Kuidas seista vastu keskvalitsusele, mille eesotsas on ettearvamatu populist, kes ei allu isegi oma partei kontrollile? Ameerikas taasavastavad osariigid oma võimupotentsiaali, seistes vastu Pariisi kliimaleppe tühistamisele või kaitstes vähemuste õigusi.

Laemaaling USA Kapitooliumi hoones, millel seisab USA ladinakeelne moto „E pluribus unum” – „üks paljudest”, mis võeti vastu 1776. aastal, viidates osariikide ühinemisele. Foto: Flickri kasutaja xiquinhosilva (CC BY-SA 2.0)

Donald Trumpi ootamatu valimisvõidu järel on tema poliitiline vastaspool otsinud meetmeid talle vastuseismiseks. Leppimatuse ajel nõuti esmalt valimiskogu kaotamist – sest Hillary Clinton võitis kolme miljoni häälega rahvahääletuse –, siis mõlgutati Californias ja Oregonis riigist lahku löömise mõtet. Seejärel otsustasid demokraadid, et vastupanu tuleb osutada kohalikul tasandil – kogukondades, linnades, maakondades ja osariikides. Pragmaatilisus juhtis partei ootamatult tagasi Ühendriikide põhialuseni – föderalismini. Siinkohal tuleks käsitleda föderalismi ajalugu Ameerika Ühendriikides ja selle olemust praeguses poliitilises kontekstis.

Üle kahesaja aasta tagasi rajasid märkimisväärsed mõttetargad uue riigi – Ameerika Ühendriigid. Nad toetusid seda tehes valgustusaja ideaalidele. Õppinud ajaloost ja valanud verd suveräänsuse nimel, piiritleti põhiseaduses mustvalgel keskvalitsuse ja osariikide pädevused – nõnda pandi alus föderalistlikule süsteemile. Riiklik julgeolek ja välispoliitika jäid keskvalitsuse korraldada, ülejäänu delegeeriti üheksanda ja kümnenda põhiseaduseparanduse kohaselt osariikidele ja rahvale. Need kaks parandust tagasid, et põhiseadusel on edaspidi paindlikkust uute probleemide lahendamisel. Trumpi võidu taustal taas vastuoluliseks muutunud valimiskogu on samuti üks föderalismi alustest. See kaitseb väiksemaid osariike enamuse meelevaldsuse eest – tingimus, mis võimaldas üldse 13 algsel koloonial liitu astuda.

Mõned võtmesündmused 20. sajandi esimeses pooles pöörasid pikalt püsinud tasakaalu upakile. Esmalt 16. ja 17. põhiseaduseparandus, mis kehtestasid vastavalt föderaalse tulumaksu ja senaatorite otsevalimise rahvahääletusel. Esimene avas rahavoolu Washingtoni, teine võttis osariikidelt mõjuvõimu. Põhiseadus nägi algselt ette, et senaatorid on osariikide huvide esindajad, kelle valivad osariikide parlamendid. Parandus muutis senati sisuliselt mõttetuks, sest see dubleerib esindajatekoda, mida valitakse niikuinii rahvahääletusel. Föderalismile andis aga veel tugevama hoobi Franklin Delano Roosevelti uue kursi programm, mille elluviimiseks moonutas[1] ülemkohus – Roosevelti ähvarduste ja avalikkuse surve tõttu – põhiseaduse algteksti ja seadis pretsedendi valitsuse sekkumiseks mis tahes kaubanduslikku tegevusse ning võimaluse kulutada „üldise heaolu”[2] nimel raha kõigele, mida valitsus heaks arvab.

Föderalismi ideaal ja praktika lahknevad. Osariikide õigustest rääkides viidatakse esimese asjana osariikide kaupa jõustatud orjusele ja Jim Crow’ seadustele. Esimene viis kodusõjani, teine jätkas järgnenud sajandi jooksul mustanahaliste diskrimineerimist lõunaosariikides. Ka föderaalvalitsus on oma õiguste katte varjus midagi sarnast korda saatnud. Lisaks indiaanlastelt maa võtmisele anastati teise maailmasõja ajal ka jaapani päritolu ameeriklaste vara, saates nad tagatipuks veel koonduslaagritesse. Samas on föderalismiga tagatud õigusi kasutatud ka õilsatel eesmärkidel. Kongress jõustas 1850. aastal põgenenud orjade omanikule tagastamise seaduse, mille mitmed põhjaosariigid kehtetuks kuulutasid ning siis Washingtoni ähvardustele ja orjapüüdjatele visalt vastu seisid[3]. Kui ülemkohus 1954. aastal koolide rassilise segregatsiooni põhiseadusevastaseks nimetas, pidi president Dwight Eisenhower paluma Arkansas’ rahvuskaarti, et kaitsta jõuga mustanahaliste õpilaste õigusi.

