Müürilehe homme ilmuvas narkoteemalises septembrinumbris kaevub sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv raportikuhjade alla, kulutab ametnike uksi, tuhnib ajaloos ning veedab aega narkopoliitika aktivistide seltsis, et saada aimu, kas Eesti narkopoliitikas on kõik nii lootusetult halvasti, nagu distantsilt vaadates paistab. Teame ju kõik seda mantrat – Eesti on narkosurmade poolest Euroopas tipus, IRLi karistuspoliitika on pühapäevatarvitajad õigussüsteemi hammasrataste vahele jätnud, kanepidebatt on juba aastaid ühe koha peal tammunud.
Selles loos annavad musta värvi asemel tooni hallid varjundid. Kuuleme, kuidas justiitsministeeriumi ametnik tunnistab, et Eesti senine karistuspraktika pole suutnud kurjategijaid sõltlastest eristada. Kuidas vaikselt hakatakse šnitti võtma Portugali mudelist. Kuidas Ken-Marti Vaheri aktiivsus on uimastivaldkonnale kasuks tulnud. Kuidas terviseedendajad on narkosurmade arvu viimase kolme aasta jooksul 50% vähendanud ja jätkavad vastuoluliste programmide maale toomist. Kuidas poliitikud tulevad vaikselt kapist välja ja julgevad liberaalsema narkopoliitika kaitseks sõna võtta. Üksikud küll, aga algus seegi.
Tõsi, mõni vastasseis pole kusagile kadunud. Meelelahutusliku kanepi reguleerimise osas on riik võtnud jäiga hoiaku. Sotsiaalse aktsepti andmine regulatiivsel tasandil saadaks sõnumi, et mõni narkootiline aine on ohutu. Ja sellist sõnumit keegi välja saata ei taha. Kus on vastasseis põhimõtteline, kus retooriline, kus konsensus saavutatud, kus seda ilmselt lähiajal ei saavutatagi – loe värskest Müürilehest Eesti narkopoliitika arengusuundade kohta lähemalt.
