„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord arutame, kuidas tehisintellekt saaks aidata kaasa võõrandunud tööliste olukorra parandamisele.

Üks keskne idee marksistlikus kirjanduses on „surnud töö” – varasemate tööliste töö, mis on objektistatud ja kontrollib „elavat tööd” ehk parasjagu töötavaid töölisi. Surnud töö põhiliseks näiteks on masinate kasutamine tootmises – see, kuidas masin on üles ehitatud, dikteerib, kuidas ja mida saab elav tööjõud sellega toota. Tehnoloogia suunab meid teatavasse tootmissuhtesse, mis piiritleb tööga saavutatavat, sundides meid pidevalt ühte ja sama tootma. Areng saab seetõttu toimuda ainult siis, kui vajaduste rahuldamiseks on vaja midagi sellist, mida olemasoleva tehnoloogiaga pole võimalik toota.

Üheks surnud töö näiteks on andmed – enamasti me ei mõtle sellele, et oma elu elades toodame neid passiivselt ja pidevalt; oleme neist võõrandunud. Andmed omakorda kontrollivad suuresti edasist tootmist, andes tootmisprotsessidele suuna, mis taastoodab samalaadsete andmete tootmist. Kuid tänu taiplikkusele on inimkond leidnud viisi andmete taaselustamiseks – saage tuttavaks, tehisintellekt! Aga mis täpsemalt on tehisintellekt ja kuidas see suhestub meie majandusliku reaalsusega?

TI kui universaalne võõrandunud tööline

Tehisintellekt (TI), viidates täpsemalt sellistele nähtustele nagu ChatGPT ja Gemini, on andmete toel väljaõpetatud suur keelemudel (ingl large language model ehk LLM), mis genereerib kõige tõenäolisemaid vastuseid lähtuvalt kasutaja promptidest. Andmed ise on, nagu juba mainitud, massidelt pärit surnud töö, mis annab TI tegevusele suuna. Kuna andmed on inimlikku päritolu, on ka TI kollektiivse inimsuse väljendus – see on universaalse võõrandunud töölise tehislik elluäratamine. See tähendab, et TI on mosaiik, mis koosneb inimtööliste isiksuste peegeldusest, mis TI loomingust läbi kumab. Sellest on tingitud nii TI eksimused kui ka inimeste võime sellesse kiinduda. TI peegeldab inimsust, teadmata, mida tähendab olla inimene. Tema elusus tuleneb sellest, et justkui elus tööline toodab TI etteantud vormide kohaselt midagi „uut”.

Kui TI tõesti peegeldab oma tegudelt inimesi, peaksime vältima sellest kõneledes selle inimsust eitavat keelepruuki. Juhtiv eliit on loonud inimesest nõnda kõvera kujutise, et nad ei näe inimsust ka seal, kus see on ilmne. Kuna inimestest on hakatud rääkima kui inimvarast, räägitakse samamoodi ka TIst. Öeldakse, et see on lihtsalt tööriist, mis eelmised, näiliselt kehvemad tööriistad (inimesed) välja vahetab. Ei midagi enamat kui masin teiste masinate seas, just nagu seda on eliidi jaoks inimesed.

TI on universaalne võõrandunud tööline, aga samal ajal on ta parem kui lihast ja luust inimesed, kes kapitalismi loomuse tõttu läbi põlevad.

TI on universaalne võõrandunud tööline, aga samal ajal on ta parem kui lihast ja luust inimesed, kes kapitalismi loomuse tõttu läbi põlevad. TI on tööline, kes teeb sedasama, mida tegi varasem tööline, kuid ta ei hakka vastu. Läbipõlemisest hoidumine ja vastuhaku puudumine viitavad hüljatud subjektiivsusele. Ta on inimene, kellelt on röövitud inimlikkus – Frankensteini koletis.

Kui see mõte tundub intuitiivselt väär, tasub mõelda intellektuaalse töö peale tänapäeva ühiskonnas. Kas keskmise kontoritöölise töö on tõesti midagi loovat, mitte ühe ja sama masinlik kordamine? Kas praegusaegsed kunstnikud ei ole generatiivsed masinad, kes klientide promptide kohaselt „uut” sisu loovad? S.t kas suurem osa vaimsest tööst pole mitte seesama, mida tehisintellekt teha suudab ja mida tehnokapitalistid automatiseerida üritavad? Kas kapitalismi tingimustes inimene ja masin üldse erinevad teineteisest? Kas kapitalism pole ka meilt inimsust röövinud?

