Kunstnik Sirje Runge valutab südant maailma asjade pärast ja tema armastus looduse ning planeedi Maa vastu on suur ja isetu. Kunstniku kohuseks peab ta rääkimist nendel valusatel teemadel, millest ülejäänud ühiskond eelistab vaikida.

Sirje Runge. Foto: Toomas Volkmann

Ülemöödunud sügisel, kui asusin Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis telerežii erialal magistrikraadi omandama, seisis valikainete nimekirjas kujundi- ja värviõpetus. Olles gümnaasiumis kunstikallakuga klassis käinud ja Tartu Ülikoolis maalikunsti kõrvaleriala lõpetanud, mõtlesin esimese asjana, et järjekordset värviringi ei kavatse ma küll tegema hakata, aga kuna koolikaaslased vanemalt kursuselt soovitasid Sirje Runge tunnist ilmtingimata osa võtta, panin end, kerge kõhklusenoot hinges, sellegipoolest kirja. Tõepoolest, juba esimeses loengus teatas õppejõud, et tema tunnis õpitakse ennekõike maailma nägema, ning nõnda näitas kunstnik sügissemestri jooksul üliõpilastele, kuidas paotada oma sisekosmose uksi ning märgata universumi värvide kõiki tonaalsusi. Aasta hiljem hakkas minus kripeldama tundmus, et meie vestlused Sirje Rungega pole õieti alanudki, niisiis leppisingi kokku intervjuu toimumise aja, et tutvuda lähemalt inimesega, kellelt on palju õppida.

Loengutest jäi mulle väga kõlavalt meelde teie ütlus, et kunstnik on pind ühiskonna perses. Olite nõukogude ajal keelatud kunstnik ja võib öelda, et tolleaegsed võimuorganid ei saanud teie pärast rahulikult istuda. Kuidas teile tundub, kas ja kuidas võib tänapäeval vaba Eesti riiki kritiseerida?
Ma isegi ei kasutaks sõna kritiseerida. Kunstnikuna on mulle oluline teha seda, mida ma tahan. Seda ma tegin nõukaajal ning teen ka praegu. Ma tõstatan vahel teemasid, mis on jäänud vaka alla, mis on tabud, mis on ära unustatud. Tabusid on igas ühiskonnas ikka ja alati, olgu see ükskõik kui demokraatlik – alati on võimalik leida teemasid, millest tuleb rääkida. Tabudeta sootsiumi pole olemas ega saagi kunagi olla, sest me oleme kõik inimesed. Nii et kunstniku ülesanne on praegugi avaldada oma arvamust teemadel, mis talle korda lähevad ja mille üle ta südant valutab. Kas see on kriitika, seda ma ei tea, aga see on arvamuse avaldamine.

Kas ärakeelamine läks teile hinge?
Ei läinud! See oli tore! Absoluutselt ei läinud hinge, olgugi et see oli väga tülikas. See ei kurvastanud meid mingil moel – see käiski elamise juurde, et olime keelatud, ja mõnes mõttes riskisime. Vahel ei lubatud meil näituseid teha, siis ei lubatud esineda… Tegime ka sügaval nõukaajal igasuguseid hullumeelseid asju, aga mingil põhjusel vangi ei sattunud. Oht oli muidugi kogu aeg, et võidakse millegi eest KGBsse viia ja jumal teab, mis kõik veel. Meiega ei juhtunud õnneks midagi. Me kõik teadsime, kes olid Kuku klubis meie kagebešnikud – tundsime neid nägupidi ja ma isegi viskasin ühe ükskord lauast välja. Ütlesin, et tuleb ära minna, sest mulle ei meeldi, et ta seal istub. Aga see oli juba nõukaaja lõpupoole.

