Algas see siis 2019. aastal või varem, aga igal juhul võib öelda, et oleme igapäevase verbaalselt vägivaldse poliitilise sfääriga juba harjunud, võib-olla isegi leppinud. Leidub sellest ehk väljapääs; ons vägivallatsejate rünnaku alla sattunuil üldse võimalik ohvripositsiooni vältida?

14. märts 2019 Stenbocki majas. Jüri Ratase esimese valitsuse pressikonverents on just lõppenud, ajan mantlit selga. EKRE omad marsivad võidukalt sisse, samm rõhuline, suled puhevil. Kolme päeva eest on Keskerakond teatanud, et alustab koalitsioonikõnelusi EKRE ja Isamaaga, võimuläbirääkimisi peetakse valitsuse hoones. „Olete teie alles nõiamoor!” hüüab Mart Helme mulle tere vastuseks.

Sel hetkel ei tea ma veel, et niimoodi tervitab tulevane siseminister. Aprilli lõpuks, kui Ekreikke valitsus kokku saab ja ametisse asub, olen juba harjunud saama päevas mitu sõimu- ja ähvardussõnumit. Muu hulgas lubatakse anda „solidaarselt piki vittu”. Seda, kas süstemaatiliselt töötava kolli- ja trolliarmeed juhitakse esimest korda valitsusse saava partei kontorist või innustab Helmepartei andunud fänne käeulatuses oleva võimu lõhn, ei saa ma kunagi teada.

Mingil hetkel enne koalitsioonilepingu allkirjastamist näivad isa ja poeg tajuvat ohtu, et asjad võivad siiski tuksi minna. Nad annavad oma raadiosaates („Räägime asjast”, 24.03.2019) teada, mis siis juhtub. „Kui meie asi untsu aetakse ja meie viskame tiku püssirohutünni, siis on plahvatus,” räägib Mart Helme. „Seda ei hoia ära ükski süvariik, seda ei hoia ära ükski Euroopa Komisjon. See plahvatus tuleb.” Tulevane rahandusminister Martin Helme lisab: „See ühiskondlik pinge, mis praegu on, on võrreldes sellega, mis tekib siis, kui meid kõrvale lükatakse, lapselalin.”

Koalitsioonileping sõlmitakse ning uued valitsejad lähevad riiki endale sobivaks pöörates luuni ehk Euroopa Liidu ja NATOni välja. Stenbocki majas algab eufooriline morsi- ja tordipidu, mille käigus naeruvääristatakse arste ja ülikoole, mõnitatakse süstemaatiliselt presidenti, püütakse ametist vabastada politsei- ja piirivalveameti peadirektorit ja pekstakse verbaalselt ajakirjanikke, kes toimuvat kajastavad ja mõtestavad. EKRE omad lõhuvad, laiavad ja läbustavad, peaminister Jüri Ratas käib lapiga järel, koristab ja palub vabandust, aga kõiki nurki ta kasida ei jõua, viimaks ei viitsi enam ka. Haisupilved üha tihenevad ja Eesti poliitikasse ei jää ühtegi reostamata korrust.

Aprillis 2019 algab Stenbocki majas eufooriline morsi- ja tordipidu, mille käigus naeruvääristatakse arste ja ülikoole, mõnitatakse  presidenti ja pekstakse verbaalselt ajakirjanikke, kes toimuvat kajastavad ja mõtestavad.

Ekreike ja tema ohvrid

Uue võimu ohvriteks sattunud inimgrupid ja üksikisikud võtavad neile peale surutud rolli suuresti omaks. Nad asuvad selgitama, et võimuerakonna nende kohta väidetu ei ole tõene, põhjendavad oma väiteid viisakalt, ärritust, viha ja solvumist alla surudes, kuid võimule saanud vägivallatsejad haistavad põhjustatud valu lõhna ja keeravad naudinguga järgmise vindi peale. Nii mitmedki valitsuse rünnatavad ja mõnitatavad organisatsioonid, professioonid ja nende esindajad hakkavad õigustama oma olemasolu. See juhtus ka ajakirjandusega. Ma ei unusta iial ERRi telesaadet „Suud puhtaks” 2019. aasta mais, kus Eesti ajakirjanduse tippjuhid, meediaprominendid ja ajakirjanikud hakkasid Urmas Reitelmannile põhjendama ajakirjanduse vajalikkust ja selgitama selle funktsioone.[1]

Vägivallatsejal on vaja, et sa kardaksid. Järgmist füüsilist või verbaalset hoopi. Järgmist ilmajätmist, väljasulgemist, uue valu ootust. Et hakkaksid kahtlema, kas sul on üldse õigust olemas olla.

Iseenesest on see muidugi täitsa tavaline ohvri käitumine. Tüüpiline vägivallatseja, olgu tegemist perekondliku diktaatori, organisatsiooni hirmuvalitseja või poliitilise režiimi esindajaga, sellist olukorda just saavutada püüabki. Kõigepealt võetakse sinult enesekindlus.[2] On vaja, et sa kardaksid. Järgmist füüsilist või verbaalset hoopi. Järgmist ilmajätmist, väljasulgemist, uue valu ootust. Et hakkaksid kahtlema, kas sul on üldse õigust olemas olla. Kuni sa leiad, et ei olegi, ega õigusta end enam. Tehtud.

