„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord selgitame, kuidas globaliseerumise käigus on rahvuslik ja rahvusvaheline kapital põimunud määral, mis muudab isegi kõige agressiivsemad tollisõjad farsiks.

Donald Trumpi naasmisest Valgesse Majja on möödas vaevu pool aastat, ent ta on suutnud juba globaalsed finantsturud nähtavasse šokiseisundisse viia. 2. aprillil kehtestas Trump kõigile importkaupadele üldise 10-protsendise baastollimäära ning teatud riikidele ja kaubakategooriatele märksa kõrgemagi. Samal päeval langes S&P 500 börsiindeks 5%, mis on suurim ühepäevane kahjum alates üleilmse koroonapandeemia puhkemisest. Järgnenud päevadel langesid börsiindeksid veel umbes samas mahus, pühkides nädalaga globaalsetelt aktsiaturgudelt umbkaudu viis triljonit dollarit. Ajanud börsid üle maailma kollapsi äärele, lahkus Trump neljaks päevaks Washingtonist, et Mar-a-Lagos golfi mängida. Ainus kommentaar temalt kogu maailma silme all lahtirullunud finantskriisi kohta tuli säutsu kujul: „Ameerika Ühendriigid tegid lõpuks seda, mida pidanuks tegema juba AASTAKÜMNETE EEST! Ärge olge nõrgad ja rumalad!”

Perspektiive, sealhulgas vasakpoolseid, mille valguses Trumpi kaubanduspoliitilisi käike hinnata, on mitu. Ühelt poolt saab ju väita, et tollide puhul on tegu regressiivse maksuga, mis lööb valusaimalt just vaeseid, kes on sunnitud suurema osa oma sissetulekust tollimäärade tulemusel kallinenud tarbekaupade peale kulutama. Teisalt saab Trumpi näilist eemaldumist vabaturumajanduse dogmast võtta ka kui katset teha lõpp globaalsele majandus- ja kaubandusrežiimile, mida Ameerika oli ühes oma liitlastega aastakümneid ülal hoidnud. Selle režiimi aluseks oli rahvuslikke ja ühishuve teenivate majandusharude süstemaatiline integreerimine ja liberaliseerimine, tõstes esiplaanile rahvusvaheliste suurkorporatsioonide huve ning raamistades turufundamentalismi põhimõtteid vankumatute poliitiliste üldtõdedena, mis lämmatasid juba eos mistahes sotsiaaldemokraatlikud ja vasaktsentristlikud valitsemiskatsed.

Ent hoolimata sellest, mille Ameerika Ühendriigid pidanuks juba aastakümnete eest ära tegema või tegemata jätma, on vähemasti vasakpoolsest vaatest ootamatu pigem see, kuivõrd suure üllatusena Trumpi kursipööre paljudele tuli. Vastupidi, just vasakpoolse majandusteooriaga kokkupuutunud inimesele ei tohiks Trumpi tollipoliitika pakkuda mingit üllatust ega ka lootust. See ei saa olla üllatuslik juba ainuüksi seepärast, et parasjagu toimuvat ennustasid marksistlikud ökonomistid juba enam kui sajand tagasi. Nõnda tõi Nikolai Buhharin juba 1917. aastal monopolkapitalismi ühe iseloomuliku tunnusena välja majandusliku elu rahvusvahelistumise ja kapitali huvide rahvuslikustumise vahelise dialektika.

Kuidas tekivad monopolid? 

Marx postuleeris juba 1867. aastal „Kapitali” esimeses osas niinimetatud kapitali akumulatsiooni üldise seaduse. Üks kapitali akumulatsiooni ehk kasumitaotlust motiveeriva dünaamika keskne tendents on kapitali muutuva osa relatiivne vähenemine paralleelselt kapitali kontsentratsiooni suurenemisega.[1] Mida see tähendab? Lihtsustatult öeldes kirjeldab Marx siin nüüdseks kõigile ilmset tõsiasja, et tehnoloogia arenedes väheneb inimtööjõu osakaal tootmisprotsessides ja üha kasvav osa tootmiskuludest läheb sellest tulenevalt tehnoloogia ja tooraine soetamisele. See peegeldab omakorda, kuidas kapitalismi tingimustes toimuv tehnoloogiline progress vähendab tööjõu suhtelist rolli tootmises, põhjustades tööpuudust. Ent lisaks tööpuudusele toob see tendents endaga kaasa ka kapitali kontsentratsiooni ägenemise ja kapitali kontrolli kasvu. 