Rääkisite ühes intervjuus, kuidas noorena hipiks käisite. Mulle tundub, et hipid ja ka kunstnikud on siiamaani mõne jaoks probleem.
Alati on inimesi, kelle jaoks miski on probleem – see on paratamatus. Olen tundnud ka seda, ja nõukaajal tundsin veel rohkem, et teatud töörahva hulgas kunstnikke lausa ei sallitud, aga sinna ei olnud midagi parata. See oli selge, et me tegime teistsugust asja, ja inimesed vihastasid ning tahtsid vahel kätega kallale tulla. Praegugi leidub neid, kes peavad meiesuguseid muidusööjateks, eriti kui valminud kunstiteos on nende meelest rämps. Nagu paljud ütlevad, et võiksin ise ka sellise teha. Kunst on midagi võõrast, millest nad aru ei saa, ja küllap nad arvavad, et kunstnikuelu on kole kerge – rõõmus, lõbus purjutamine, pidev peopidamine –, aga ei ole nii, ja seda ei saa neile selgeks teha. Inimesel on õigus oma arvamusele ja tal on õigus seda välja öelda, aga ta ei peaks kritiseerima teist inimest tema arvamuse pärast. Selliste asjade üle vaidlemine tundub mulle väga naljakas ja täiesti mõttetu tegevus.

Eesti on minu kaitstud koht. See on ainukene koht siin maailmas, kus mina tunnen end kaitstuna.

Mõned inimesed ei saagi aru, miks riigi raha eest kunsti toetatakse, aga sellegipoolest on vaja, et mingi osa ühiskonnast tegeleks ka abstraktsemate küsimustega.
Kindlasti on vaja ja iga ajastu on oma nägu, praegu on see lihtsalt selline. Ma muidugi mõistan, et inimesed ei saa aru, aga kõigest ei peagi aru saama. Nad arvavad, et neil on õigus, aga neil on õigus ainult iseenda ees. Samal ajal ei eksi ka need, kes selle kunsti välja panevad, ega need, kes selle eest maksavad. Ma mäletan omaaegseid sõimamisi, siis saadi veel vähem aru kui praegu, sest nüüdisaegne inimene on juba väga palju näinud ja sellega harjunud. Võrreldes nõukaaegsete inimestega paneb vähene teda imestama.

Mis te arvate, miks nimetatakse kultuuriinimesi tänapäeva Eestis mõnikord kommunistideks?
(Puhkeb lõbusalt naerma) Ma ei oska seda öelda – tegelikult on ka kultuuriinimeste seas igasuguseid tegelasi. Minu meelest äärest ääreni. Eks nad on kogu aeg heas mõttes mässumeelsemad. Pole vahet, millises ühiskonnas kunstnik elab, ta ei lase sellel rahulikult istuda. Ta ei lase ühiskonnal rahulolevalt peesitada, vaid pöörab tähelepanu sellele, et kogu aeg tuleb mõelda, mida saab paremini teha. Kuidas saab teistest inimestest rohkem hoolida. Hoolimine on meil Eestis tegelikult suhteliselt selline… (mõtleb pisut) vahel mulle tundub, et olematu nähtus. Teinekord on nii, et kõik kohad on täis hoolimist – eriti jõulupühade ajal –, kuid hiljem kaob see heatahtlikkus kuhugi ära.

Miks see nii on?
See on kultuurikihi paksuse küsimus. Kuidas me oleme harjunud omavahel suhtlema ja kui lahked me oleme, kui me üksteisega suhtleme. See on rohujuuretasandil avalduv üksteisest hoolimine, viisakus, mille kujunemine võtab aega.

Kas see on nõukaaja taak?
Seda on väga raske öelda, sest kõike ei saa ka nõukaaja kaela ajada. Tollal olid teatud inimesed väga viisakad ja hoolivad ning on siiamaani. Samas, võib-olla tõesti see aeg, mil pidime pidevalt kartma, mõjutas seda. Hirm on see, mis muudab inimese hoolimatuks. Lääne ühiskonnas on inimesed igapäevaelus palju lahkemad ja sõbralikumad, kui oleme meie. Neil on olnud palju kauem seda aega, mil nad pole pidanud kartma, ja nad on olnud ka majanduslikult kindlustatud. Meie ei ole nii majanduslikult kindlustatud, ka praegu mitte. Väga suur osa inimestest elab peost suhu ja see tekitab hirmu.

