спасибо и этой судьбе,
но из грехов своей родины вечной
не сотворить бы кумира себе.
[2] Herson ja Krimm on Ukraina, aga Venemaa sõda (mitte „erioperatsioon”) Ukraina vastu on kuritegu.
[3] Ukraina võidab kindlasti! Venemaa saab vabaks!

Mihhail Trunin on filoloog ja kirjanduskriitik. Ta õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus kaitses väitekirja vene kirjandusest. Aastast 2009 elab Eestis, töötab teadurina Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis.

Mait Eelrand on üle 40-aastase kogemusega tõlkija.