 Kapitalismi tingimustes toimuv tehnoloogiline progress vähendab tööjõu suhtelist rolli tootmises, põhjustades tööpuudust.

Kapitali kontsentratsiooni ägenemine ei tähenda siinjuures midagi muud kui monopolide teket. Ettevõtted sihivad tootmiskulude vähendamist juba eos muu hulgas oma kaupade või teenuste hinna minimeerimiseks, mis tagaks neile turul konkurentsieelise. Selle tulemusena hakkab kapital kontsentreeruma, kuna sõltutakse üha enam kallitest masinatest, mille soetamine nõuab üldjuhul suuri alginvesteeringuid, ning aina vähem tööjõust, mille soetamine palgatööna kujutab endast väiksemat püsikulu.

Ettevõtted, mis suudavad investeerida üha kallimatesse tootmisprotsesse tõhustavatesse tehnoloogiatesse, saavutavad paratamatult turul eelise ja söövad väiksemad ettevõtted välja. Kasvatades oma eelispositsiooni, on neil ettevõtetel omakorda võimalik tootmiseks vajalikke tooraineid hulgi- või mastaabisäästust tulenevalt odavamalt soetada ja seeläbi seda eelispositsiooni veelgi tugevdada. Kontrollimatus majanduskeskkonnas viib see lõpuks monopoli tekke ehk olukorrani, kus üks ettevõte kontrollib kogu tootmisharu või suisa kogu turgu.

See omakorda süvendab poliitilises sfääris kapitali kontrolli. Kuna monopolkapitalismis läheb üha enam ettevõtteid kas pankrotti või moodustatakse konkurentsieelise hoidmiseks suuremaid konglomeraate, koondub raha ja sellest tulenev võim üha kahaneva hulga ettevõtjate kätte. Kui konkurendid on konkurentsieelise tõttu turult välja söödud ja saavutatud monopoolne positsioon, kaob turult viimaks igasugune konkurents, mis esiti viis monopolide tekkeni. Teisisõnu, konkurents vabaturul on paradoksaalsel kombel ennast hävitav protsess.

Seda Marxi postuleeritud seadust aktsepteerib enamjaolt suurem osa majandusteadlasi. See on ka põhjus, miks sisuliselt kõigis kapitalistlikes riikides eksisteerivad vähemasti teoreetiliselt monopolivastased seadused. Olgugi et kapitalistidele meeldib väita, et kapitalism on justkui isetoimiv süsteem, mille puhul ei kaasne riigi sekkumisega midagi head, viivad kapitalistlikud ettevõtlusmajanduse põhimõtted vabaturumajanduse ilma riigi sekkumiseta omakorda enesehävituslikule kursile.

Konkurents vabaturul on paradoksaalsel kombel ennast hävitav protsess.

Kuidas riigist saab kartelliorganisatsioon? 

Vaadeldes seda näilist vastuolu ettevõtjate, kes püüavad konkurente elimineerides oma kapitali maksimeerida, ja kapitalistlike valitsuste vahel, kes püüavad individuaalsete kapitalistide huvide vastu kehtestada ja säilitada kapitali akumuleerimiseks vajalikke vabaturu üldtingimusi, postuleeris Engels esimesena teooria monopolide ja riikide omavahelisest suhtest. Engels väitis sealjuures, et olukorras, kus üha kahanev arv üha mõjuvõimsamaid monopole kontrollivad üha kasvavat osa kogu riigi majandusest, muutub riik niinimetatud totaalse rahvusliku kapitali ideaalseks personifikatsiooniks.[2] See tähendab, et riik hakkab käituma justkui väikese arvu korporatsioonide või kogunisti üheainsa hiigelkorporatsiooni huvikaitseorganisatsioonina, mille peamine ülesanne on kaitsta ja edendada rahvusliku kapitali – s.t enda territooriumil koondunud suurte monopoolsete ettevõtete – ühiseid huve nii omaenda kodanike kui ka teiste riikide monopolide huvide vastu. Teisisõnu, riik muutub kartelliorganisatsiooniks.

Just sellest Engelsi visandatud arusaamast arendas Nikolai Buhharin oma teoses „Imperialism ja maailmamajandus” edasi teooria, mille keskmes on dialektika majandusliku elu rahvusvahelistumise ja kapitali huvide rahvuslikustumise vahel. Buhharini järgi loob kapitalismi sisemine tendents kontsentreeruda ja monopoliseeruda olukorra, kus ühelt poolt muutuvad tootmine ja kaubandus aina globaalsemaks, aga teisalt on iga riik sunnitud rahvuslikul tasandil oma monopolkapitali huve kaitsma.