Osariigid võivad hakata laboratooriumiteks, mis teevad sotsiaalseid ja majanduslikke eksperimente ülejäänud riiki mõjutamata.

Võimutasakaalu otsides

Föderalism ei näe osariikidele ette absoluutset õigust omasoodu talitada, vaid tasakaalustatud tööjaotust keskvalitsuse ja osariikide vahel. Ajapikku on tasakaal aina enam keskvalitsuse poole kaldunud. Süüdi on mõlemad parteid, ehkki vabariiklastel on olnud kombeks end nn suure valitsuse vastastena kujutada. Hiljutine Washington Posti analüüs[4] osutas hoopis, et viimastel kümnenditel on vabariiklaste enamusega valitsused viinud osariikide vabadusi piiravaid seadusi ellu arvuliselt natuke rohkemgi. Ajalooliselt on säärane tendents alates 1970. aastatest ebaharilikult kõrgel tasemel püsinud. Tõsiasi, et parteid koondavad mis tahes loosungitest hoolimata üha enam võimu keskvalitsusse, mida juhib võrdlemisi ühtne poliitaparaat, oli üks põhjustest, miks Trump valimistel edu saavutas – Clintonit ju ei peetud üksnes aparaadi osaks, vaid selle kehastuseks. Lord Acton hoiatas[5], et võim toodab korruptsiooni. Keegi ei imesta, et poliitikud ja parteid juba olemuslikult omakasu peal väljas on, mistõttu föderalismi voorus avastatakse alles siis, kui valitsus on langenud vastasleeri kätte.

Vahest ilmestab aga üks teine lord Actoni mõttetera[6] föderalismi tähtsust Ühendriikide praeguses poliitilises ja kultuurilises kontekstis: „Lihtsam on leida inimesi, kes sobivad valitsema iseenda, mitte teiste üle.” Viimase kahe aastakümnega on ameeriklaste poliitiline polariseeritus hüppeliselt kasvanud[7]. See tähendab, et parteidel on raskem oma poliitikatele riigi lõikes toetust koguda. Föderalismi eelduseks ongi Washingtoni diktaadist mööda vaadata, et kohalikele huvidele keskenduda. Ülemkohtunik Louis Brandeis kirjutas 1932. aastal, et osariigid võivad hakata „laboratooriumiteks, mis teevad sotsiaalseid ja majanduslikke eksperimente ülejäänud riiki mõjutamata”[8]. Seega, selmet jõustada seadusi, regulatsioone jmt üleriigiliselt ühe soojaga, võiks erinevaid lahendusi leebemate tagajärgedega esmalt piirkondlikult järele proovida. Kui ühe osariigi tervishoiu-, uimasti-, majandus- või energiapoliitika annab talle märkimisväärse eelise, on teised sunnitud eeskuju järgima. Näiteks on mustanahalised hakanud lõunasse tagasi kolima, sest seal pole tööle saamisel ees miinimumpalga barjääri[9].

Vastukaaluks Trumpile on paljud linnad ja osariigid lubanud omal algatusel kliimaleppe tingimustest kinni pidada. Fotol: Kliimamarss New Yorgis (Flickri kasutaja South Bend Voice (CC BY-SA 2.0))