Ühelt poolt te ütlete, et ühiskonna suhtes peab olema kriitiline, aga teisalt meenub mulle üks lõik teiega varem tehtud intervjuust, kus sõnate, et asju tuleb teha niiviisi, et oma tegudega ei kahjustaks teisi. Mulle tundub, et praegusel nn lume- ja kaerahelbekeste ajastul ollakse paratamatult iga asja peale nii tohutult solvunud ning tuntakse end kahjustatult.
Asjadest saab rääkida mitut moodi. Tähtis on, kuidas me seda teeme. Asjadest saab rääkida alati nii, et keegi ei tunne ennast otseselt puudutatuna. Meil Eestis on kahjuks justnimelt see kuidas-kultuur natukene niru. Loomulikult on vahel tõsiseid probleeme, mille üle palju vaieldakse, aga see, kuidas me ennast väljendame, võib tekitada siiski olukorra, kus inimesed mitte ei solvu, vaid hakkavad kõnealuse asja üle mõtlema. Eesmärk pole inimese solvamine, vaid vaja on anda märku, et äkki sa mõtleksid asja üle.

Foto: Toomas Volkmann

Kas sotsiaalmeedia on loonud sellise õhkkonna, et enda meelest avaldad seal üsna neutraalselt oma arvamust, aga kuna hääletoon ega ütlemisviis selgelt ei väljendu, leiavad inimesed ikkagi võimaluse solvumiseks? Või siis teine variant on see, et ekraanile on tunduvalt lihtsam salvavaid sõnu toksida kui neid inimestele näkku öelda. Võib-olla need teemad üldse ei sobigi antud keskkondadesse?
Ma ei usu hästi, ma arvan, et ikka sobivad. Ise ma seal muidugi ei osale ja järelikult ei ole mul kogemust, aga ma arvan, et see kuidas võiks sinna sobida. Ainult et see nõuab vaeva.

Küsin Eesti Vabariigi sünnipäeva eel (intervjuu toimus 12. veebruaril – H.T.), milline on teie armastus isamaa vastu?
Jaa, sõna isamaa on üks huvitav sõna, võiks ju ema oma ka olla, mitte ainult isa oma. Ütleme kodumaa. Eesti on minu kaitstud koht. See on ainukene koht siin maailmas, kus mina tunnen end kaitstuna. Samal ajal kaitseb minu armastus selle koha vastu omakorda seda kohta. See on selline abstraktne tunne. See armastus toimib igapäevaselt.

Kuidas see väljendub?
(Rõõmustab siiralt) Mulle lihtsalt tuleb aeg-ajalt meelde, et ma elan päris heas kohas! See meenub mulle väikseid igapäevaasju tehes ning see on pidev foon ja tunne, et ma tahan elada siin ja mitte kusagil mujal.

Kui te mõtlete tagasi ajale, mil Eesti ei olnud veel vaba, siis kas praegune Eesti on selline, nagu tol ajal ihaleti?
Ma ei oska öelda, millist Eestit ihaleti, sest mina arvan, et tol ajal ei teadnud seda keegi täpselt. Me saime vabaks siiski päris äkiliselt. Selle peale, millist Eestit keegi tahta võiks, ei jõutudki nõukaajal väga palju mõelda ja kuidas me saimegi seda teha?! Me lihtsalt tegutsesime. Mul ei olnud mõtteid, et miski peab nüüd olema nii- või naasugune – oli ainult vabanemise tunne, mis tekkis siis, kui me vabaks saime. See oli see põhiline, mis kõige rohkem haaras. Teatavasti oli alguses raske ja ma ei nurisenud selle üle. Kõik tuli loomulikult… (Jääb hetkeks mõttesse) Üks asi on tahtmine, teine asi on see, mis on inimlikult võimalik.

Mida te selle all mõtlete?
Inimlikult on võimalik see, mida inimesed on võimelised looma. Millist ühiskonda, omavahelisi suhteid jne. Inimene on ikka inimene ja tema inimlik loomus on igasuguses ühiskonnas alati olemas. Kõigis ühiskondades on kadedust, vägivalda, valetamist ja varastamist… Ja eks seda head asja ka! Ka meie praeguses Eesti Vabariigis on kõike, aga me oleme nüüd siiski vabad ning saame vabalt rääkida ja omi asju ajada. Põhiline on, et ma ei pea kartma nagu nõukaajal, et keegi tuleb mind minu kunsti või minu sõnade pärast tülitama.

