Veebiportaale sirvides võib jääda mulje, et maailma raputavad iga päev erakordsed sündmused, samas kui mitmetahulised probleemid on orbiidilt kadunud. Info üleküllus paneb ka häältejahil poliitikuid uutmoodi käituma.

2015. aasta detsembris toimus Tartus pagulastevastane tõrvikurongkäik. Loosungiga „Ei rahvuslikule enesetapule!” oleks Eesti inimesel mõistlik võidelda aga pigem südame-veresoonkonna haiguste tekitajate vastu, sest need kujutavad endast meie ühiskonnale pagulastest märksa suuremat ohtu. Foto: Priit Mürk

Kas olete tähele pannud, kuidas sotsiaalprobleemid leiavad avalikus diskussioonis üksnes leiget vastukaja, aga näiteks hõberemmelgat kajastati pea kõikides kanalites rohkem kui kuu vältel? Või kuidas kommunismi ja natsismi üle peetakse arvamuskülgedel maha veel üks maailmasõda, kuid kiirabiteenuse puudulik kättesaadavus ja antibiootikumiresistentsus erutavad arvamusliidreid märksa vähem vaatamata sellele, et ka nende tagajärjeks võib sarnaselt sõjaga olla varajane surm?
Kui inimene oleks ratsionaalne loom, muretseks me märksa enam südame-veresoonkonna haiguste kui terrorismiohu pärast. Teatavasti ütleb riskide hindamise kuldreegel, et riski suurus on selle realiseerumise tõenäosuse ja realiseerumisega kaasnevate kahjude kulukuse korrutis. Teisisõnu, kuigi nii terroristi käe läbi hukkumise kui ka südame seiskumise kahju on sama, on viimase realiseerumise tõenäosus märksa suurem kui esimesel. Ometi sütitab terrorism südamehaigustega võrreldes märksa tulisema debati, kuigi margariin ja energiajoogid on tapnud Eestis islamiusust rohkem inimesi. Sama muster avaldub nii mitmegi teise avaliku debati puhul.

Eelnevast võiks järeldada, et ühiskondlikus diskussioonis pääsevad pildile need sündmused, millega kaasnevad ulatuslikud tagajärjed, kuid mille esinemistõenäosus on samas võrdlemisi väike. Näiteks meie jaoks võõra islamiusundi võidukäik kodumaal. Pöördvõrdeline suhe teema aktuaalsuse ja mastaapsuse vahel sellega ei lõppe. Nimelt kipuvad isegi väga drastiliste tagajärgedega sündmused jääma avalikus debatis tagaplaanile just siis, kui nende realiseerumise tõenäosus on väga suur. Meenutagem, kas suvega seostub pigem emapaju või „Eesti inimarengu aruanne” ühes seal sisalduvate küllaltki süngete demograafiliste järeldustega. Ehk riskid, mis realiseeruvad suure tõenäosusega, jäävad suure tõenäosusega ühiskondlikus debatis sensatsioonilistele ja ebatõenäolistele sündmustele alla – erakordsus loob uudisväärtuse.

Infoplahvatus

Me elame pidevas informatsiooni ülekülluses. Kommunikatsioonitehnoloogia areng on andnud igaühele võimaluse ise meediasisu luua ja jagada, st sisuloome on demokratiseerunud. Enne interneti levikut kuulus infomonopol suuresti meediaettevõtetele, kes otsustasid, missugune teave jõuab inimesteni. Isikliku sisu levitamine ja oma meediakanali rajamine nõudis märkimisväärseid ressursse. Nüüd, mil meediasisu loomine ja levitamine on lihtne ning odav, on järgnenud selle plahvatuslik kasv.

