Sander Kadajane lõksutab hambaid oma uuest muusikalisest ettevõtmisest, mis peegeldab maailma läbi paadunud vaatleja silmade.
Kui üldiselt on 80ndate sündimuusika, wave’i ja EBMi vaimus loodud žanrid küllaltki tumeda sõnumiga, siis sinu tekstidest kõlab ikkagi läbi kerget hambad-põses-suhtumist, isegi eesti popmuusika klassikat. Kuidas need HAMBAD niimoodi suhu said ja mida nad tahavad öelda?
Need ei ole hambad, mille vahelt keelt laksutades kõrgemat sõnumit kuulutada. Mul puudub igasugune tung seda teha.
Olen olemuselt paadunud vaatleja ja usun, et see album ka peegeldab seda. Proovin olla pigem aktiivse kuulaja rollis ja ümbritsevat peanoogutuste saatel tähele panna. Ehk projekt HAMBAD ongi nende vaatlustulemuste väljund.
Kui võimalust ära kasutada, siis äärmisel juhul tahan öelda, et kuulakem rohkem ja tootkem vähem! Täheldan pidevalt, et üleüldine oskus aktiivselt kuulata ja diskussiooni süveneda on mõttetu sisutootmise tõttu drastilises languses.
Ja kui nüüd hetkeks ka melanhoolseks minna, siis mul on ilgelt kahju, et teeme aina vähem (inim)soovitustel põhinevaid tarbimisotsuseid. Igatsen aega, kui inimestele muusika-, filmi- ja kirjandussoovitused korda läksid. Nüüd on infotulv, mida käte-jalgadega eemale peksta, niivõrd suur, et laseme pigem algoritmidel end mudida.
Panen nüüd põske tagasi.
Oma teiste projektidega oled teinud nii jungle’it kui ka eksperimentaalset elektroonikat. Milline on su taust seoses tumemuusikaga? Kui palju sa plaadi tegemisel näiteks selle ajalukku kaevusid?
Selle plaadi tegemisel teadlikult ei kaevunud, aga kuna (muusika)ajalugu on väga südamelähedane teema, siis eks loetud kirjandus mingil määral ikka mõjutab.
Tumemuusika on üsna subjektiivne mõiste. Ma ise kindlasti ei paigutaks HAMBAD musa EBMi ega ka pungi tumedate toonide alla.
Olen muude tegemiste kõrvalt pungile ning selle kõrval- ja tütaržanritele alati kaasa elanud. Minu jaoks on punk (nii subkultuuri/liikumise kui ka muusikažanrina) alati väga lustakas, värviline ja hea energiaga olnud. Või ehk olen sealt selle värvilisema poole ise enda jaoks välja noppinud.
Plaadil on ka lood, mis kannavad pealkirju „Surmatants” ja „Endspiel: Laskumine orgu”. Kas lugesid Vahingut ja käisid Nigulistes? Kultuurilisi viiteid leiab siit teisigi. Kuidas need tükikesed plaadil oma koha leidsid?
Vahingut lugesin ja loen meeleldi! Rets vana. Eks Nigulistes ole ka käidud, aga plaadil olev „Surmatants” ei ole otseselt sealt inspiratsiooni saanud.
Tõepoolest, siin-seal on teadlikke noppeid kohalikust kultuuriloost, aga ei tahaks neid siinkohal üles lugeda. Kui lõnga tagasi kerida, et näpp peale saada, siis mingil määral toetub enamik neist tükikestest millenniumivahetuse foonile, mille najal ma üles kasvasin. Olin üliuudishimulik laps, ahmisin sisse kõike, mis tundus teistmoodi ja segane.
Kas HAMBAD on Kadajase loomingu uus etapp või pigem paralleelne muude asjadega, mida teed? Kas neil on mingeid olulisi ristumiskohti?
Pigem uus etapp. Selles mõttes, et nähtust KADAJANE pean küll juba minevikuprojektiks. Need asjad, mis tol ajal kõnetasid, seda enam ei tee. House’i-techno-põnts on minust hooga üle sõitnud ja tagasi vaatamata kustunud. Ajad on teised, see energia ei paelu enam.
Armastus jungle’i vastu seevastu kestab! Andsime Hendrik Pärnaga juulis The Kitchen Brothersi albumi välja ning plaanime hakata sügisel uut materjali nuputama.
Mis sinu jaoks praegu muusikas põnevat toimub? Mis südame põksuma paneb?
Olen leidnud tänu projektile HAMBAD palju uusi tuttavaid, kes teevad kõik ülihead musa! Ülitore, et meil on pärast kerget põuda jälle ilgelt palju uusi lahedaid artiste. Kuigi ma ei olnud paadunud fänn, oli too vahepealne kohalik uue räpi laine samuti paeluv. Just tunnetuse ja suhtumise mõttes. Jumala õige teema – tehke sitta ja ärge võtke kedagi kuulda! Tore oli näha, et à la varateismelised tüübid suutsid tervet hulka liigtõsiseid onusid haavata ja nad läbi peanaha imelikult inisema panna. See on energia, mis inspireerib, paneb rõõmust käsi kokku lööma.
Mis HAMBAD edasi plaanivad?
Kuigi esialgu oli lihtsam üksi alustada, siis pikas perspektiivis plaanivad HAMBAD kasvada, mõttekaaslasi leides laieneda. Esimene samm, et mitte jääda ühemehe-show’ks, on juba tehtud. Viimastel live’idel oleme jaganud lava hea sõbra Oliver Pütsepaga, kes on tulnud appi trumme taguma. Ja mahub veel! Kes tunneb, et tahab kampa lüüa, siis teate, kust mind leida!