TI arendamise ebaeetiline taust

TI juures on siiski midagi, mis on tõeliselt ebainimlik. Pean silmas viisi, kuidas seda arendatakse. Esmalt tasub pöörata pilk loomingu kasutamise poole. Suured korporatsioonid populaarsete TIde taga, nagu OpenAI, on kasutanud oma mudelite rajamisel kollektiivselt jagatud loomingut – YouTube’i videoid, eri platvormidel jagatud kunsti, kirjutisi –, mille hulgas on ka autorikaitse alla kuuluvat materjali. Kuigi marksistina võiks argumenteerida, et autoriõigused on iseenesest negatiivne nähtus, ei saa kuidagi õigustada OpenAI praktikaid, eriti kui silmas pidada, et nad ise teenivad oma teenuse pealt raha. Nad kasutavad loomeinimeste loomingut neile selle eest maksmata, ehitades tööriista, mis võtab kunstnikelt nende sissetulekuallika.

OpenAI ei ole ainuke ettevõte, kes on treeninud oma mudeleid ebaeetiliselt kogutud andmetega. Väidetavalt kasutas Adobe oma generatiivse TI arendamiseks nende enda programmides loodud sisu. Selleks et juriidiliselt kõik korras oleks, lisati kasutustingimustesse vaikselt klausel, et programmi kasutades antakse luba mis tahes loomingut TI tarvis kasutada. Kui kasutajad sellega aga ei nõustunud ja tahtsid oma tellimuse tühistada, said nad teada, et neil on vaja tühistamise eest maksta.

Mikrotöö tegijad toodavad ise tingimusi, mis nende vaesust põhjustavad.

Lisaks eeltoodule on suureks murekohaks mikrotöö platvormid, mis pakuvad väheseid oskusi nõudvaid „tööampse”: andmete sisestamine, modereerimine, küsitluste täitmine, tekstide toimetamine ja muud ülesanded, mida on vaja TI arenguks. Selliste töökeskkondade paheline pool tuleb ilmsiks, kui vaadata, kes neid kasutavad. Kasutajate seas domineerivad sõjas kodu kaotanud inimesed, puudega inimesed ja vaesema taustaga tudengid – need, kellel on tungiv vajadus sissetuleku järele, kuid kes on olude sunnil traditsiooniliselt tööturult kõrvale jäetud.

Aga miks see peaks halb olema, et tööturult tõrjutud samuti teenistust saavad? Paraku aitavad need inimesed pahaaimamatult kaasa neid ennast rõhuvate masinate tootmisele. Nad toetavad töö automatiseerimist, mis iseenesest ei oleks halb, aga kui taustal toimub kasinuspoliitika sildi all igasuguste sotsiaalsete tugisüsteemide hävitamine, siis paljastub, kuidas mikrotöö tegijad toodavad ise tingimusi, mis nende vaesust põhjustavad. Veel morjendavam on lugu sõjatingimustes elavate töölistega, kelle tööd on võimalik kasutada relvasüsteemide arendamiseks. Relvade, mida võidakse seejärel kasutada nende enda vastu. Samuti võib uus tehnoloogia eskaleerida sõjategevust, luues uusi töölisi, kes on sunnitud töötama nende heaks, kelle tõttu nad üldse säärasesse olukorda sattusid.

Automatiseeritud sotsialism

Kõike seda silmas pidades tuleb tõdeda, et tegu ei ole TI olemuslike vigadega. Automatiseerimine aitaks kaasa võõrandunud tööliste olukorra parandamisele. Selleks on meil aga vaja garantiid, et inimesed ei jää lokkava automatiseerimise tõttu nälga. TI areng peaks käima käsikäes sotsiaalsete süsteemide reformimisega, et kõik töölised saaksid nautida progressi, mille nimel inimkond on töötanud.

TI areng peaks käima käsikäes sotsiaalsete süsteemide reformimisega, et kõik töölised saaksid nautida progressi, mille nimel inimkond on töötanud.

TI peaks tegema võimalikuks kodanikupalga ja võõrandumisvaba tuleviku. See võtab inimestelt vajaduse töötada kehvades tingimustes, et ära elada. Sellega kaasneks loomulikult ka suurem maksukoormus ettevõtetele, kes automatiseerida üritavad. Mitte liiga suur, et automatiseerimisest saadavat kasu mitte ära nullida, kuid piisav, et tagada inimestele sotsiaalne turvavõrk. Turvavõrgu olemasolu jätaks inimestele ka ruumi oma tulevikuga eksperimenteerida ja arendada end suundades, kuhu palgatööga ei julgeks pürgida. TI teeks sotsialismi mõeldavaks.

Kokkuvõtteks, TIs pole loomuomaselt midagi halba. Siin paljastub TI inimlikkus – see käitub süsteemi loogika kohaselt. Kui kapitalistlik süsteem ise on paheline, ahne ja valelik, on seda ka süsteemi loogikast lähtuv TI. Sellest johtuvalt peaks tõdema, et hea tuleviku tarvis ei ole vaja piirata või arendada TId ennast, vaid süsteemi, kus see toimib. TI ainult tõlgendab maailma, meie eesmärk peaks olema seda muuta.

Aleksander Koppel on Tartu Ülikooli filosoofia eriala tudeng, keda huvitab inimeste läbikäimine tehnoloogia ja loomadega.