Millest kõnelesid teie esimesed tööd?
Minu esimesed tööd olid „Tiigrid linnas” ja „Tuvi linna kohal”. See oli lühikene fantastilise realismi periood, mil ma maalisin unenägusid. Ma ei oska öelda, millest need kõnelesid. Tegin need kohe pärast keskkooli lõppu, kui olin veel alla kahekümnene. Sealt edasi tuli juba geomeetriline periood, mis oli pikem.

Unenäod kuuluvad alateadvuse valda ja alateadvus on teatavasti tunnete maailm. Kui ma tutvusin teie maaliga „Suur Armastus” ja „Lahingulippude” seeriaga, siis ühelt poolt on teie looming väga tunnetekeskne, aga teisalt, vastupidi, tohutult ratsionaalne.
See ei ole tegelikult nii ratsionaalne. Võib-olla paistab nii, kuna see on väga minimalistlik. Pigem on mu looming intuitsioonil põhinev tegutsemine. Ma olen muidugi hariduselt disainer ja selle üle on mul väga hea meel, sest see on andnud mulle suurepärase aluspõhja ruumiliseks mõtlemiseks. Kindlasti avaldub see ka mu maalikunstis. „Suur Armastus” ja „Lahingulipud” on minu viimased tööd, vahepeal on olnud ka väga palju muud, kuigi kogu minu looming on olnud ikkagi äärmiselt minimalistlik. Mul oli pikk periood, kus ma maalisin tühjust, seejärel nähtamatust… (Lõbusalt) No midagi seal ikka näha on, aga põhimõtteliselt…

Põhiline on, et ma ei pea kartma nagu nõukaajal, et keegi tuleb mind minu kunsti või minu sõnade pärast tülitama.

Kui te kogu protsessile tagasi vaatate, siis mis on põhiline muutuja teie loomingus? Kas selline kaar on kuidagi nähtav?
Olen kasutanud erinevaid tehnilisi lähenemisi, aga samal ajal loodan, et kõik on ikkagi tunnetatavalt ühe inimese looming. Vahepeal kasutasin pikalt ülikeerulist tehnikat – selsamal tühjuse ja nähtamatuse perioodil, mida oli väga raske maalida. Sellist tehnilist lähenemist pole vist keegi teine maailmas kasutanud. Mul oli vaja ennast sel moel väljendada ja pidin leidma endale vastava erilise väljendusviisi.

Kuidas te jõudsite teadlikult loodusseadustega tegelemiseni?
See juhtus elamise ja töötegemise käigus. Ma olen väga uudishimulik inimene, nagu on kõik kunstnikud. Ma tahan muudkui kõike teada ja mitte ainult kunsti kohta. Sealhulgas kogu universumi kohta. Möödunud sajandi viiekümnendatest siiamaani on toimunud teaduse tohutu areng, mis algas tegelikult juba 20. sajandi algusest, aga eriti vägevalt on see edasi liikunud viimase seitsmekümne aasta jooksul. See on meeletu edasiminek. Kahtlemata haaras see kaasa ja kõiki neid huvitavaid teadmisi on olnud võimalik panna kokku kunstnikukogemusega. Tahtsin anda seda edasi ka oma üliõpilastele, aga pidin tegema seda nii, et asi oleks lihtne, põhjendatud ja tervikusse sulanduv. Terviku nimi ongi universum. Veidi väiksem tervik on maakera, mida rohkem kitsendada ei tahakski. Me peame siiski tunnetama ennast osana sellest. Me oleme loomad, kes on osa loodusest ja seotud kõigi loodusseadustega. See on asi, mis köidab igat uudishimulikku inimest.

Mis muutus alates ajast, mil hakkasite mõistma, et olete selle terviku osa?
Selline mõistmine tuli järk-järgult, sest olen olnud looduses juba lapsest saati. Selles mõttes oli mul õnnelik lapsepõlv. Loodus on kogu aeg minu sõber olnud. Sõber, kes ei vea kunagi alt ega kao kuhugi ära – ta on alati olemas. Ilmselt oli mul ka vajadus sellise tervikliku teadmise järele ehk tahtsin suurt pilti vaadata. Teadmised tulevad meie juurde tasapisi ja nii hakkab tekkima ka tervikpilt. Kui me seda vaatame, leiame sealt iseenda koos kõikide ühenduste ja kõige sellega, mille osa me oleme; mismoodi meie ja kõik teised olendid selles eksisteerime. See mõistmine on tulnud aegamööda ja see on rõõmu tekitanud. Rõõmustav on teada, et ma olen tehtud samadest elementidest kui tähed.

