Produtsent Yumi Motoma album „Motoma” mõjub kui muusikaline tuumaplahvatus – iga järgmine lugu muudab ootamatult suunda ja keerab kõik eelneva pea peale.
★★★★★
Kodumaises elektroonikas on küll palju säravaid tegijaid, kuid enamik neist tegutseb ikkagi mingites piirides: kes teeb ambient’i, kes tolmust retroelektroonikat, kes deep house’i. Väiksemaid-suuremaid nišše on muidugi veel, kuid Yumi Motoma lendab üllataval kombel kõigist liigitustest üle. Kui vahepeal hakkab juba tunduma, et album „Motoma” avab end ja pilt saab selgeks, siis üha lisanduvad kihid, detailid ja saundiplahvatused hägustavad taas piirjooned.
Tema rikkalikus materjalis võib muidugi näha teatud mõjutusi. Seal on nineinchnailslikku rütmikat industrial’i, mille jõulisust tasakaalustab arhailine dub’i-võnge. Sinna peale on pritsitud justkui glitter’ina tulevikupopi tolmu, milles tekkiv dissonants toob paratamatult pähe ka mitmed PC Musicu artistid. Plaadi kõige kuulajasõbralikum – see ei tähenda, et kõik ülejäänu poleks kuulatav, pigem vastupidi – lugu „Can I Tell” kõlab ka nagu Maria Minerva algusaegade magamistoapopp.
Kui pahatihti võivad sellised julged ja hullumeelsed tulevikupopi eksperimendid muutuda talumatuks, siis Yumi Motoma tabab ära just õige tasakaalu: vaatamata sellele, et ta murrab traditsioone ja suhtub popimudelitesse anarhistlikult, on tema kompositsioonide keskmes ikkagi nakkav meloodia või kummituslik vokaal-hook, mis jääb kuulajat veel pikaks ajaks saatma.
Ma ei tea, kes peitub Yumi Motoma nime taga, ja võib-olla polegi vaja teada. Eesti popmuusikale kulub ära, kui on mõningaid sürreaalseid artiste, kes jäävadki saladuseks.
