Ray Bradbury oli mitut pidi lapselik kirjanik. Oma idüllilise ja turvalise lapsepõlve juurde pöördus ta ikka ja jälle tagasi paljudes oma juttudes ja mitmes (kollaaž)romaanis – isegi „Marsi kroonikates”.
Ray Bradbury
„Põrmust tõusnud”
Tõlkinud Eva Luts ja Liisi Ojamaa
Fantaasia, 2015
144 lk
„Põrmust tõusnud” on samuti omavahel nõrgalt seotud juttudest koosnev kollaažromaan, mis on loodud ajavahemikul 1945‒2000, nagu võib lugeda vanameistri enda järelsõnast. Need jutud pajatavad kentsakast perekonnast, mille liikmed on justkui lastele korraldatud halloween’i-peo tegelased – Egiptuse muumiad, ebasurnud, nahkhiiretiivulised onud, kaunid unesrändajad. Natuke kõhedad, aga üldjoontes hubased ja hoolitsevad olendid, kes põhinevad Bradbury reaalsetel sugulastel lapsepõlvest, kirjutab autor. „Sünge” ja „tuhandetoaline” maja, kus tontlik perekond koos käib, asub muidugi Illinoisis, kus Bradbury enda lapsepõlv möödus.
Muu hulgas peavad imevõimetega sugulased kaitsma end kalestunud mandrieurooplaste eest, kes loevad Sartre’i ja Nietzschet ning ei usu enam kedagi ega midagi (vanu häid inglasi säästetakse kriitikast), samuti peab perekond põgenema kaasaegse USA redneck’idest lintšijõugu eest, kes paradoksaalsel moel esindavad progressi ja tehnoloogia võidukäiku.
Ma ei tea, kui palju Bradbury elu lõpuaastatel massimeediat jälgis – ilmselt mitte eriti ‒, aga kui ta oleks jälginud, siis ta pidanuks tõdema, et (teismelised) vampiirid ja ebasurnud on back with a vengeance ja isegi Mandri-Euroopas ei olda enam sugugi nii kindlad, et Jumal surnud on.
Nõustuma peab blogijaga kolm kirjandusblogist Loterii (03.04.2015), et „Põrmust tõusnud” on „justkui lastekirjandus, aga siiski mitte”, ning sarnane Mehis Heinsaarega: „kõik need nurgas tolmumised ja meeletud rändamised ja unistuste jahtumised ja metsikud õidepuhkemised ja palju muud vallatut ja fantastilist.”
Bradbury lapselikkus seisneb ka selles, et ta kirjutas ja ka avaldas mingi süüdimatu mänguhooga. Ta kirjutas väga palju. Ja kui sul on läbi loetud Bradbury paremik – kas või „Marsi kroonikad” ja need jutud, mille koostaja Mario Kivistik on koondanud kogumikku „Kaleidoskoop” (Varrak, 2000) – ja sa võtad ette ta mahuka ülejäänud loomingu, et sealt veel headust leida, siis sa loed ja loed ja loed… ja tõded, et rosinaid tuleb noppida üksjagu piraka, kuiva ja mageda saia seest. Ja mõtled, et Bradbury – USA ulme „kuldajastu klassik” – oli parajal määral grafomaan. Umbes üks lugu kümnest kõlbab kuskile. Nii et isegi juhul, kui kõik need lapsikuvõitu muumiad ja unesrändajad on sinu tass teed, ei saa öelda, et „Põrmust tõusnud” kuuluks Bradbury loomingu koorekihti.
Ja kuna kõnealuse kogumiku lood ei ole eriti väljapaistvad, hakkab Bradbury barokne ning pseudovanaaegne stiil häirima. Eks ta on tõesti „sosistamine ja leelutamine”, „ilus jahumine” ja „nati seosetu sonimine”, kui osundada taas blogile Loterii. Samas ei tohiks jätta kiitmata tõlkijaid Eva Lutsu ning Liisi Ojamaad (hea luuletaja sobib just Bradburyt tõlkima), kes said Bradbury vohavpoeetilise stiiliga väga korralikult hakkama. Tahtnuks vaid, et nad võib-olla… tõlkinuks samalt autorilt midagi muud.
Ometi – mõni autor on kena lugemine isegi siis, kui ta on halb. Mulle on alati meeldinud Bradbury meelelisus, aistingulisus. Tema lood pole abstraktsioonid ja analüütilised targutused, nagu ulmes (ja mitte ainult ulmes) väga tihti tavaks, vaid reaalne kohalolu füüsilises maailmas. Värske rohu lõhn, sügised, koltunud lehed, köögid, pööningud, tuuled, tormid, vihmad, päikesed, metsad, kõrbed, ookeanilained. Kehad ja masinad. Puhas, siiras rõõm neist asjadest, või irratsionaalne, põnevil, koletisi sünnitav hirm nende asjade ees. Võib-olla seda me igatsemegi lapsepõlvest taga – abstraktsioonikardinatest varjamata ilmasolu, puhast vihma ja päikest. Selles mõttes on Bradbury nagu rõõmus ja lootusrikas Õnnepalu. Kui jagada maailm William Blake’i kombel nendeks, who are born for sweet delight, ja nendeks, who are born for endless night, siis Bradbury oli nähtavasti sweet delight’i mees.