Foto: Toomas Volkmann

Ma tuleksin tagasi põhjuse juurde, miks ma teid intervjueerida soovisin, ja see on teie maal „Suur Armastus”. Mis on selle tekkelugu?
„Suure Armastuse” saamislugu on 12 aasta pikkune. See sai alguse minu ideest riputada kümnemeetrine lõuend õhku. Mulle tuli appi arhitekt Jaan Ollik, kes aitas konstruktsiooniga. Teadaolevalt ei ole ühtegi maali nii eksponeeritud. Seda on näidatud seni arhitektuurimuuseumis ja Kumus. Mul oleks hea meel, kui ta leiaks endale päriskodu, aga sellist kohta, kuhu ta sobiks, on raske leida. Hea oleks, kui see juhtuks enne, kui me Jaaniga siitilmast lahkume, sest pärast ei oska keegi seda eksponeerida.

Miks on selle teose pealkiri just „Suur Armastus”?
See oli ainukene võimalik pealkiri! (Muigab kavalalt) Seal ei ole ju mitte midagi muud. Minu jaoks oli see mu elutöö – tipphetk. Kui nägin seda esimest korda üleval, siis tundsin, et nüüd olen selle asja ära teinud ja võin natukene hinge tõmmata. Väga imelik kergendustunne. See pealkiri tuli kuidagi iseenesest.

Kuidas te defineerite armastust?
(Väga konkreetselt) Ma ei defineeri. Minu jaoks ei ole sellel definitsiooni. Mul oli kirjutatud „Suure Armastuse” juurde tekst, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal minu armastuseavaldus maailmale. Aga armastusel ei saa olla definitsiooni juba seetõttu, et armastusi on palju. Minu jaoks on selle alus arm. See on eestikeelne sõna, millest tulenevad kõik armastused – arm, armu ja arm, armi, ka armid käivad selle alla. Armastused on erinevad ja need muutuvad. Pean siin silmas inimestevahelist armastust, aga see on ainult üks armastamise viis, millel on ka erinevaid vorme. Inimesed kipuvad armastust tihti väga enesekeskselt vaatama ja see on halb. Kui öeldakse sõna armastus, siis esimene asi, mis pähe tuleb, on mehe ja naise vaheline või vanemate ja laste vaheline armastus. Ja ka sõprade vahel on armastus – olgugi et teistsugune. Aga meil on olemas ka veel suuremad armastused. Armastus, mida ma tunnen looduse ja meie planeedi Maa vastu, on tõesti suur ning sellist muutumist ja lõppemist nagu inimestevahelises armastuses pole tema juures näha – arvatavasti lõpeb see armastus minu enese surmaga.

Te ütlesite, et üks selle suure armastuse osa on isetus. Millal avaneb inimesel üldse võimalus see ise unustada? Mulle tundub, et kõigil ei õnnestu selleni oma elu jooksul jõuda.
Ma pidasingi silmas, et armastust universumi, maakera, looduse, tähtede vastu saab nimetada isetuks armastuseks, sest me ei saa sealt midagi vastu. Aga ma arvan, et inimestevahelises armastuses pole võimalik seda isetust saavutada – võib-olla kehtib selle puhul mingil määral sõna tingimusteta. See on natukene teistsugune väljend, mis sobib inimestevahelise suhtlemise juurde.

Tingimusteta armastuse mõte on ideetasandil iseenesest väga paeluv. Samuti armastus kui universaalne seisund, milles elada. Paratamatult on seda argielus küllaltki raske saavutada. Isegi kui üksikutel momentidel see tunne tekib, on selle säilitamine üsnagi vaevaline. Kas te saate öelda, et teil on see õnnestunud?
Mul on õnnestunud see ikka kogu aeg tagasi saada. See kaob aeg-ajalt mitmel põhjusel ära, sest elu toob meie ette paratamatult väga raskeid aegu. Aga mul tekib alati vajadus minna suure pildi juurde tagasi. Ja selle juurde kuulub ka see armastus.

