Eesti disainimaastikule on tulemas järjest uusi ja põnevaid tegijaid. Nii näeb Kairi Lentsius praegu toimuvat, kuuludes ka ise nende hulka. Kairi õpib Rootsi Tekstiilikoolis (Swedish School of Textiles) magistrantuuris moedisaini ning tal on seljataga juba tekstiili ja ajaloo õpingud Eestis. Kasutades ära oma erialade tugevaid külgi ning töötades nõrkadega, oskab ta näha, kuhu võiks liikuda ja milles seisnevad määratlemata lõpptulemuste võimalused.
Kui rääkida su loomingust, siis üks sinu põnevatest tegemistest on upcycling-projekt „Telk”. Millised on sellega seotud tagamaad ja edasised plaanid?
Telgiprojekt sai nüüdseks juba kaks aastat tagasi alguse mu bakalaureusetööst koostöös Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega. Selle üheks tahuks oli tõsta esile ja väärtustada materjale, antud juhul siis vanu sõjaväetelke, ja nende iseloomu. Panna päikesest, vihmast ja tuulest mõjutatud telgikangas tööle pigem positiivse eripära kui defektina. Teisalt tekkis küsimus materjali tähenduste ja seoste kohta. Olgugi et mantlid on üsna unisex lõike ja tegumoega, tõstatasin lisaks küsimuse ka materjali päritolu, selle otstarbe ja edasise kasutuse kohta. Üdini meestemaailmast tulnud tarbeeseme toomine naiste selga, materjali muutmine trüki ja tikandiga. Selle projekti juures on huvitav, et iga mantel pakub mulle väljakutset ja põnevust, kuna need on kõik üksteisest erinevad. Algmaterjali eripära tingib väga individuaalse lähenemise ja arengu. Seetõttu plaanin jätkata, kuni on, millega töötada.
Praegu õpid sa magistrantuuris Rootsi Tekstiilikoolis ning tegeled oma diplomitööga. Mis on selle lähtekohad?
Magistritöö on ehitatud suures osas üles laserlõikusele. Praeguses moepildis kasutatakse seda tehnikat pigem aseainena kangatrükile. Minu ülesandepüstitus seisneb selles, et laserlõikus dikteeriks otseselt rõivaeseme vormi ja funktsiooni. Põhimõtteliselt on see tehnoloogiline väljakutse, et näha uusi võimalusi rõivakonstruktsioonis. Siinkohal on tähtis ka uurimuslik küsimus, millega oma valdkonda panustaksin.
Sa oled õppinud ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tekstiili erialal. Milliseid erinevusi sa tajud eesti ja rootsi tudengite lähenemises disainimisele?
Silma torkab see, et eesti tudengid on palju praktilisemad. Tähtsad on lõpptulemus, kasutajasõbralikkus ja müügipool. Rootsi disainitudengitel on miskipärast arusaam, et need projektid polegi mõeldud kuhugi turule jõudma, tähtis on kontseptsioon. Kasutajat ei maini mitte keegi. Mingis mõttes on see vabastav, pakub võimalust igasuguseid ideid rakendada. Ja kõike saab tegelikult pärast tootmise jaoks mugandada, vastupidi see protsess ei tööta.
Miks sa otsustasid moedisaini õppima minna?
Tegelikult olin ma tükk aega kahevahel, kas valida sisustus või rõivatekstiil. Ega mul moedisaini õppima minnes täit arusaama polnud, mis saama hakkab. See jõudis alles mõne aja pärast kohale. Muidugi võis see olla tingitud ka õppesüsteemi erinevusest.
Milles see õppesüsteemi erinevus peamiselt seisneb?
Rootsi tudengid omandavad alates bakalaureusest metodoloogiat ning nende projektid on ehitatud üles nii, et iseseisvalt on vaja välja mõelda, mida ja kuidas nad teha tahavad. Tuleb põhjendada, miks nende projekt on vajalik ja mida see nende valdkonnale või tehnoloogia arendamisele annab. Siin jõudis mulle kuidagi kohale, kui mugav on Eestis õppekorraldus. Näiteks kui on vaibakudumise kursus, siis kõik koovad vaiba ja keegi isegi ei kahtle, et võiks midagi muud teha. See on muidugi väga puust ja punaseks näide, aga põhimõtteliselt nii see käib. Seetõttu on palju suurem väljakutse iseendale ülesande püstitamine ja ka põhjendamine, miks sa midagi teed. See tõstab protsessi keskmesse iseseisva mõtlemise ning selle arendamise.
Kas selline õppesüsteem hakkab ka Eestis muutuma või on see ikkagi liiga sisse tallatud rada?
Mulle tundub, et see on üsna sisse tallatud.
Aga kas noored tulijad saavad seda kuidagi muuta?
Muidugi saavad, aga ma pole pannud tähele sellist julgustamist, mis aitaks tuua kaasa teistsuguseid lähenemisi.
Kuidas sa tajud hetkeolukorda eesti kaasaegses moedisainis?
Minu arvates on väga tore, et viimasel ajal on hakanud uusi põnevaid projekte ja tegijaid esile kerkima. Põnev on jälgida, kuidas minu kursuse- ja koolikaaslased ning EKA lõpetajad alustavad oma projektidega, ning huvitav on näha, millises suunas nad liiguvad. Värsked tegijad on kõige põnevamad, kuna nad pole veel juba sisse tallatud radadesse loksunud. Eesmärk ei peaks olema teha midagi, mis kuskil hästi toimib. Ma siiski siiralt usun, et niimoodi väga kaugele ei jõua.
Milline on moe ja kunsti suhe?
Praegu avastan ma järjest rohkem moe loomingulisemat poolt. See, kuidas rõivaesemes liikuda saab ning kui nahasõbralik on materjal, pole idee ülesehitamisel oluline. Hiljem on võimalik asju mugandada. Minu arvates pole võimalik uut avastada, kui loomingulise tööga ei tegele. Ülesandepüstitus peaks olema selline, et täpselt ei tea, kuhu välja jõuad. Ette teada tulemusega on raske midagi uut saavutada.
Kas tulevikus pigem Eesti või välismaa?
Ma olen sel teemal pikalt mõelnud, aga võib-olla eelistaksin pigem ikkagi Eestis oma asju teha. Ma arvan, et siin on väga hea rõivadisainiga tegeleda, meil on veel tootmisvõimalused olemas, ja Eestist äraolemisega kaasneb arusaam, et kõik on tegelikult siinsamas, miks siis mitte kohapeal teha ja seejärel väljapoole müüa. Selliseid võimatuid asju pole olemas.
Kairi loominguga saab tutvuda aadressil lentsiusdesign.com.
