Teadupoolest toimus möödunud laupäeval, 8. juulil Tallinn Pride Parade ehk rahumeelne LGBT+ kogukonna toetusrongkäik Tallinna vanalinnas. Kohalolijad teavad, et sedakorda oli üritus sootuks teistsugune kui varasemad, millest viimane jääb kogunisti kümne aasta tagusesse aega.

Pride’i rongkäik Tallinna vanalinnas. Foto: Priit Mürk

Paljud tänased osalejad ei olnud küllap varem ühelgi Tallinn Pride’i paraadil käinud ja seda just seetõttu, et viimasest seesugusest nõnda kaua aega möödunud oli. Enne Pride’i lugesime näiteks Feministeeriumist sellest, kuidas esimeste paraadide korraldajad omaaegsetest raskustest ja takistustest (nii linnaga kui politseijõududega läbirääkimisel, meediaga suhtlemisel kui ka kohapeal mh füüsiliselt agressiivsete vastalistega vastakuti seistes) kõnelesid, ja see võis tekitada teatavat ärevust küll. Oli kuulda sedagi, et ka sel aastal oli potentsiaalseid osalejaid, kes lõpuks otsustasid ikkagi mitte tulla, sest kui asi läheb inetuks, ei tahetud seda lastele näidata. Ja ka neid, kes tõid esiti ettekäändeks, et pole „paraadiinimene”, aga lõpuks ikkagi kohale ilmusid. Küllap oli nii mõnigi osaline enne rongkäiku peas läbi mänginud stsenaariumi, kus tuleb oma pea mõne lendava eseme eest ära tõmmata, aga sellele vaatamata otsustanud tulla. Õnneks aga osutus kõik ilmast kuni väga valdavate meeleoludeni täiesti suurepäraseks. Alljärgnevalt toome mõned olulised tähelepanekud selleaastaselt Tallinn Baltic Pride’ilt.

Helgus ja hea tuju
Rongkäigus naerdi ja hõisati, vesteldi täiesti võõraste inimestega, jagati varuks kaasa võetud vikerkaarevärvilisi või muidu sobilikke esemeid. Samuti hõisati rongkäiku igas punktis ümbritsenud publikust toetavaid kommentaare, saadeti õhusuudlusi, lehvitati lippe. Samal ajal toimunud Keskaja päevade pilliletist põristati rongkäigu taktis trumme. Ka üksikute paraadi servadesse kogunenud vastaliste viledele reageeriti üksmeelselt valjuhäälsete positiivsete hõisetega, see „vihm” igal juhul paraadi ei rikkunud.

Leidlikud lipud ja plakatid
Peale korraldajate olid ka osalejad paraadi ette valmistades kõvasti vaeva näinud. Nii võis rongkäigul silmata peale n-ö ametlike vikerkaare- ja rahvuslippude ka omatehtud feministlike ja anarhistlike sümboolikatega lippe, isemeisterdatud Vikerruumi-mobiili, maalitud silte, mis kandsid Anna-Stina Treumundi ja Lilli Suburgi nime ning slogan’eid „Woolf”, „Ükskord me abiellume niikuinii” ja „Tule kapist välja!”. Lisaks oli näha ka otsesemalt poliitilisi üleskutseid, näiteks Tšetšeenias toimuva genotsiidi hukkamõistmist. Marssijad olid kaunistanud ka oma keha ja nägusid kirevate maalingutega, kostüümidest rääkimata.

Foto: Priit Mürk

Vastaliste vähesus
Ehkki mõningatest meediakajastustest võis jääda mulje, justkui oleks paraadil osalenud ka rohkesti vastalisi-pessimiste, ei olnud tegelikult olukord üldse nii, neid oli lausa jahmatavalt vähe – umbes viis kuni kümme. Näiteks liikus plakatitega „Peatage” ja „Stop” (mille tagaküljele volditud osas märkas üks tähelepanelik lugeja ka sõna „Rail” – kiidame siinkohal plakatite leidlikku taaskasutust!) ning valjuhäälsete viledega varustatud kolmeliikmeline grupp isikuid rahulikult kulgeva rongkäigu jooksul ühest kohast teise, et rongkäik neist mitmel korral mööduks. Kuigi vastalisi-vihkajaid oli hinnanguliselt alla kümne, said mõnes meediakanalis nad aga pea poole kajastuse tähelepanust. Loodetavasti jäävad järgmistel aastatel sellised montaažitrikid taktitundeliselt olemata.

