„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord tuleb juttu kapitali sisemisest vastuolust, mille tulemusena tehnoloogiline innovatsioon võib ühiskondlikku heaolu hoopis vähendada. 

Suured keelemudelid (ingl large language models) ja muud tehisarul põhinevad lahendused on kahtlemata üks viimase aja suurimaid läbimurdeid inimeste produktiivsuse tõstmises. Ühelt poolt ütleb neoklassikalise majandusteooria loogika, et tootlikkuse kasv tähendab suuremaid kasumeid, kõrgemaid palku ning laialdasemat ühiskondlikku heaolu. Kapitalistlik reaalsus on aga teine: töö muutub aina tõhusamaks, kuid tööturul suureneb ebakindlus. Pealtnäha ei ole tehnoloogiline areng väljendunud proportsionaalselt kõrgemates palkades ega lühemas tööajas. See paneb kukalt kratsima – miks ei peegeldu tehnoloogiline progress automaatselt samaväärses elukvaliteedi tõusus? Väidan, et kiirenev tehnoloogiline areng ei suurenda automaatselt ühiskondlikku heaolu, vaid süvendab kapitali sisemist vastuolu: kasum võib küll lühiajaliselt kasvada, kuid paralleelselt vähenevad nõudlus ja sotsiaalne stabiilsus.

Sotsiaalteadlane David Harvey kirjeldab[1] kõnealust kapitali sisemist vastuolu olukorrana, kus inimtöö on väärtuse ehk kasumi allikas, kuid konkurents sunnib ettevõtteid seda tööjõudu tehnoloogiaga asendama. Individuaalsel tasandil on innovatsioon ratsionaalne viis, kuidas kasumlikkust suurendada, sest see võimaldab tööjõukulude pealt kokku hoida. Kui tehnoloogiline innovatsioon muutub aga üldiseks praktikaks, õõnestab see kollektiivselt kasumi realiseerimise tingimusi. Just tootlikkuse kasvu ja kasumi realiseerimise tingimuste pingevälja näeb Harvey kapitalismi kriiside ühe võimaliku allikana.

Tehisaru ja kaasaegne tööturg

Kuigi tehisintellekti pikaajaline mõju tööturule ei ole veel statistiliselt täielikult mõõdetav, on ettevõtete strateegiline suund selge: tööjõudu asendatakse tehisarulahendustega, et vähendada kulusid ja tõsta tootlikkust. Eriti puudutab see ametikohti, mille ülesanded on automatiseeritavad ja peamiselt tekstipõhised, nagu analüütikud või assistendid.  Ettevõtetel on võimalik niimoodi tööjõukulusid vähendada – see tähendab kõrgemat kasumimarginaali ja tugevamat konkurentsieelist, mis võimaldab lühiajaliselt kasumit teenida. Kui see strateegia levib aga ettevõtluses laiemalt, kerkivad esile süsteemsed probleemid. Töökohtade kadumine või palgakasvu aeglustumine vähendab tarbijate sissetulekut, mis mõjub omakorda negatiivselt ostujõule. Nii realiseerub Harvey kirjeldatud vastuolu: tööjõu asendamine tehnoloogiaga võib viia hoopis väiksemate kasumiteni, äärmuslikul juhul koguni majanduskriisini.

Lisaks töökohtade kadumisele toob tehnoloogiline areng kaasa töö intensiivistumise. Kui osa ülesandeid saab tehnoloogia abiga kiiremini tehtud, eeldatakse töötajatelt lühema ajaga rohkem toodangut, mis tähendab kasvavat töötempot ja suuremat vastutust. Kui sellega ei kaasne proportsionaalset palgakasvu või tööaja lühenemist, suureneb töökoormus ilma vastava kompensatsioonita, s.t heaolu kasv ei jõua töötajateni. See võib põhjustada stressi,läbipõlemist jatöövõime langust, mis on juba praegu olulised Eesti tööturgu ja tervisesüsteemi mõjutavad probleemid.

Tööjõu asendamine tehnoloogiaga võib viia hoopis väiksemate kasumiteni, äärmuslikul juhul koguni majanduskriisini.