Donald Trumpi otsus Pariisi kliimaleppest taanduda põhjustas küll globaalse pahameeletormi, aga lõi võimaluse föderalismi veelgi kinnistada. Paljud linnad ja osariigid on juba lubanud[10] omal algatusel kliimaleppe tingimustest kinni pidada. Föderaalse tulumaksuta ei peaks tänapäeval hädavajalik teadus- ja arendustegevuse rahastamine Washingtonist nii palju sõltuma – ressursside optimaalne kasutamine on igasuguse valitsustüübi puudus. Kui eesrindlikumad osariigid arendavad välja soodsama taastuvenergiatehnoloogia, on põhjust ka vaesematel ja veel maavaradest sõltuvatel osariikidel ajaga kaasas käia. Ja kui keskvalitsusele poleks nii palju võimu loovutatud, poleks valitsusel võtta abirahasid, millega näiteks hinge vaakuvat söetööstust tehislikult elus hoitaksegi. Ka majandussurutise taustal autotööstusele ja pankadele jagatud päästepaketid ei lahendanud midagi, sest lõhkemist vajavatele mullidele uue õhu sissepuhumine üksnes lükkas lõhkemist edasi – lihtsalt nüüd on tagajärjed kõigi kahjuks sedavõrd hullemad. Kohalike vajaduste ja eelistustega arvestamine võimaldaks ressursse tunduvalt tõhusamalt kasutada, aga praegu seisab ees riikliku rahastamise süsteem, mis on toetuste kasutamisele küllalt ranged piirid seadnud[11].

Föderalism leevendaks polariseerumist

Föderalism võiks olla vastuseks ka neile, kes muretsevad, et Trumpi poliitika diskrimineerib vähemusi. Immigratsiooni koha pealt on küll asi võrdlemisi selge: immigratsioon on osa riiklikust julgeolekust ja seega täitevvõimu pädevuses. Illegaalse immigratsiooniga seoses on asi veel selgem, kuid keskvalitsus ei saa kohustada kohalikke ametivõime end aitama. Kui poleks loodud pretsedente, et keskvalitsusel on roll näiteks abordi ja samasooliste abielu seadustamisel või keelustamisel, oleks nende üle otsustatud referendumiga. Föderalismi põhimõtte edasiarendus osariigi sees – nn lokalism – võimaldaks langetada selliseid otsuseid veel väiksemate haldusüksuste kaupa. Kui näiteks üks või teine maakond otsustab diskrimineeriva poliitika kasuks, on vähemustel võimalus koonduda sinna, kus seda poliitikat pole, ja seal oma poliitilist mõjuvõimu kasvatada ja kasutada.

Föderalism avaks võimaluse vähemustel võrdõiguslikku kohtlemist otsida, sest mida madalamal astmel diskrimineerimine eksisteerib, seda lihtsam on selle käest pääseda.

Osariikide vahel kolimine on võrdlemisi kulukas ettevõtmine, vajaduse korral teise linna või maakonda kolimine odavam. Föderalism avaks võimaluse vähemustel võrdõiguslikku kohtlemist otsida, sest mida madalamal astmel diskrimineerimine eksisteerib, seda lihtsam on selle käest pääseda. Tagurlikuna näiv paik kaotaks elanikkonda, mis võib survestada neid meelestatust muutma – mõistagi pole see kaugeltki garanteeritud. On võimalus, et tekivad väiklased enklaavid, kuid vähemasti puuduksid neis inimesed, kelle vastu väiklane olla. Kui sallimatud vaated on ühiskonnas ära kuulatud ja sellegipoolest tagasi lükatud, siis ehk on võimalik nende inimeste meelt päriselt muuta. Mida mitmekesisem on ühiskond, seda vähem on õigustatud kogu ühiskonnale üheviisiline ettekirjutuste kohaldamine. Kohalikke probleeme riiklikult ei lahendata, pealegi on piirkondlikud eelistused niikuinii erinevad. Demokraadid peaksid selle üle järele mõtlema, sest just selle taktika tõttu kaotas partei Barack Obama valitsusaja all üle tuhande koha igal valitsustasandil[12].

Ameerikat vaevab tõsine poliitiline ja kultuuriline lõhestatus. Kui konservatiivsel kommentaatoril Andrew Breitbartil oli kombeks öelda, et poliitika on kultuurist allajõge[13], siis nüüd tuleb nentida, et poliitika ja kultuur on üheks moondunud – poliitiline sõnum on kogu kultuuritööstuse ja aina enam ka sporditööstuse raison d’être. Sedasi kultuur ühiskonna ühendajana ei toimi, vaid hoopis kasvatab lõhet. Seda olukorda aitaks leevendada föderalism, mis kahandaks poliitika tähtsust inimeste elus keskvalitsuse koomale tõmbamise kaudu. Inimesed pööravad tõsist tähelepanu ainult riiklikele valimistele, madalamatel astmetel on valimisosalus kasin. Inimeste huvitatus küll ei tõuseks ja kultuurilõhe automaatselt ei paraneks, aga kohalikele probleemidele keskendumine annaks jagelevatele pooltele üksteisest rahu, vahest ootaks ka pingelangus.

