„Kirik kogukonnakeskusena – see on tema õige koht,” sõnab Urmas Viilma, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku värske, 2014. aastal valitud peapiiskop ning 30 000 kristlase vaimulik ja administratiivjuht, kes sobiks sarmika ja loomuliku kõnelejana vabalt karjääri tegema ka mõnes muus sektoris.
Milline on kristluse roll maailmas ajal, mil USAs pakuvad ostukanalid 100 dollari eest tellida jumala õnnistust või netipoed püha vett? Millist rolli mängib kirik Eestis, kus inimesed end tihtipeale uhkusega ateistideks kipuvad määrama ning kus imed sünnivad enamuse arvates kokkusattumuse ja õnne, mitte jumala sekkumise läbi?
Viilma võtab sahtlist faktid ning teab, et rahvaloenduse järgi tituleerib end ateistideks ainult mõni protsent eestlastest: „Ma julgen öelda, et eestlane on väga religioosne. Talle ei meeldi institutsionaalne religioon, kiriku liige olla. Aga see ei tähenda, et ta Igor Mangi Maalehte ei osta.”
Ka ei minda Ellen Murula poolt tehtud intervjuus mööda samasooliste abieludest, sellest, kuidas suhtub kristlik kirik moslemitest pagulaste vastuvõtmisesse, küsimusest, kas kristlane olla on raskem kui 100 aastat tagasi või milline on Eesti kristliku kiriku missioon aastaks 2020. „Kirik ei saa tegutseda ainult müüride vahel, vaid peab jõudma inimeseni,” ütleb Viilma.
Intervjuud Urmas Viilmaga loe Müürilehe detsembrinumbrist.
Müürilehe levikohtadega üle Eesti tutvu siin.
