„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord võtame vaatluse alla finantsinstrumendi, mis on mitmed arengumaad pannud olukorda, mis takistab riigi põhifunktsioonide täitmist, muutes elu kohalike elanike jaoks kohati talumatult keeruliseks.
Kui riik on sunnitud valima, kas maksta tagasi võlausaldajatele või rahastada haiglaid, koole ja sotsiaaltoetusi, ei ole tegemist enam pelgalt majanduspoliitikaga. Paljudes arenguriikides on saanud sellest valikust riikliku majanduspoliitika kujundamise paratamatu osa. Üha sagedamini juhtub, et võlamaksed konkureerivad avalike kulutustega, mille eesmärk on katta inimeste põhivajadusi. Olles elanud aasta Keenias, olen näinud, kuidas välisvõla tasumine mõjutab eelarvelisi otsuseid ja nõnda ka inimeste igapäevaelu.
Tavainimese jaoks ei ole välisvõlg keeruline majandusmõiste, vaid see tähendab kallimat toitu ja transporti, tasulist tervishoidu ning kärbitud haridusvõimalusi. Kui kriisiolukorras tõstetakse makse, vähendatakse avalikke toetusi ning külmutatakse palkasid, kerkib paratamatult esile küsimus: kelle huvides sellist majanduspoliitikat kujundatakse ja kelle kanda jäävad kulud?
Majanduse ja poliitika piiri ületab välisvõlg siis, kui see ei ole enam finantskohustus, vaid võimusuhe, mis kujundab seda, milliseid poliitilisi valikuid kriisiaegadel üldse võimalikuks peetakse. Aastakümneid on olnud erilise tähelepanu all Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), kelle laenuprogrammid on mõjutanud sadade riikide sotsiaalseid investeeringuid ja eelarveid.
Tavainimese jaoks ei ole välisvõlg keeruline majandusmõiste, vaid see tähendab kallimat toitu ja transporti, tasulist tervishoidu ning kärbitud haridusvõimalusi.
IMFi karmid laenutingimused
IMFi laenudega kaasnevad pea eranditult eelarvekärped, riiklike hüvitiste kaotamised, maksureformid ning avaliku sektori rolli vähendamine. Neid tingimusi esitletakse sageli meetmetena, mis on vajalikud ja vältimatud majanduse stabiliseerimiseks ning majandusliku tasakaalu taastamiseks.
Uurimuslikust vaatenurgast ei ole need tingimused aga väärtusneutraalsed, põhinedes konkreetsel majanduslikul raamistikul, mille keskmes on eelarvedistsipliin ja inflatsiooni ohjeldamine ning mille puhul nähakse riigi sekkumist kui majanduslikku probleemi, samas aga usutakse turumehhanismide võimesse tagada pikaajaline majanduskasv. Selline lähenemine eelistab teatud poliitilisi valikuid teistele, jättes näiteks avalike teenuste laiendamise või sotsiaalkaitse tugevdamise teisejärguliseks.
Institutsionaliseeritud võimusuhe
Globaalne finantssüsteem ei ole erapooletu, vaid peegeldab ajaloolisi võimusuhteid ja institutsionaalseid valikuid. Sestap ei tähenda välisvõlg üksnes riikidevahelisi rahavooge, vaid loob ka pikaajalise sõltuvussuhte laenuandjate ja -võtjate vahel. Laenates välisvaluutas, sõltub riigi majanduslik suund globaalsetest intressimääradest, krediidireitingutest ja investorite ootustest. Need kõik on tegurid, mida riik ei saa ise mõjutada. Isegi läbimõeldud sotsiaal- ja arengupoliitika võib muutuda teostamatuks, kui laenuraha kallineb või riskitaju turgudel muutub.
Laenates välisvaluutas, sõltub riigi majanduslik suund globaalsetest intressimääradest, krediidireitingutest ja investorite ootustest. Need kõik on tegurid, mida riik ei saa ise mõjutada.
Sellises olukorras allutatakse majanduspoliitika eelkõige maksevõime säilitamisele ja rahvusvahelise kapitali ligipääsule, sageli sotsiaalpoliitika arvelt. Välisvõlg toimib seega institutsionaliseeritud võimusuhtena, kus ühed poliitilised valikud muutuvad realistlikuks, teised aga poliitiliselt liiga „riskantseteks”. Seeläbi kujundab välisvõlg nii eelarveotsuseid kui ka seda, milliseid arenguteid riigis üldse võimalikuks peetakse.
Ebavõrdsuse süvenemine
Tingimuslik välisvõlg on juba oma olemuselt paradoksaalne. Kui majanduslikult haavatavas olukorras olevad riigid võtavad välisvõla, teevad nad seda süsteemis, mille reeglid on kujunenud väljaspool nende endi poliitilist ja majanduslikku konteksti. Selline raamistik ei leevenda ebavõrdsust, vaid hoopis süvendab seda ning aheldab suurimat tuge vajavad riigid eelarvenõuete külge. Paradoksaalsel kombel pidurdub seejuures sageli ka majanduskasv ise. Majanduse elavdamiseks koostatud kärped pärsivad tarbimist ning suurendavad tööpuudust, jättes hariduse ja tervishoiu (valdkonnad, mis on pikaajalise arengu jaoks esmatähtsad) alarahastatuks. Nii satuvad riigid madala kasvu ja kõrge võlakoormuse nõiaringi, millest väljumine tundub iga järgmise tsükliga üha raskem.