Mida rohkem informatsiooni maailmas on, seda teravam on konkurents meie tähelepanu nimel. Pakkumine kasvab peadpööritavas tempos. IDC uuringu kohaselt lisandus 2013. aastal maailma 4,4 zetabaiti (ehk 4,4 triljonit gigabaiti) inimtekkelist data’t. See maht on praeguste hinnangute kohaselt kasvamas pöörase kiirusega, jõudes juba 2020. aastaks 44 zetabaidini (44 triljonit gigabaiti). Live Internet Stats pakub huvitavat ülevaadet internetis toimuva teabevahetuse kohta ühes sekundis: 7725 säutsu, 798 Instagrami pilti, 1276 Tumblri postitust, 2723 Skype’i kõnet, 47 616 GB internetiliiklust, 62 035 Google’i otsingut, 70 448 YouTube’i videote vaatamist. Need numbrid on hoomamatud, kuid selleks et saada aru, et inimene tarbib rohkem infot kui kunagi varem, on tarvis lihtsalt suvalisel hetkel enda ümber ringi vaadata – pilgud on suunatud aina rohkem nutitelefoni või arvuti ekraanile.

Tähelepanumajanduse loogika

Lisaks uudishimule on oluliseks meediamaastikku (ja seeläbi kogu ühiskonda) mõjutavaks teguriks uudisväsimus, mida iseloomustab kõige paremini akronüüm TL;DR (too long; didn’t read). Olelusvõitluses meie tähelepanu nimel on eelis lihtsustaval, emotsionaalsel ja liialdaval sisul. Pilt kaalub üle sõna. Samas kui keerukamad, ratsionaalsemad ning vaoshoitumad artiklid, mis eeldavad süvenemisvõimet, mõjuvad raskepäraste ja väsitavatena. Lühikesed tekstid võivad küll olla nutikalt sõnastatud, kuid need ei suuda oma piiratud mahu tõttu kompleksseid sõnumeid edastada. Tegemist on võistlusega, kus üks pool kasutab dopingut, teine on aga ratastooli aheldatud.

Teatud teemasid on mugavam ignoreerida, sest nendesse süvenemine põhjustab stressi ja abitustunnet.

Uudisväsimust paistab olevat kahte laadi: väsitakse nii liiga keerulistest teemadest kui ka emotsionaalselt rusuvatest küsimustest. Ameerika näitekirjanik Steve Tesich, kes kasutas 90ndate alguses esimesena tõejärgsuse mõistet, pakkus välja teooria, mille kohaselt hakkas Ameerika ühiskond Vietnami sõja ajal sõjakuritegude valusatele tõdedele pehmendatud valesid eelistama. Ameerika avalikkusel oli tema arvates lihtsam peita pea tõe eest liiva alla kui hakata seadma kahtluse alla rahvuslikku minapilti USAst kui õigluse ja demokraatia majakast.

Tesichi vaimus võime järeldada, et õpetajate puudus või ravijärjekordade pikenemine pole leidnud ega hakkagi leidma terroriohuga võrreldavat kajastust. Esiteks pole demograafilistest probleemidest tulenevale õpetajate ja arstide puudusele lihtsaid, käegakatsutavaid lahendusi. Teiseks on mugavam antud teemasid ignoreerida, sest nendesse süvenemine põhjustab stressi ja abitustunnet.

Kuid pildil olema peab – seda teab iga poliitik! Nõnda ongi mitmed neist läinud kaasa tähelepanumajanduse loogikaga. On küllaltki väheusutav, et Märt Sultsi ohtrate kirjavahemärkidega valimisplakat sündis koolipapa puudulikust emakeeleoskusest. Pigem eeldas plakati tellija, et tegu saab olema kuluefektiivse meetodiga leida sotsiaalmeedias kandepinda. Reklaam sünnitaski palju vaimukusi, meeme, klikke, jagamisi, meeldimisi ja kommentaare. Sarnane taktika paistab ka linnahalli grafitiaktsiooni tagant.

Kõigil poliitikutel seevastu tähelepanumajanduse konjunktuuri tabamine nii ladusalt ei lähe. Vehkides Raivo Aegi kombel linnavalitsuse ees putukatõrjevarustusega, võib ennast hoopis lolliks teha. Selge paistab aga olevat, et just uudisväsimus – nii tahtmatus emotsionaalselt kurnavate teemadega tegeleda kui ka puudulik süvenemisvõime ratsionaalselt keerukate teemade puhul – on põhjus, miks praegune poliitkultuur on lähemal Otto-Triinule kui Lennart Merile.

Margus Hanno Murakas on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala bakalaureuseastme viimase aasta tudeng ja tudengiväljaande Neljas Dimensioon asutaja, keda huvitab küsimus, miks ja keda ajakirjandus mõjutab.