Teil on tulnud elus ette suuri madalseise. Mis on motiveerinud teid nendest välja tulema?
Mul on vedanud, et minu sees on olnud alati tohutu suur soov kas või natukene õnnelik olla. Ka siis, kui on olnud väga-väga raske, on see soov aidanud sealt kõige sügavamast august välja ronida ja pole siiani ära kadunud. Ma tahan ikka veel, et selles elus oleks natukene õnnelikku olemist ja rõõmu. Küll see tuleb, aga see pole igavene seisund. Samuti ei kesta ka see halb olemine – nad vahelduvad. Ehk mul on olnud kogu aeg foonil loominguline pinge, mis pole lasknud mul päris pikali kukkuda ja on mind püsti hoidnud.

Mulle tundub, et see pidev sisemine võitlus õnne ja armastuse nimel on väga eestlaslik. See ei tule meile eriti lihtsalt.
Kui me elu tõsiselt võtame, siis see polegi lihtne, vaid päris keeruline, ja loomulikult tuleb selle eest võidelda. Kõigepealt tuleb iseendale selgeks teha, mida ma ikkagi tahan, mis on mulle tähtis.

Rõõmustav on teada, et ma olen tehtud samadest elementidest kui tähed.

Kunstnikule on tema looming väga tähtis. Kas looming on kunstniku laps?
Jah, looming on kunstniku laps, lapsed.

Lastesaamine on vastutusrikas ülesanne. Väga raske on tegeleda paralleelselt laste kasvatamise ja loominguga.
Raske on eriti naistel, sest kui lapsed on väikesed, puutuvad naised nende kasvatamisega siiski rohkem kokku. Ja see ei ole lihtsalt lapse eest hoolitsemine, tema toitmine, katmine, vaid see tähendab, et sa armastad teda ja oled temaga hingeliselt seotud. Aga niisamuti oleme me oma loominguga hingeliselt seotud. Ehk siis see on samasugune hingeline seotus, ja kui me peame ennast kaheks poolitama – ühel pool on laps, keda armastame, ja teisel on looming, mida me tahame teha –, võivad tekkida probleemid. Eriti naistel. See oleneb muidugi alati inimesest – mõni saab sellise sobitamisega paremini hakkama, mõni jätab loomingu tegemata ega suuda kahe asjaga korraga tegeleda. Lapse saamine on üks mehe ja naise vahelise suhte väljendus ning nende omavahelise soovi ja tahte tulemus, aga naise ainuke funktsioon ühiskonnas ei ole lapsi sünnitada, nagu mõni poliitik ütleb.

Mida te ütleksite nendele naistele, kellel ei ole lapsi?
See, kas lapsi saadakse või ei saada, kas neid tahetakse või ei taheta, on väga isiklik küsimus nii mõnegi naise või mehe jaoks. Me elame demokraatlikus ühiskonnas, oleme arukad olendid ja meil on õigus valida. Lapsed sünnivad niikuinii. Sama tähtis on see, kuidas neid juba sündinud lapsi pärast koheldakse. Kas neid armastatakse, kas neile pakutakse turvalist lapsepõlve, kas neil on võrdsed võimalused elus edasi minna. Tegelikult see ju nii ei ole. Paljudel lastel on lapsepõlvetraumad, mis nende elud ära rikuvad või raskeks teevad.

Kui rääkida veel ühiskondlikult kahjulikest elementidest, nimelt vanadest naistest, siis teil on sellega seoses n-ö oma projekt.
Selle peale mõtlemine on kestnud üksjagu, sest ma ise olen vana naine ja selle üle uhke. Olen leidnud enda kõrvale teisi vanu naisi, kes on samal teemal nii üht kui ka teist korda saatnud. BFMi direktor Katrin Saks käis sellega Arvamusfestivalil ja mina tegin oma töö „Vana Veenus”. Mõlema sisu oli see, et vana naine on tabu. Kogesin seda ise, kui rääkisin seda teistele vanadele naistele ja sain väga erinevat tagasisidet, millest kõik ei olnud sugugi positiivne. On naisi, kes ei taha üldse, et neid vanaks naiseks nimetatakse. Kuigi see on looduslik fakt, siis ma saan sellest aru, sest ühiskonnas on selline sõnapaar halva kõlaga. Me kõik teame põhjust, mina kasutan selle kohta mõistet kasutamiskõlbmatu. Sellega seoses hakkasin asja harutama ja selgus, et mõned erinevate kunstialade esindajad, vanad naised, elavad Eestis väga halvasti.