Buhharin täheldab, et monopoliseerumise käigus suureneb ettevõtete haare riikide sisemajanduse üle ja ainus koht, kuhu saab veel laieneda, on riigipiiridest väljapoole. Ettevõtted hangivad toorainet mitmest maailmajaost, koondavad tootmist eri riikidesse ja müüvad oma kaupu globaalsel turul; kapital ja krediit liiguvad vabalt piirideüleselt, sidudes riike näiliselt üheks majanduslikuks tervikuks. Kuid samal ajal ei kao kuhugi ka rahvusriigid, mis on taandatud nendesamade monopoolsete ettevõtete huvikaitsjateks. Vastupidi, just monopolkapital, mis edendab globaalset integratsiooni, nõuab oma kasumi ja turupositsiooni kaitsmiseks ning edendamiseks rahvusvahelisel tasandil riiklikku tuge.[3] 

Monopolkapital, mis edendab globaalset integratsiooni, nõuab oma kasumi ja turupositsiooni kaitsmiseks ning edendamiseks rahvusvahelisel tasandil riiklikku tuge.

Tulemus on paradoksaalne: suurkorporatsioonide huvide esindajateks taandatud riigid astuvad üksteisega vastasseisu, et edendada oma rahvusliku kapitali huve teiste riikide omade üle, kasutades näiteks diplomaatilisi vahendeid – mõelgem kasvõi Eesti valitsuse vetole Euroopa Liidu kavatsuse suhtes kehtestada üleliiduline käibemaks digiplatvormidele, nagu Bolt –, sõjalisi vahendeid – mõelgem Briti oopiumisõdadele – või ka tollipoliitikat. Seega kapital rahvusvahelistub ja laieneb üle kogu maakera, ent kapitali huvid rahvuslikustuvad, sundides oma huvikaitsjateks taandatud riike üha teravamatesse omavahelistesse poliitilistesse vastasseisudesse. Kaugel sellest, et üleilmne vabaturumajandus tagab rahu, nagu väidab keskne liberaalne paradigma, parimal juhul viib see üht- või teistpidi hoopis kaubandussõdade, ent halvimal juhul maailmasõdadeni.

Miks riik enam kapitali huve ei teeni?

Selles võtmes ei tundu Trumpi kaubanduspoliitiline „pööre” enam sugugi nii järsk ega ootamatu. Hoolimata sellest, mida Trump ja ta liitlased võivad väita, pole nende poliitikate eesmärk olnud kunagi USAsse töökohti tagasi tuua või kaitsta USA tööliste huve globaliseerumise ohtude eest. Eesmärk oli tugevdada USA suurkorporatsioonide huve rahvusvahelise konkurentsi vastu.

Tõsi, lõpuks oli Trumpi poliitikal soovitule vastupidine mõju ja ta oli kõigest kuus päeva pärast tollimääratõusudest teadaandmist sunnitud suure osa oma planeeritud tollidest vähemasti esialgu tühistama. Selmet tegutseda rahvuslike monopolkapitalistide huvikaitsjana, heitsid Trumpi otsused Ameerika börsid allakäiguspiraali. Trump ei teinud sealjuures midagi uudset ega ootamatut. See oli kõigest üks kapitalismi igiomase mustri variatsioon, milles riik allutatakse majanduseliidi huvidele. Pigem näitab see episood väga selgelt Buhharini ja teiste marksistide juba enam kui sajand tagasi pandud diagnoosi paikapidavust: kapitalismi sisemine loogika paiskab maailma ühtaegu üha tihedamasse majanduste läbipõimumisse ja samas ka üha ägedamatesse riikidevahelistesse konfliktidesse, mõlemad on sealjuures ühel või teisel viisil vastuolus tööliste ja tavakodanike huvidega. Asjaolu, et seekordne katse lõppes USA börside vabalangusega, ei tähenda mitte seda, et maailm oleks viimaks rahumeelsesse vabaturu utoopiasse libisenud, vaid et globaliseerumise käigus on rahvuslik ja rahvusvaheline kapital põimunud määral, mis muudab isegi kõige agressiivsemad tollisõjad farsiks.

