VÜNEXi debüütalbumil teevad etteaste haldjalikud loitsud, tummisemad räpiread ja artisti signatuurpill flööt.

★★★☆☆

VÜNEX ja tema debüütalbum „Evolution of Patterns” on kosutav lisandus kohalike nüüdispopikangelannade kõrvale. Nagu ka pealkiri juba päris selgelt viitab, tõmbab novembris ilmunud kauamängiv kuulajad lõputusse mustrite maailma. Need mustrid on moodustunud inimlikest sisekaemustest, mis on ühest küljest tuttavad ja samas ka ootamatud. VÜNEX uurib oma esimesel albumil mõtteid, nende korduma kippumist, muutusi ajas ja inimestes.

„Evolution of Patterns” ei mõju kuulates kui lugude kogum, vaid pigem kui muusikaline installatsioon – kunstiteos, mille iga element mängib rolli suuremas pildis. Kokku joonistub mustrirodu eri emotsioonidest ja žanritest. Popmuusika on lastud läbi hakklihamasina, kaasas haldjalikud loitsud, tummisemad räpiread ja VÜNEXi signatuurpill flööt. Viimane soleerib eriti kummitavalt palas „Control/Alt/Delete”. Loos „Dawning” tõuseb esile aga instrumendi jõulisem pool, raskema minekuga kriibivad hinge ka „Forgive” ja „Stars Align”. Samas „Fake Love” voolab melanhoolset rahu täis sündikäikude saatel täpipealt õigesse kohta.

VÜNEX pakub oma esikalbumiga sügavat ja samas intensiivset kogemust, nagu hämaras ruumis oleks korraga liiga palju valgust. Just mõnes hämaras live-keskkonnas tahaks ka seda albumit lähemalt kompida, sest need helid vajavad oma ruumi, et hingata ja settida.