Kui demokraadid tõsimeeli taasleidsid föderalismi, tasuks ameeriklastel rõõmustada oma poliitilise süsteemi jätkusuutlikkuse üle. Kuid teades võimu korrumpeerivat jõudu, võime jääda poliitikutelt ootama ebasiiraid apellatsioone, mis kostavad ainult siis, kui kuningatroon neljaks või kaheksaks aastaks ära võetud on. Ühe inimese võimuletulek ei pidanud kunagi ameeriklaste elusid sedavõrd mõjutama. Ühendriikide rajajad kohkuksid, kui näeksid, et põhiseaduses teisejärguliseks kirjutatud president on tänapäeval rohkem nagu despoodist kuningas George III, kelle pöidla alt pääsemiseks tuli korraldada revolutsioon. Keskvalitsuse paisumisega on kasvanud poliitika tähtsus inimeste elus, aga paraku on kasvanud ka ameeriklaste poliitiline ignorantsus[14]. Põhiseaduse kirjutajad olid autoritaarse juhi kui ka enamuse türannia ees äärmiselt skeptilised[15] – mida muud on põhiseaduses sisalduv õiguste kogu kui indiviidi õiguste kaitse valitsusele keeldude seadmise kaudu. President Ronald Reagan hoiatas, et vabadus on „väljasuremisest alati vaid põlvkonna kaugusel”[16]. Kui ka ameeriklased unustavad, kui kiivalt vabadust kaitsta tuleb, võib demokraatia jääda Ameerikas üürikeseks ja saada vägivaldse lõpu, nagu James Madison ennustas[17].

[1] McAvoy, S. 2012. In Defense of Federalism: An Originalist Case for a Limited Interpretation of the General Welfare Clause. – uchicagoulm.com, 24.04.
[2] USA põhiseaduse artikkel 1, paragrahv 8, lõige 1. – constitutionus.com.
[3] Sheriff, D. 2010. The Untold History of Nullification: Resisting Slavery. – tenthamendmentcenter.com, 10.02.
[4] SoRelle, M.; Walker, A. 2017. Both Democrats and Republicans care about ‘states’ rights’ – when it suits them. – The Washington Post, 23.06.
[5] Galles, G. 2017. Lord Acton on the Meaning of Freedom. – fee.org, 24.09.
[6] Samas.
[7] Political Polarization in the American Public. – people-press.org, 12.06.
[8] Greve, M. 2001. Laboratories of Democracy. – aei.org, 31.03.
[9] Toppo, G.; Overberg, P. 2015. After nearly 100 years, Great Migration begins reversal. – USA Today, 02.02.
[10] McKibben, B. 2017. The New Nation-States. – The New Republic, 06.07.
[11] Katz, B. 2016. Why cities and metros must lead in Trump’s America. – brookings.edu, 21.11.
[12] Strassel, K. 2016. Trump’s Secret Weapon: Obama. – The Wall Street Journal, 10.11.
[13] Poniewozik, J. 2012. Andrew Breitbart, 1969-2012. – Time, 03.03.
[14]Shepherd, K. 2017. 37 percent of Americans can’t name any of the rights guaranteed by First Amendment: Survey. – The Washington Times, 13.09.
[15] Galles, G. 2017. Constitutional Ignorance Led to a Tyranny of the Majority. – fee.org, 17.09.
[16] Jackson, G. 2013. October 27, 1964: Remembering Ronald Reagan’s Most Iconic Speech. –thespeechatimeforchoosing.wordpress.com, 27.10.
[17] Madison, J. 1787. The Federalist No. 10: The Utility of the Union as a Safeguard against Domestic Faction and Insurrection (continued). – constitution.org.

Karl-Gerhard Lille on Ameerika Ühendriikide poliitika vaatleja, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant. Sisepoliitiliselt keskendub ta parteide ideoloogiate dünaamikale, välispoliitiliselt USA suhetele teiste riikidega üldisemalt.