Lauri Koppel töötab meistrina Ubunoiri trükikojas, mille traditsioon ulatub koos vanameistri Harri Leppäneniga 1970–1980ndate kõige uuenduslikuma soome graafika jälgedesse. Tööriistaks on neil aga terves Baltikumis ja Soomes ainulaadne *offset-trükipress.*

Lauri Koppel. Foto: Lilli-Krõõt Repnau

Eelmisel aastal toimus sul Hobusepea galeriis isikunäitus, mille juhatas sisse tsitaat „Lõpuks pole maakera üldsegi vana ja pole näiliselt veel kunagi õigesti käima peal olnud” (Robert Musil „Omadusteta mees”). Kuidas sa jõudsid selle autorini ja kuidas kõnetab ta sinu loomingut?
Mati Sirkeli tõlgitud teoste juurde jõuan – ja kindlasti jõuavad ka paljud teised kirjandushuvilised – tihtilugu Rahva Raamatu poe keldri kaudu (sealt saab osta allahinnatud raamatuid, mida ei suudeta läbi müüa). Olen tassinud sealt üles Walserit, Meyrinki, Kafka kirju, Brochi ja Dodereri, täielikke maailmakirjanduse tippe. Nad olid kõik varased modernistid ja hakkasid esimesena modernsest inimesest kirjutama. Teadsin tollest romaanist enne ainult seda, et Musilist pidas Kafka väga lugu. Sel ajal, kui Musili „Omadusteta mehe” sain, olin pettunud oma kunstiakadeemia magistriõppes ja läksin aja maha võtmiseks akadeemilisele puhkusele. Riiulilt vastu vaatav peaaegu kaks tuhat lehekülge lõpetamata romaani pakkus mulle naudingut, ees oli vaba aasta. Neelasin selle järel ülejäänud austria-ungari klassikuid.

Musili tekst on suhteliselt universaalne, nii et selle kasutamine oma näituse sissejuhatuses oli mugav. Enam ma nii ei teeks. Pidevalt ekspluateeritakse tähtsaid tekste kunstnike eneste tühjade projektide nimel.

Mulle meeldis väga su näituse „Eesti maaehitus 1975–1986” unenäoline kontseptsioon, mis kompas reaalsuse piire. Nimelt võtsid sa endale ülesandeks realiseerida võimalikult täpselt unes nähtud kunstiteoseid. Kuidas sa selle temaatikani jõudsid?
Arvatavasti tekitas kultuurkapitali komisjonis ahastust, kui tahtsin tulla oma unenägudega KLi galeriisse. Selle temaatikaga tegeletakse päris palju. Kirjutasin mitu aastat igal hommikul oma unenäod märkmikku. Kogunes oma ideaalkunsti kollektsioon, nägin unenäos konkreetseid töid, paljuski mõjutatud lapsepõlvegraafikast – tarbegraafikast, millega ma väga väiksena kokku puutusin. Unenäotemaatika on iseenesest igav ja ära leierdatud, pealegi, keda üldse huvitavad teiste unenäod. Kuid alateadvus on põhjatu ideede allikas. Mu lemmikkunstnik Raul Rajangu kasutab samuti oma maalides elemente unenägudest, lugesin just ta kataloogi. Igasugust tumedat ainet võib pinnale ujuda. Oma graafilist seeriat lennukitest, kus üksteise all asetsevad nuppudega reisilennukid ja viimane, mille nupp on lülitatud off’i peale, hakkab haihtuma, nägin ma unenäos, kus olin Raul Meele suure ülevaatenäituse avamisel Kumus. See popi mõjutustega teos tundus Meele kontseptuaalsete tööde vahel imelikuna. Pärast seda und hakkas toimuma ridamisi lennukatastroofe. Lasti näiteks alla Malaysia Airlinesi lend Ukraina kohal.

Kuidas sa sattusid graafikaga tegelema ja kuidas jõudsid offset-litograafiani?
Sattusin kunstiakadeemiasse kogemata. Tol aastal ei võetud Balti Filmi- ja Meediakooli režii erialale, kuhu ma minna tahtsin, õpilasi vastu. Mu tollane tüdruksõber püüdis EKA graafikasse sisse astuda. Proovisin niisama ja sain sisse. Magistrantuuri ajal pakkus kateedri juhataja kohta abimeistriks äsja Tallinnasse kolinud graafikakotta Albatross ja võtsin pakkumise vastu. Harriga (Leppänen – toim.) on meist hea tandem saanud. Graafika on mind väga palju mõjutanud. Mingi nõukaaegne lasteraamatu pilt andis aimu tervest industriaalrevolutsioonist. Siis olid pildid valede ületrükkide tõttu tehniliselt rohkem adutavad. Ma püüan siiamaani läti illustraatori Edgars Folksi 1982. aasta „Kassiraamatut” koguda. See on üks mu lemmikraamatutest. Kõik mu kümme „Kassiraamatut” on trükitud erinevalt, erinevate värvidega, erineva teravusega. Neist igaüks on graafikameistri vaatepunktist autoritõmmis.

