Lähenevad valimised võiks olla see aeg, kui ühiskonnas toimub elav arutelu erinevate tulevikuvisioonide teemal. Kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Et diskussioon väljuks nelja-aastase valimistsükli raamidest, palus Müürileht seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Poliitikasoovitusi vaimse tervise edendamiseks jagavad Ott Oja ja Triin Peterson Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioonist VATEK.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Viimastel aastatel on vaimse tervise mured tõusnud ühiskonnas tähtsale kohale. Oleme lõpuks märganud, kui suurt kahju võivad vaimse tervise probleemid põhjustada: igal aastal hukkub Eestis enesetapu tagajärjel umbes 200 inimest, vaimse tervise probleemide majanduslik kahju ulatub Eestis umbes miljardi euroni aastas, individuaalsed lood on üldiselt aga statistikast kurvemadki. Oluline on teadvustada, kui palju kvaliteetsemat, õnnelikumat ja produktiivsemat elu saaksid meie inimesed elada, kui ennetame vaimse tervise probleemide kujunemist ning tagame ravi ja toe neile, kes seda vajavad. 

Vaimse tervise valdkonda on oluline arendada kihiti, luues toetavaid kogukondi, tagades abivõimalused omavalitsustes ja tervishoiu igal tasandil. Tegutseda tuleb tõenduspõhiselt, tuginedes valdkonna teadusele ja hinnates muutuste mõju inimestele – kõhutundepõhine lähenemine viib kergelt eksiteele ja raiskab kriitilisi ressursse. Nendest põhimõtetest lähtuvalt oleme töötanud Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioonis VATEK valdkonna spetsialistide ja organisatsioonidega ning toome välja viis peamist ettepanekut Eesti inimeste vaimse tervise ja heaolu parendamiseks.

Vaimse tervise probleemide ennetuses kord majja

Eestis on nokitsetud ennetustegevuste kallal pikalt isolatsioonis: haridusvaldkond on keskendunud kitsalt koolikeskkonnale, kriminaalsüsteem kuriteoennetusele, julgeolekus on fookus avalikul korral ja ohutusel. Puudunud on ühised kokkulepped ja jagatud põhimõtted. Seetõttu on koondatud mõiste ennetus alla hulganisti tegevusi, mis astuvad eri jalga, jäädes mõnikord üksteisele ettegi. 

Õnneks on viimaste aastatega aru saadud, et ainult oma mätta otsast ennetustööga tegeledes jäävad käed lühikeseks. Kui üks tegevusala saavutab edu, vähenevad riskid ja suureneb heaolu ka teistes valdkondades. Hiljutine valdkonnaülese ennetuse valitsuskomisjoni ehk ennetusnõukogu loomine on tubli samm õiges suunas.

Sageli on head, tõestatult mõjusad programmid juba valmis tehtud, kuid jäävad projekti lõppedes sahtlisse seisma.

Selleks et ennetusprogrammid oleksid tõhusad ja jätkusuutlikud, peab neid arendama ja juhtima koordineeritult, tagama programmide mõju hindamise ja mõjusate programmide laialdase kättesaadavuse. Ennetustegevuste väljatöötamist rahastab valdavalt Euroopa Sotsiaalfond, mille maht on lähiaastatel märgatavalt vähenemas. Ennetustegevuste jätkamiseks Sotsiaalfondi toel loodud programmidel püsivat rahastust ei ole. Sageli on head, tõestatult mõjusad programmid juba valmis tehtud, kuid jäävad projekti lõppedes sahtlisse seisma. Seetõttu tuleb luua ennetusnõukogu alla valdkonnaülese ennetuse fond. Vähemalt 25 miljoni eurose aastaeelarvega fondist saab võimendada olemasolevate programmide mõju, luua vastavalt vajadusele ka täiendavaid programme ja hinnata nende toimimist.

Igale inimesele tugi kodu lähedal

Kohalikele omavalitsustele on pandud seadusega kohustus tagada kõigile oma piirkonna elanikele vajaminevad sotsiaalteenused, sealhulgas vajalikud vaimse tervise teenused. Omavalitsuse roll on kujundada sobivad tingimused, et elanikud saaksid kogukonda panustada ja olla sotsiaalselt aktiivsed. See aitab luua vaimset tervist toetavaid suhteid. Samuti tagab omavalitsus sotsiaaltöötajate toe inimeste võimalikult iseseisvaks toimetulekuks, vajaduse korral hoolduse. Lisaks on omavalitsuse vastutusel lastekaitse ja hariduse tugiteenused koolipsühholoogist logopeedini. 

Regionaalselt on sotsiaalteenuste pakkumine ja kättesaadavus Eestis jätkuvalt ebaühtlane, sõltudes kohalike omavalitsuste võimekusest ja prioriteetidest. Tihti peab üks spetsialist tegema ära mitme inimese töö, mistõttu enim on levinud probleemidega tegelemine reageerivalt, mitte süsteemselt ega ennetavalt. Kui omavalitsuses töötab vaid üks lastekaitsja kahe või kolme asemel, siis on paratamatu, et jõutakse tegeleda vaid kõige kriitilisemate juhtumitega. Varjatumad probleemid jäävad märkamata ja ennetatavad probleemid tähelepanuta, kuni need muutuvad kriitiliseks.

Tihti peab üks spetsialist tegema ära mitme inimese töö, mistõttu enim on levinud probleemidega tegelemine reageerivalt, mitte süsteemselt ega ennetavalt.