Mida on õpetanud teile tudengite õpetamine?
Õpetamine õpetab üldse hirmus palju, nii et kui inimene tahab õppida, siis mingu õpetama! Kui tal vähegi aru peas on, siis ta mõistab, et peab kogu aeg õppima, muidu ei ole tal midagi edasi anda. Nii EKAs kui ka BFMis tudeerivad heas mõttes hullud kunstnikud ja nende õpetamine on mulle väga hingelähedane. Mulle meeldib, et mina jään kogu aeg vanemaks, aga üliõpilased nooremaks (hakkab naerma). Ükskord peaksid vist mingid käärid vahele tulema. Aga üliõpilased on ikkagi alati hingelised, uudishimulikud, avatud inimesed ja nende puhul pole midagi teistmoodi, kuigi kõik ümberringi muudkui muutub. Need noored inimesed, kes tulevad ülikooli, on alati äärmiselt sümpaatsed. Hea on see, et praegu on meeste ja naiste vaheline suhe muutunud väga avatuks ning suheldakse võrdsetel alustel – see on väga selgelt teisiti kui varem.

Mis on esimene eesmärk, mida te üritate oma loengutes tudengitega saavutada?
Minu jaoks on esimesse loengusse minemine nagu tundmatus kohas vettehüppamine. See ei ole aegade jooksul muutunud. Ma lähen sinna avatud meeltega, ilma soovideta ja kõigepealt tahan saavutada kontakti nende inimestega, kellele ma otsa vaatan.

Kas te tajute tänapäeva noorte puhul palju ebakindlust?
Me kõik oleme vahel ebakindlad. Noored inimesed vajavad palju julgustamist. Nad tulevad ülikooli seljakotiga, mille sees on eelnevad head või halvad kogemused. Sageli on kool, ühiskond ja pere nad raamidesse surunud – õppejõu ülesanne on neid raamidest välja aidata, leida üles nende tugevad kohad ja julgustada neid seda teed pidi edasi käima.

Endale tuleb ikka öelda, et ma olen sama hea kui Picasso, (pistab kiirelt vahele) kes mulle endale tegelikult kunstnikuna üldse ei meeldi, aga miks siis mitte, eksole – mis vahet sel on! „Mis nüüd mina” on väga eestlaslik mõtlemine.

Iseenda armastamine, iseendast lugupidamine ja eneseväärikus on väga tähtsad. Paljud inimesed ei oska seda ja see on suur õnnetus. Olen pidanud seda ise teadlikult õppima ja endale selgeks tegema, et see on vajalik. Meie kasvatus on olnud selline, et ei ole lubatud iseennast armastada – seda on nimetatud egoismiks. Must pedagoogika õpetab, et lapse tahe tuleb murda juba imikueas. See tähendab, et lapsest tuleb hea ja tore inimene, kes täidab kõiki käske, on viisakas, ontlik ja ühiskonnale igatpidi ohutu.

Minu jaoks oli teie tunnis väga sümpaatne ka see, et võrdsed olid nii need, kes olid varem kunstiga tegelenud, kui ka need, kes polnud sellega kokku puutunud. Kas igas inimeses on kunstnikupotentsiaali Põhimõtteliselt küll, olgugi et mõnel on rohkem annet selle peale, aga loominguliseks puhanguks ja valgustuseks on iga inimene võimeline. Ükskõik milliste vahenditega.


Sirje Runge loengutes kõlanud laused

Nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik.
Kõike võib, mitte midagi ei pea.
Võta endale võimatu ülesanne ja tee see ära.
Ära karda olla naeruväärne.

Toomas Volkmann on pildistanud üle 20 aasta ja jäänud truuks portreele. Nii saab olla kohal pilgus, teises iseenda laiendusena.