Ave Vellesalu ja Helen Västriku teine album on kena küll, aga võtab end veidi liiga tõsiselt.

★★★☆☆

Mulle meeldivad lühikesed albumid. Aga asi pole muidugi formaadis, vaid selles, kuidas muusika formaadiga käitub. „Forget Me Not” on album, mitte EP – terviklik sõlmitusega konkreetne sisuline üksus, ja selleks ei pea 50 minutit täis tiksuma, piisab 25-st.

Ambient on meie aja märksõna, kogu enese- ja moeteadlik muusika liigub ambient’i poole – popist jazz’ini, au sees on ambient house ja techno. Vajame muusikas kihti, kuhu pageda, kust leida salapärast alternatiivi liiga ilmsele, kust leida rahu. Ambient’i-kalduvusega popduo Vera Vice’i esimesel albumil „Vera Versa” kõrva jäänud ulmelised sidinad ja sädinad on asendunud „Forget Me Notil” selgemate, kalbemate käikudega, süntidest on lirtsuv vesi välja nõrutatud. Leebe tiks, napilt prõksuv rütm on endiselt viisakas, tsk, tsk, vabandage, kas tohib muusikasse siseneda. Unistavad meloodiad ei kanna liiga jõuliselt, vaid on lähivaatlusel fragmenteeritud – kuulajat ei alahinnata. „Forget Me Not” on portaal, kust piiluvad teiste seas läbi David Sylvian ja Mark Hollis (võib-olla ka plaadi miksija Mart Avi?), aga ei tule tuppa päris sisse. Siinne muusika tahaks justkui põrandapragude vahele pugeda või valguda õhuakna kaudu öhe, aga puhas ja proff produktsioon hoiab sümpaatse, salapärase introvertsuse päevavalgel. Korrektne, kaalutletud vokaal viib enamiku stiihiast, mis peitus duo esimesel plaadil, ja mis ridade vahele on kirjutatud uuelegi. Plaadil leidub uusi plusse: Ghost Boxi leibelit meenutavaid hüpnotiseerivaid peegeldusi paralleelmaailmast vaatab vastu eelkõige nimiloost ja palast „Eyes Closed” ning albumi kõlapildis on värve, mis voolavad otse ajju.