Toetavad heterod
Ehkki Pride’i paraad polnud see koht, kus kellelgi niiväga mõttessegi oleks tulnud kellegi seksuaalse orientatsiooni järgi pärida, viibis Müürilehe Kollase Sektsiooni andmetel paraadil (mitte ainult publiku hulgas, vaid päriselt marssimaski) hulgaliselt heteroid! Ehk võime sellegi üle rõõmustada, et ühiskonnaliikmed tulevad tänavatele mitte ainult enese eest seisma, vaid kõikide inimeste võrdsete võimaluste, õiguste ja võrdse kohtlemise eest.

Järelkajad sotsiaalmeedias
Ehkki vastalisi oli paraadil vähe, jaguneb järelkaja sotsiaalmeedias laias laastus üsna võrdselt kaheks. Ühelt poolt muidugi selline, nagu paraadil osalejad ja nende mõttekaaslased on loonud – ja see oli üsna üdini positiivne ja optimistlik. Väljendati heldimust ja kiidusõnu äärmiselt õnnestunud paraadi üle, kiideti korraldajaid ja ilma, kontserti ja üleüldist meelsust. Teine pool on see vastupidine ja pärineb muidugi inimestelt, kes ennast ääretult ohustatuna tunnevad seesugustest ettevõtmistest. Nii oli kuulda kahjuks üsnagi palju sedasama, mida me ju ikka oleme kuulnud sellest leerist. Et homod mingu olgu omaette (mis tavaliselt oli kirjutatud ikkagi „oma ette”), miks on vaja tulla lippudega lehvitama. Meediapildist võis näha ka paari üksikut, joobeastme järgi otsustades näiteks Õllesummerilt paraadile eksinud kodanikku. Ometi on positiivne, et üsna saja lähedale ulatub protsent neist inimestest, kes seesugust retoorikat jätkab mugavalt ja turvaliselt vaid sotsiaalmeedias, selle asemel, et tulla ilusat rahumeelset üritust kohapeale rikkuma.

Foto: Priit Mürk

Peresõbralik üritus
Ehkki oleme kõik juba aastaid kuulnud, mida kõike „homopropaganda” väikeste rikkumata lapsukestega teeb, olid mitmed julged seksuaalsest orientatsioonist sõltumata tulnud vikerkaarepeole koos lastega. Üks kõnealustest, Silver Meikar, sõnastab oma otsuse nii: „Paraad andis hea võimaluse minu 11-aastase tütre ja 7-aastase pojaga arutada, mille pärast on olulised vabadus, võrdsus ja vendlus. Eks nende pärast tulebki sellistel üritustel osaleda, sest ma ei taha, et nad peaksid elama riigis, kus ei austata inimõigusi ning ei anta võimalust olla õnnelik ja vaba; mis pole sõbralik ega sidus ning kus mõned leiavad, et võivad teistele ette kirjutada, keda armastada ja kuidas elada. Minu Facebooki-seinal paraadijärgselt lahti läinud õel kommentaarium kinnitaski mulle, et laste kaasavõtmine, nendega nende teemade käsitlemine oli igati õige ja vajalik otsus.”

Lisaks oli paraadipildis näha rohkelt põhi- ja keskkooliealisi noori, kes täiesti omal käel olid Pride’i üles leidnud, millest võib ka näitlikult järeldada sama, mida oleme tegelikult aimanud juba mõnda aega: meie nooremale generatsioonile on võrdsed võimalused ja inimõigused, sh LGBT kogukonna teemad olulised! Mis taaskord aitab taastada usku inimkonda, nagu paljud tendentsid sel paraadil!

1800 inimest!
Baltic Pride’i festivali kaaskorraldaja Brigitta Davidjants võttis paraadi kokku positiivse noodiga: „Kogu meie tiim on ülimalt õnnelik ja uhke selle üle, milliseks kujunes [laupäevane] rongkäik. Oli ülisuur asi, et nii palju LGBT+ inimesi ja nende toetajaid julges tulla tänavatele (väidetavalt oli kohal umbes 1800 inimest) ning et kogu asi jäi laias laastus väga rahumeelseks. Ja samas kõneleb see mu meelest ka sellest, et võrdse kohtlemise alane teave on jõudnud kriitilise massini, teema on institutsionaliseerunud – ei LGBT+ inimesed ise ega ka nende toetajad ei karda end enam antud teemaga avalikult seostada.” Ning teine korraldaja, Kristel Rannaääre lisas: „Jäin Pride’i rongkäiguga väga rahule. Oli meeldiv tõdeda, et rahvast nii palju oli – tuttavad ja uued näod, palju kogukonna inimesi ja palju toetajaid. Ma väga loodan, et see rongkäik tõi kogukonna rohkem kokku ja jõustas neid. Kuid samamoodi ma loodan, et see andis julgust neile, kes veel võibolla nii avalikult ei saa olla need, kes nad tegelikult on.”