Eesti kontekstis avaldubki see pinge teravalt töö intensiivistumises ja läbipõlemise sagenemises. Avalikus arutelus osutavad nii tervishoiutöötajad kui ka ettevõtjad üha enam ületöötamise riskidele. Kui tootlikkus kasvab, kuid see ei väljendu lühemas tööajas, näitab see tehnoloogilise arengu otsest mõju töö intensiivsemaks muutumisele. Sellistest arengutest tingitud töövõime vähenemine ja tervisekulud ei ole üksnes individuaalsed probleemid, vaid mõjutavad kogu majandust. Pikas perspektiivis tähendavad ületöötamisest tulenevad tervisemured suuremat survet sotsiaalsüsteemile ja vähenevaid maksulaekumisi. Seetõttu süveneb omakorda süsteemne pinge tootlikkuse kasvu ja sotsiaalse heaolu vahel, sest tehnoloogia ei suuda enam täita oma eesmärki muuta meie elu kergemaks – oleme hakanud hoopis rohkem töötama.

Kolm võimalikku lahendust

Kui tehnoloogiline areng tõstab tootlikkust, siis peaks olema majanduslikult võimalik ja süsteemselt põhjendatud sellest saadava kasu laiem jaotamine tootmisprotsessis osalejate (s.t töötajate) vahel. Üks võimalus on lühendada tööaega toodangu mahtu vähendamata, mis võimaldaks suunata tootlikkuse kasvu rohkema vaba aja ja rahvatervishoiu toetamisse. Teiseks saab tootlikkuse kasv väljenduda kõrgemates palkades, eriti nendel ametikohtadel, kus töö intensiivsus suureneb. See aitaks säilitada ühtlast nõudlust ning toetaks kasumi realiseerimise tingimusi.

Kolmandaks eeldab tehnoloogiline üleminek tugevamat sotsiaalkaitset ja paremaid ümberõppe võimalusi. Institutsionaalsed lahendused, nagu Saksamaal levinud õpipoisiõppe süsteem (sks Ausbildung), ühendavad töö ja õppe ning võimaldavad tööturul kiiremini kohaneda. Sellised lahendused on eriti olulised tööturul, kus tehisaru tõttu kaovad paljuski ametid, mille kaudu tavaliselt sisenetakse tööturule. Nii on võimalik vältida olukorda, kus tehnoloogiline areng ja tootlikkuse kasv põhjustavad sotsiaalse ebastabiilsuse ilminguid, nagu tööturule sisenemise piirangutest tingitud kogenud spetsialistide puudus tulevikus.

Kui tootlikkuse kasv ei väljendu paremas sotsiaalses heaolus, jääb see sisutuks majanduslikuks näitajaks.

Sotsioökoloogilisest vaatepunktist ei tohiks tootlikkuse kasvu pidada eesmärgiks omaette. On oluline hinnata, millist ühiskonda me tehisaru ja uue tehnoloogiaga loome. Kui tootlikkuse kasv ei väljendu paremas sotsiaalses heaolus, jääb see sisutuks majanduslikuks näitajaks. Stabiilsuse ja sotsiaalse heaolu tagamiseks on vajalik, et tootlikkuse kasv avalduks lühemas tööajas, kõrgemates palkades ja tugevamas sotsiaalses turvavõrgustikus.

Küsimus ei ole enam selles, kas tehisaru areneb, vaid mis institutsioonide ja huvide teenistuses see areng toimub. Tehnoloogiline areng iseenesest ei määra, kas ühiskondlik heaolu kasvab või mitte. Kui tootlikkuse kasv koondub üksnes kasumitesse, süveneb vastuolu töö ja kapitali vahel. Kui see väljendub aga lühemas tööajas, kõrgemates palkades ja tugevamas sotsiaalkaitses, võib tehnoloogia aidata ühiskondlikke muutusi tasakaalustada. Töö ei peaks olema intensiivsem pelgalt põhjusel, et see on tehnoloogiliselt võimalik. Seetõttu ei ole keskne probleem mitte tehisaru võimekus, vaid selle loodud väärtuse jaotumine ühiskonnas. Tehnoloogia võib kapitali vastuolusid süvendada, kuid sobivate institutsioonide kaudu võib see aidata neid ka leevendada.

[1] Harvey, D. 2014. Seventeen Contradictions and the End of Capitalism.

Kärt Kalvetil on Tartu Ülikooli majandusteaduse bakalaureusekraad ning praegu omandab ta Viini äri- ja majandusülikoolis magistrikraadi sotsioökoloogilise majanduse erialal. Tal on viie aasta jagu töökogemust Eesti tehnoloogiavaldkonna iduettevõtetes ning alates 2021. aastast on ta teinud poliitilistes vabaühendustes vabatahtlikku tööd kodanikuühiskonna edendamiseks.