Lisaks kinnitavad uuringud, et IMFi programmidest tulenev majanduslik koormus ei lange kõigile ühiskonnaliikmetele võrdselt. Kärped ja reformid tabavad eeskätt neid, kellel on kõige vähem võimalusi ja poliitilist mõjuvõimu. Kulude vähendamine tervishoiu-, haridus- või sotsiaalkaitsevaldkonnas ei vähenda vajadust nende teenuste järele, vaid nihutab kulu riigilt üksikisiku ja leibkonna tasandile. See omakorda tähendab suuremaid väljaminekuid, süvenevat ebakindlust ja kasvavat sõltuvust juhutöödest.
Kulude vähendamine tervishoiu-, haridus- või sotsiaalkaitsevaldkonnas ei vähenda vajadust nende teenuste järele, vaid nihutab kulu riigilt üksikisiku ja leibkonna tasandile.
Sellised muutused süvendavad ebavõrdsust seoses nii sissetulekute kui ka võimalustega. Eliiti kuulujatel on kohanemiseks rohkem ressursse, nad saavad lubada endale näiteks erameditsiini ning tasulist haridust või säästudele toetumist. Kõigi teiste jaoks tähendab see elukvaliteedi langust ning kasvavat majanduslikku ja sotsiaalset ebakindlust. Sellest vaatenurgast pole vaesuse ja ebavõrdsuse kasv juhuslik, vaid poliitiliste valikute otsene tulemus, kuna majanduslikku stabiilsust eelistatakse sotsiaalsele heaolule.
Aafrika võlausaldajate pihtide vahel
Aafrika riikide kogemus näitab selgelt, kuidas välisvõlg toimib institutsionaliseeritud võimusuhtena. Näiteks on Rahvusvaheline Valuutafond survestanud Sierra Leonet hoidma avaliku sektori palgakulusid pikaajaliselt kindla protsendi piires SKPst. Selle tulemusena ei ole riik suutnud palgata piisaval hulgal õpetajaid, arste ja õdesid olukorras, kus tööjõupuudus on kriitiline ning rahvusvahelised miinimumstandardid jäävad saavutamata. Tulemuseks pole üksnes teenuste alarahastatus, vaid ka riigi suutmatus täita oma põhifunktsioone.
Keenias ilmneb välisvõla mõju eeskätt maksupoliitika ja elukalliduse kaudu. Kiirelt kasvanud võlakoormus ning IMFi programmidega seotud range eelarvedistsipliin on toonud kaasa maksutõusud ja toetuste vähendamise, mis tabavad eelkõige madalama sissetulekuga leibkondi. Samas on laenuprotsessid ja nende tingimuste seadmine toimunud suletud uste taga, kaasamata avalikkust. See süvendab veendumust, et majanduspoliitikat ei suuna mitte kodanike põhivajadused, vaid finantsturgude ja võlausaldajate ootused. Keenias on see lõhe toonud kaasa ulatusliku rahulolematuse valitsuse suhtes ning olnud ajendiks ka üleriiklikule protestilainele.
Vaesuse ja ebavõrdsuse kasv pole juhuslik, vaid poliitiliste valikute otsene tulemus, kuna majanduslikku stabiilsust eelistatakse sotsiaalsele heaolule.
Sambia ja Ghana näited kinnitavad, et IMFi laenutingimused satuvad sageli vastuollu riigi arenguprioriteetidega. Surve keskenduda välisvõlale neelab suure osa riigieelarvest, piirates samal ajal valitsuste suutlikkust investeerida sotsiaalvaldkonda, haridusse ja tervishoidu. Sellest tulenevalt jäävad avalikud kulutused alla rahvusvahelistele standarditele ning tekib sügav lõhe valitsuste arengulubaduste ja karmi majandusliku reaalsuse vahel, kus sisulised reformid asenduvad tühja poliitilise retoorikaga.
Eelnevad näited kinnitavad, et Aafrika majanduspiirkonda ei tohiks käsitleda eraldiseisva probleemikoldena, vaid rahvusvahelise majandussüsteemi peegeldusena. Välisvõlgadega kaasnevad tingimused on loonud keskkonna, kus investeeringud inimkapitali ja sotsiaalpoliitikasse on süsteemselt pärsitud, muutes need prioriteedid praktikas teostamatuks.
Areng või kontroll?
Välisvõlg ei ole seega ainuüksi majanduslik kohustus, vaid ka poliitiliselt kujundatud süsteem, mis määratleb, kelle huvides majanduspoliitikat kujundatakse ja millised vajadused jäävad tagaplaanile. Kui areng käib eeskätt käsikäes võlausaldajate ootustega, isegi kui see toimub sotsiaalse heaolu, inimõiguste ja pikaajalise vastupanuvõime arvelt, on põhjust küsida, kas tegemist on arengu või kontrolliga.
Kui areng käib eeskätt käsikäes võlausaldajate ootustega, isegi kui see toimub sotsiaalse heaolu, inimõiguste ja pikaajalise vastupanuvõime arvelt, on põhjust küsida, kas tegemist on arengu või kontrolliga.
Selline arengumudel eeldab, et majanduslik stabiilsus saavutatakse enne sotsiaalset õiglust ning ühiskondlikud kulud on vältimatu hind „usalduse” eest rahvusvahelistel turgudel. Ent kui kriisidest väljumine põhineb avalike teenuste kärpimisel ja ebavõrdsuse süvenemisel, ei ole tegemist neutraalse protsessiga, vaid poliitiliste valikutega, millel on väga konkreetsed tagajärjed inimeste igapäevaelule ja tulevikuvõimalustele.
Emily Mirelle Vutt lõpetas aasta tagasi Hollandis rahvusvahelise arengu magistriõppe ning tegi kannapöörde, kolides Keeniasse, kus ta töötab ajakirjaniku ja analüütikuna, keskendudes poliitilisele ebastabiilsusele, korruptsiooni vähendamisele ning kodanikuühiskonna võimestamisele Ida-Aafrika piirkonnas. Varem on tegelenud Eestis noorte- ja arengupoliitika teemadega.
