Siinsete naisprodutsentide nimistu võib olla lühike, ent kui sealt midagi esile tõuseb, võib see tuua endaga kaasa mõne sellise tütarlapse, nagu on Kerttu, kelle käe all rulluvad biidid, sämplid ja klaverihelid lahti sama agaralt kui punane vaip enne Oscarite jagamist. Kuulake, kuidas kerib end lahti ja ehitab üles tema „Faire Le Pont” – siin on uued oodid kaduvale suvele ja igavikku vajunud mõistele „suitsukattes baarid”.

Kerttu. Foto: Paul Meiesaar

Kust tuli initsiatiiv „vot nüüd hakkan ma muusikat tegema”?

Päris selgelt see initsiatiiv ning hetk välja ei joonistu, tõenäoliselt oli see reaalsuses mitme olukorra tulemiks, katse-eksituslikuks loogiliseks jätkuks. Kõik sai ilmselt alguse huvist plaadimängimise vastu ning kui juba paar aastakest sedasi tasa ja targu plaate oli keerutatud, siis sattusin ühe hea muusikust sõbraga jutustama. Tema soovitas mul endale nii Acid Pro 7 kui ka FL Studio arvutisse tirida ja katsetada, maybe there it began…

Kuidas kirjeldaksid oma loomingut kellelegi, kellele žanrid midagi ei ütle?

Muusika, mis käib tagurpidi.

Enamik sinu uuemat loomingut kannab prantsuskeelset pealkirja. Millest selline lüli?

Prantsuse keel on foneetiliselt ilusa kõlapinnaga, emotsionaalne ning noh, natuke selline romantiline, sensuaalne ja naiselik ka. Eks ta pehmendab mingil määral seda maskuliinsemat-eksperimentaalsemat biiti ning teisalt on prantsuse keel väga deskriptiivne, ühe sõna taga peitub tihti ka pikem lugu.

Mis on sinu senised suurimad saavutused praeguse projektiga?

Kindlasti oma biitide kuulmine R2 „Haigla saates”. Aitäh!

Su loomingust leiab tugevaid sidemeid hiphopi ning souliga. Mis mind aga üllatas, oli see, et sinu enda vokaali ei kostu väga kusagilt, nii võib sind rohkem ikkagi produtsendiks nimetada. Miks sa sellise tee oled valinud, mitte tavalise „mul on ilus vokaal” variandi?

Mind on alati paelunud loo vundament – see biit, mis käib „ilusa vokaali” tagataustaks. Kas pea hakkab nõksuma ning varvas tatsuma vokaali või biidi peale? Proovige järele!

Kes on muusikud, kellel sa nende töö eest hea meelega kätt suruksid?

Neid muusikuid on ikka üsna omajagu, saaks korraliku tervitusvooru ning järjekorra teha. Kuid kindlasti oleks (olnud) nendeks J Dilla, DJ Premier, Forest Swords, Burial, Shlohmo, Dustin O’Halloran, Sonny Rollins, Dave Brubeck, Shabazz Palaces, Flying Lotus ja BadBadNotGood. Pluss veel hunnik andekaid eesti elektroonilise muusika skeene inimesi – Leikki, Nikolajev, Malkovski, Ajukaja, Machineries of Joy ja Sander Mölder. Ehk siis need, kelle muusika ning live’ide puhul on tibutagi ja replay-nupu pidev ketramine juba tavaks saanud.

Lisaks kostub su lugudest palju erinevaid kihte: fututemaatikat, reivivõnkeid, ambient’i, uduseid meloodiaid, sealtsamast kõrvalt klaverikäike, mis viitaksid justkui muusikaharidusele. Millele sa oma inspiratsiooni üles ehitad?

Eksperimentaalsed helid, krõbisevad vinüülid, sämplid, visuaalne maailm, klaver tuleb mängu aga džässimõjutustest Roaring Twentiesi (esimese maailmasõja järgne kultuurilise ja majandusliku õitsengu periood Euroopas ja Ameerikas – M.M.) ajastust. Kõik, mis teeb silmale ja kõrvale pai.

Mis juhtub tulevikus?

Seda teab vaid tulevik.

Kuula lisaks Kerttu SoundCloudist.