Lauri Koppel „Raul Meele ülevaatenäituse ekspositsiooni keskel asuv töö”, 2016, offset-litograafia

Mis tähtsus on graafilistel novellidel sinu loomingus? Mäletan, et magistritöös tegelesid selle teemaga.
Mu eeskuju lapsepõlvest oli Veiko Tammjärve seni lõpetamata koomiks „Snaiper”. Ta hüppas otse üle Marveli saasta ja tutvustas küberpunki. Sõitsin noore põhikooliõpilasena kord kuus Sauelt Tallinnasse, et „Snaiperi” koomiksiga KesKus saada, koomiks ilmus selle vahel. Pärast akadeemilist puhkust ja austria-ungari klassikuid tagasi koolis olles lugesin ma itaalia filosoofi Giorgio Agambeni biopoliitikat käsitlevat raamatut „Homo Sacer”. Sinna otsa Venedikt Jerofejevit ja Dovlatovit. Kirjutasin koomiksi käsikirja, mis sarnanes algse „Stalkeriga”. Platnoist sai Homo Sacer.

Magistritöö kukkus suhteliselt läbi. Ma muidugi lõpetasin ja sain hindeks „B”, aga tulemus oli pildivihik. Poole aastaga ei joonista koomiksit. Ma leidsin enda meelest suhteliselt originaalse pildikeele, hea rütmi. Lisasin väga läbijoonistatud plaanidele graafilist disaini, peitsin piltidesse eesti kunstiajalugu. Narratiiv ise oli brutaalne. Tegevus inetu. See seisab praegu. Mine tea, ehk kunagi lõpetan.

Viimased aastad oled töötanud trükimeistrina graafikakojas Ubunoir. Kuidas näeb välja sinu tavaline töönädal? Milliseid viimase aja projekte sa esile tõstaksid?
Töönädalad on suhteliselt erinevad. Kõik oleneb sellest, kui palju tööd käes on. Harri elab Soomes, Tallinnas üürib korterit. Käib kahe linna vahet. Tassib töökotta kunstnike ettevalmistatud kilesid, viib vastu värskeid proovitõmmiseid. Enamik meie klientuurist tuleb Soomest.

Graafikamapp „Sotto Forte” Mihkel Kleisiga oli päris huvitav projekt. Seda toetas kultuurkapital. 2016. aasta novembris olid mapi tööd üleval Tallinnas Temnikova ja Kasela galeriis. Olen Kleisi muusikast ja kunstist sügavalt lugu pidanud. Tore oli sellega tegeleda. Trükkisime kümme erinevat tööd kuldset ja hõbedast kasutades.

Mõni aasta tagasi kureerisid Kaliningradi kunstibiennaali Eesti paviljoni. Mis kogemuse see sulle andis?
Ma olen kunstnikuna mitmest rahvusvahelisest näitusest osa võtnud ja kohal käinud, kuid enda kureeritud Kaliningradi biennaal kujunes kõige kummalisemaks. Mulle ei antud pärast biennaali enam Venemaale viisat. Teistkordset viisat oli vaja, et tuua meie tööd Venemaalt tagasi, saatkonnast öeldi aga, et see, millega mina tegelen, ei ole kultuurivahetus. Õnneks läti sõbrad aitasid hädast välja ja korraldasid meie tööde transpordi. Kõik tööd, mille ma välja valisin, sobisid oma temaatikalt poliitilisse konteksti. Näiteks Toomas Kuusingult oli väljas graafiline leht pealkirjaga „Jänesed jutustavad lõvidele valitseja kohustustest”. Venelaste valulävi on praegu väga madal.

Biennaali žürii esimees oli mingi Poola kunstiülikooli kateedrijuhataja. Keskealine mees, tähtis graafik. Viimasel õhtul enne tseremooniat istus restoranis ta süles noor poola naiskuraator. Järgmine päev kuulutati Poola väljapanek esikohavääriliseks. Eesti jäi medaliteta.

Mis sind kunstnikuna käivitab?
Äng ja rahulolematus.

Kas on mõni kunstiblogi, mida sa jälgid? Mõni põnev autor, kelle looming on sulle korda läinud?
Ma ei vaata kunstiblogisid. Viimasel ajal olen lugenud päris palju arhitektuurialast kirjandust. Eesti modernistid Toomas Rein, Valve Pormeister. Erika Nõva projekteeritu meeldib väga. Kujutavast kunstist mainisin juba Rajangut. Paul McCarthy on imponeerinud.