Riik peab kehtestama omavalitsuse sotsiaal- ja vaimse tervise teenustele miinimumstandardid ning toetama abi osutamist nii arendustöö kui ka rahastusega. Oluline on tagada piisav spetsialistide hulk, et oleks mahti tegeleda kriitiliste juhtumitega ja võimalik varajase sekkumisega suuremat abivajadust ära hoida, seda nii sotsiaalse turvalisuse tagamisel kui ka vaimse tervise alase nõustamise pakkumisel.

Samuti on oluline, et kogukonna elanikega tihedalt töötavad spetsialistid oskaksid osutada vaimse tervise esmaabi. Kõigile sotsiaal- ja haridustöötajatele tuleb võimaldada pädevus varakult vaimse tervise muresid märgata, esmast tuge pakkuda ja õigesse kohta edasi suunata.

Oskuslik vaimse tervise abi perearstilt

Vaimne tervis on lahutamatu osa inimese üldisest tervisest, kuid ligipääs vaimse tervise spetsialistide abile on Eestis jätkuvalt kehv. Ravi on aga tõhusaim, kui probleeme märgatakse varakult ja abini jõutakse kiirelt. Selleks peame arendama esmatasandi tervishoiu meeskondi, kes on inimesele kõige lähemal.

Iga perearsti meeskonnale tuleb tagada võimekus tuvastada vaimse tervise riske ja probleeme, diagnoosida levinumaid psüühikahäireid, kergemaid psüühikahäireid ka ravida või psühhiaatri määratud ravi kulgu jälgida. Patsiendi vaimsete probleemide raviks vajavad perearstid ja tervisekeskused vastavaid tööriistu – hindamisvahendeid ja ravijuhendeid –, mille väljatöötamine ja rakendamine tuleb seada prioriteediks. Suuremate perearstikeskuste meeskondi tuleb täiendada vaimse tervise õdede, kliiniliste psühholoogide ning psühholoog-nõustajatega. Juba 70 spetsialisti värbamine ja koolitamine tagaks vaimse tervise spetsialistide toe enam kui pooltele perearstide nimistutele.

Vaimse tervise spetsialistile kindlustunne

Eestis on puudu suur hulk spetsialiste. Vajaksime praegusest kaks korda rohkem kliinilisi psühholooge ja vaimse tervise õdesid. Vaid pooltes koolides on tööl koolipsühholoog. Pooled meie psühhiaatritest on vanuses 55+, neist omakorda pooled on juba praegu pensionieas. Selleks et tuua juurde uusi spetsialiste, hoida olemasolevaid ja kutsuda tagasi ka neid, kes on ühel või teisel põhjusel juba valdkonnast läinud, oleksime pidanud seadma spetsialisti töö väärtustamise riiklikuks prioriteediks juba eile.

Vaimse tervise abi korraldamisel veab Eesti riiklik tervishoiusüsteem alt nii teenuse pakkujaid kui ka saajaid. Haigekassa rahastusega saab perearst suunata patsiendi ainult lepinguliste partnerite juurde. Neid partnereid jääb üha vähemaks, kuna partnerlus Haigekassaga toob kaasa hunniku aruandlust ja sunnib pakkuma teenust turuhinnast kaks-kolm korda väiksema tasu eest, tihti alla omakulu. Ei asutuse ega ka spetsialisti käest ei saa nõuda, et nad teeksid oma tööd ainuüksi missioonitundest, sest see ei ole kuidagipidi jätkusuutlik.

Kui tahame, et inimesed saaksid mõistliku tasu eest vastuvõtule, tuleb spetsialistide töötingimusi parandada ning tõsta Haigekassa rahastus vaimse tervise teenuste eest turuhindadega konkurentsivõimelisele tasemele.

Paremad töötingimused – paindlikkus, regulaarne supervisioon, täiendõppe- ja arenguvõimalused – ning kõrgem palk viivad paljud psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid ja vaimse tervise õed Haigekassa rahastatud terviseasutustest üle erasektorisse. Järjest enam sõltub patsiendi saadav abi rahakotist ja vähem vajadusest. Kui tahame, et inimesed saaksid mõistliku tasu eest vastuvõtule, tuleb spetsialistide töötingimusi parandada ning tõsta Haigekassa rahastus vaimse tervise teenuste eest turuhindadega konkurentsivõimelisele tasemele. Näiteks kliinilise psühholoogi vastuvõtu eest tasub Haigekassa 30 eurot, mis peab katma nii psühholoogi palga kui ka asutuse muud kulud. Erasektoris algavad hinnad aga 60 eurost ja küündivad kuni kaks korda kõrgemale.

Teenused inimsõbralikuks

Vaimse tervise probleemidega inimene vajab tuge omavalitsuselt, tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalasutustelt. Laiema võrgustiku koostöös on häirete ravi tulemuslikum ja tagasilanguste oht väiksem. Selleks et inimene saaks keskenduda taastumisele, peab spetsialistide koostöö olema normaalsus ja mahtuma vaimse tervise teenuste rahastuse alla. Tõhusaks, sujuvaks võrgustikutööks tuleb luua ühine infokeskkond, kus tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid saavad inimese loal ligi vajalikele andmetele ja jagada infot ravi edenemisest. Seeläbi on vaimse tervise häirete ravi tulemuslikum ja võimalik on kaasata laiemat vaimse tervise spetsialistide ringi kui psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid ja vaimse tervise õed, kellest on terav puudus.