Kapitalismi sisemine loogika paiskab maailma ühtaegu üha tihedamasse majanduste läbipõimumisse ja samas ka üha ägedamatesse riikidevahelistesse konfliktidesse.

Kui toimunust üldse midagi uudset saab järeldada, siis ehk seda, et paljud Ameerika suurkorporatsioonid pole nüüdseks mitte üksnes Ühendriikide piire ületanud, vaid need sootuks minetanud. Kui „aastakümneid tagasi” oleks Trumpi käigud veel kapitali vaatest kasu toonud, siis praeguseks on globaalsete monopolide võim arenenud juba nii kaugele, et selle teostamine ei nõua enam riigipoolset huvikaitset. See tähendab, et globaalsete monopolide rakendatud ühiskonna distsiplineerimise mehhanismid on sellega täielikult demokraatliku kontrolli alt väljunud. Näiteid sellestki jagub. Kui Briti Ida-India Kompanii saatis veel mõni sajand tagasi Inglise sõdureid koloniaalsõdades oma ärihuvide eest surema ja CIA korraldas vaid paar kümnendit tagasi Ladina-Ameerika riikides riigipöördeid, et USA banaanikasvatajate huvid oleksid ikka kaitstud, siis praegu on suurettevõtted riikliku võimu teostamise (sealhulgas vägivalla) monopoli pea täielikult enda kätte haaranud.

Kreekas on välismaistel pankadel Troika mantli all sisuliselt otsevõim Kreeka riigi üle, samal ajal kui valitud riigiesindajad ja põhiseaduslikud institutsioonid seda vaid õlgu kehitades pealt vaatavad.[4] Kui 1950ndatel pidi Chiquita veel Eisenhoweri ja CIA käest Guatemalas riigipööret lunima[5], siis juba 1990ndatel leidsid nad, et lihtsam ja odavam on kasutada oma banaaniistanduste „kaitsmiseks” ja Colombia valitsuse kukutamiseks paramilitaarseid palgavägesid. Ja nagu on olnud hiljaaegu näha, saab praegusel ajal iga indiviid, kellel vaid jagub raha ja jultumust, tellida Wagnerilt, Blackwaterilt või mõnelt muult täiesti avalikult tegutsevalt eraarmeelt mõne sõja pea sama lihtsalt kui mistahes teise teenusegi. Riigist on saanud selles kõiges juba iganenud masin, mis ei suuda nähtavasti enam piisavalt tõhusalt kapitali huve teenida.[6]

Ent kapitalismi loogika pole sealjuures muutunud. Kui kapitalism püüdis Buhharini järgi „ületada omaenese anarhiat, surudes selle riikliku organiseerimise raudrõngasse”, liikusid kapitalismile eos omased vastuolud ja anarhilised struktuurid rahvusvahelisse sfääri. Ent need vastuolud ei lahenenud ka rahvusvahelisel tasandil ja anarhias korda ei tekkinud. Vastupidi, olles minetanud riigipiirid, sõdivad kapitalistid nüüd iseenda vastu üleilmses plaanis.  Esmatasandil võivad need sõjad küll toimuda börsidel ja turgudel, aga lõppkokkuvõttes on ohvriteks ikka tavainimesed, kelle pensionifondid õhku lastakse, kelle ligipääsu riigivõimule üha enam kärbitakse ja keda viimaks oma rahvuslike monopolide huvide kaitseks kaevikutesse saadetakse.

[1] Marx, K. 1957 [1867]. Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika. Esimene köide, lk 519–521. Eesti Riiklik Kirjastus.
[2] Engels, F. 1901 [1880]. Socialism. Utopian and Scientific, lk 45–47. New York Labor News Company.
[3] Buhharin, N. 1929 [1917]. Imperialism and World Economy, lk 60–80. Monthly Review Press.
[4] Lapavitsas, C. 2018. Political Economy of the Greek Crisis. – Review of Radical Political Economics, nr 51 (1), lk 31–51.
[5] Kinzer, S.; Schlesinger, S. 2005. Bitter Fruit: The Story of the American Coup in Guatemala, Revised and Expanded. Center for Latin American Studies.
[6] Leander, A. 2006. Eroding State Authority? Private Military Companies and the Legitimate Use of Force. Rubbettino.

Jens Jaanimägi on hariduselt politoloog, olemuselt aktivist ja veendumustelt vasakpoolne. Ta on The New School for Social Researchi poliitikateooria magistrant.