Eksperimentaalmuusik Man Rei ehk Kristin Reiman pakub oma albumil „Cusp” mõtisklusi postmodernistlikku ühiskonda saatvast väsimusest ja kurnatusest.

Foto: autoportree

Kuidas sündis Man Rei?

Man Rei sündis umbes neli aastat tagasi, kui ma kasutatud MIDI-klaviatuuri ostsin ja selle seejärel oodatust tunduvalt suuremas karbis rattaga kuidagi Koplist kesklinna suutsin vedada. Olin just aastaks Pariisi kolimas ning otsustasin selle talvejope asemel kohvrisse pakkida, mis oli lõpuks päris hea mõte, sest talv ei olnud seal eriti külm ja Abletoni kallal oli sealses pisikeses korteris väga põnev nokitseda. Praegu Frankfurdis tegutsedes on küll õnneks ruumi rohkem, aga eks pilliarsenal on ka veidi laienenud.

Sinu sel aastal ilmunud plaat „Cusp” tegeleb lõputu väsimuse ning igapäevamuredest tingitud unetuse temaatika valamisega helidesse. Kuidas selle plaadi tegemine sulle endale mõjus? Kas see oli omamoodi teraapia eest?

Lindistasin albumit 2019. aasta esimeses pooles paralleelselt oma lõputööga Städelschules, milleks oli uneteemaline ooper „The Drowse”. Maailm näis tol hetkel nii väsinud ja kokku kukkumas ning uni tundus kui põgenemine ümbritsevast ebamugavusest. „Cusp” käsitleb sama teemat rohkemate helikihtide ning hajusama sõnastusega, kuigi mõned osad läksid projektide vahel ka vahetusse.

Ma ei leia, et „Cuspi” tegemine oleks minu jaoks just teraapiline olnud, sest lindistamine, kirjutamine ja tükkide kokkupanek oli pigem killustatud siin-seal-kui-aega-on kui põhjalik mõtestatud kulgemine. Hääle kasutamine on küll omamoodi vabastav, kuid ma ei tee muusikat selleks, et ennast paremini tunda. Pigem nõudis album palju kannatust, sest kasseti väljaandmine võttis oodatust aasta jagu kauem aega, aga võib-olla nii ongi parem.

Oled rohkem tuntud kunstnikuna installatsiooni ja skulptuuri vallas, kus oled tegelenud teistegi inimloomusele omaste painetega, nagu hirmud, ärevus ja igavus. Mis sind nende teemade juures huvitab?

Mind huvitab, miks miski haaramatu ja poolseletamatu ennast kergesti kinnisideeks vormida suudab ning seeläbi tervet eluolu juhtima hakkab. Peas toimuv muudab omakorda ka ümbruse tajumist, maailm tundub liiga suur, rõhuv ja ärev, nagu vaataks kinoekraani liiga lähedalt.

Kunstipraktikas püüdsin selliseid tundeid ruumis taasluua või vähemalt neid kuidagi keskkonna kaudu ajendada. Installatsioonist ja skulptuurist olen ma siiski viimase paari aasta jooksul lahti lasknud, sest sarnaseid ideid on tunduvalt ressursisäästlikum lahendada heliga.

Oled kasutanud „Cuspil” välisalvestisi linnaruumist. Mis helisid sa peamiselt lindistasid?

Jalutan tihti eesmärgitult ringi ja lindistan klippe helidest, mis millegipärast kõrva jäävad. Kasutan salvestisi hiljem toorainena virtuaalsete instrumentide ehitamiseks, nii et paljusid heliallikaid pole lõpuks võimalik kuulates tuvastada.

„Cuspil” olen kasutanud nii öist rekavilinat Frankfurdi maanteesillalt, kirikukellasid Berliinist kui ka ritsikate siristamist ning mingisugust veidrat elektrikapi suminat. Matkasin enne albumi lõpetamist Tšehhis ning leidsin ühest suvilast vanad kantrikassetid ja estraadiplaadid, millest lindistasin ning lisasin hiljem jupiti mõnele loole sämpleid.

Sa oled loonud helisid ka installatsioonidele. Kuidas erineb see sellest, mida sa teed Man Reiga?

Man Rei on minu jaoks puhtalt muusikaprojekt, mis ei kaasa ennast kunstimaailma ega võrdle end kunstipraktikaga. Mulle meeldib vabadus, kus ei pea siduma oma ideid kindla ruumiga ega oma valikuid üle kontseptualiseerima.

Kunstnikuna kirjutan ja lindistan kuuldemänge, mille puhul on Man Rei muusikaga võrreldes suurem rõhk tekstil ning seda kapseldaval ideel, muu heli taandub pigem efektideks. Midagi installatiivselt esitades on ruumil ja visuaalil muidugi suurem roll, kuid heliteosed eksisteerivad päris edukalt ka omaette.

Muusika lindistamine tundub mulle praegu palju rohkem rahuldust pakkuvat kui näituste tegemine, nii et tunnen, et fookus liigub tulevikus Reimanilt pigem Man Reile.

Sinu muusikas on oluline roll ka tekstidel. Kuidas sa kirjutamisele lähened?

Enamik tekste algavad minu jaoks üsna sarnaselt helisalvestiste kogumisega: teen oma uitmõtetest lühikesi märkmeid ning loen neid mõne aja pärast uuesti üle. Kui mõni fraas kummitama jääb, hakkan sellele pikemat teksti taha kasvatama. Lähenen kirjutamisele ridahaaval ega tea, kuhu tekst lõpuks välja jõuab, kuid mõnda aega trükkides loksub rütm paika ning lahendus tuleb üsna orgaaniliselt. Esseid muidugi niimoodi kirjutada ei saa, nii et kõige praktilisem meetod see ei ole.

Mida su lähiaja tegemised ette näevad?

Tegemised jätkuvad praegu üsna rahulikult, sest koroona tõttu pole esinemised, reisimised ning koosmängimised lähiajal võimalikud. Õnneks on „Cuspil” siiani hästi läinud, mis annab motivatsiooni edasi tegutseda. Aasta lõpu poole annab Leipzigi plaadifirma Glyk välja kogumikalbumi, kus on ka üks minu lugu, samuti lindistan pidevalt uusi fragmente ning kogun mõtteid järgmise albumi jaoks.

Pane kõrv peale: crashsymbols.bandcamp.com/album/cusp