Kas me mõistsime sellel mälestus- ja jälestusväärsel perioodil Eesti poliitikas, et ka verbaalne vägivald on vägivald? Sõim, ähvardused, labased naljad. Kas sõnaliste rünnakute ohvriks langenud grupid õppisid ohvrirollist välja tulema ja astuma vägivallale vastu viisil, millel on ka päriselt mõju? Kas me oleme valmis selleks, et see partei taas valitsusse pääseb või koguni moodustab selle?

EKRE omad mõnitavad peaministrit igas riigikogu infotunnis, iga ilkumine ei ületa enam ammugi uudiskünnist. Sest nad on opositsioonis, aga ka selle pärast, et oleme sellega harjunud. Sellega on lepitud.

Uus normaalsus: valed ja vägivald

Üks on kindel: kui see juhtub, oleme ühiskonnana hoopis teises kohas kui 2019. aastal. Verbaalsest vägivallast on poliitikas saanud argipäev. EKRE omad mõnitavad peaministrit igas riigikogu infotunnis, iga ilkumine ei ületa enam ammugi uudiskünnist. Sest nad on opositsioonis, aga ka selle pärast, et oleme sellega harjunud. Sellega on lepitud. No on selline partei. Eks on õpitud vastu ka andma. Peaminister on kasvatanud endale küüned ja hambad, ilma nendeta poliitikat ei tee.

Üks poliitilise vägivalla raskemini analüüsitav vorm on valetamine. Oleme ehk hakanud ookeani tagant sisse toodud alternatiivseid fakte ja nende sünnilugu juba unustama, aga just sealtkaudu nüüdseks ohjeldamatud mõõtmed võtnud süstemaatilise valetamise komme Eesti poliitikasse jõudis. Selleks on opositsioonis võimalusi isegi rohkem kui valitsuses olles. Valitsuse osaliste sõnad on ajakirjanduse teravdatud tähelepanu all, opositsioonijõud kõnelevad aga oma valijale seda, mida too kuulda ihkab, keeles, mida ta mõistab.

Loomulikult ulatub üht-teist ka suurele meedialavale, mille võimekus menetleda süstemaatilist valetamist on keskpärane, et mitte öelda kehvake. Faktikontrollid, mille otsus on „pigem ei” või „pigem vale” või isegi „nii ja naa”, ei toimi enam ammugi määral, mida toimetused sedasorti võimekusi luues lootsid. Seda enam, et poliitiliste valede hulk on paisunud hoomamatuks, nende süstemaatiline läbihekseldamine pole enam lihtsalt võimalik.

Kaitseväe juhataja Martin Herem ei kasuta mingit ennast õigustavat tooni, vaid lihtsalt lükkab ümber valesid. See mõjub.

Vastuhakk on võimalik

Kui ma mõtlen selle peale, missugused vastuhakud poliitilisele vägivallale on päriselt toiminud, meenub mulle kaks edulugu. Üks oli politsei- ja piirivalveameti juhi Elmar Vaheri ametist vabastamise katse 2019. aasta augustis, kui siseminister oli Mart Helme, keda asendas puhkusel viibimise ajal rahandusminister Martin Helme. Istusin 15. augustil tundide viisi hilinevat kojulendu oodates lennujaamas, kammisin järelejätmatult uudiseid ja mõtlesin, et see kõik ei saa olla päriselt. Aga see oli. Üks Helme pistis teise Helme eest PPA juhile paberi nina alla ja käskis minema minna, lihtsalt niisama, tuli pähe, isegi peaministrile polnud meeles öelda, et nii hea mõte on tulnud. Vaher paberile allkirja ei andnud. Ta tuli sirge seljaga avalikkuse ette, tegi Helmedel selja prügiseks ja jäi ametisse.

Teine edulugu on värske. Martin Helme on kaitseväe ja selle juhi Martin Heremi otsuseid pikalt arvustanud, tarvitades pooltõdede ja küsitavate tõlgenduste kõrval ka otseseid valesid. Heremi vastne kogupauk Helme valede pihta ei jäta aga kivi kivi peale. Heremi kirjutise avaldasid kõik väljaanded[3] ning ka sotsiaalmeedias levis see ulatuslikult. Miks? See tekst on väga hästi tehtud. Professionaalselt, süstemaatiliselt, täpselt. Mis peamine, ei mingit ennast õigustavat tooni, lihtsalt valede ümberlükkamine. See mõjub.

Paratamatult kipub muidugi peale küsimus, kas valetava poliitiku vastu saab ainult mõne jõustruktuuri juht ehk siis Vaheri või Heremi kaliibriga mees. Ehk võiks poliitilisi valesid süstemaatiliselt paljastada iga valdkonna tippjuhid, kelle selja taga ei ole küll sõjaväge ja politseid, kuid kellel on samuti suurepärased teadmised ja sirge selg? Arstid ja õpetajad, teadlased ja loojad, kõik poliitilise vägivalla varasemad ja tulevased potentsiaalsed ohvrid. Ajakirjanikud muidugi. Kõik need, kes ei soovi olla poliitilise vägivalla normaliseerimise osalised.

[1] Vt Kiisler, V. 2019. Kuidas seletada eesti ajakirjandust EKRE jõmmile. – Eesti Päevaleht, 22.05.
[2] Vt Epner, E. 2019. Sest nad saavad. – Eesti Ekspress, 08.05.
[3] Vt nt Herem, M. 2023. Martin Helme mitte ei eksi oma väidetega, vaid lausa valetab. – Eesti Päevaleht, 17.02.

Vilja Kiisler on Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik.