Ühiskond teenib endiselt agaralt finantsmuulade huve ja kultuurielu oleks justkui kuuseehete kombel kappi peitu pandud. Hasartmängumaksu Nõukogu läheb manalateele, raamatukogude arvu vähendatakse, Nukuteatris valitseb peataolek. Kunsti tehakse siiski kuidagimoodi edasi. Vestlused Berliini külastanud noorte eesti „kultuuritegelastega” panid mõtlema, kuidas meie kultuuril praegu läheb.

Berliinis õitseb Eesti kultuur vahvasti. Veebruari algul esines Berghain Kantine’is Maria Minerva. Non-stop reivide, ülikvaliteetse helisüsteemi ja kõiki narkofilmides kujutatut ületava poolest kuulsa klubi külastajatele tundus Londoni neiu muss vägagi imponeerivat. Aprilli keskel jõudis Saksamaa tuuri raames Berliini Metsatöll. Eestlased on siin pildis ka kujutava kunsti vallas. Valli Lember-Bogatkina, eesti akvarellikunsti ja monumentaalmaali Grand Old Lady, eksponeeris aprilli keskpaigani Eesti saatkonnas kuuekümnendate keskpaigas valminud Ida-Berliini, Saksimaa ja Tüüringi vaateid. Virkade pintslitõmmetega valminud olemusmaalid annavad hästi edasi tollasele eesti kunstile omast kirgastust ja loomejõudu. Alexanderplatzi lähedal oli avatud kodumaa kunstielust sõltumatult tegutseva ja Berliinis resideeriva Ivar Kaasiku isikunäitus, kus väljas tema seni radikaalseimad abstraktmaalid. Kaasiku töödes saab reaalsus omale värvilise filtri peale ja muutub ebavajalikuks konstruktsiooniks. Lisaks Berliini Eesti saatkonna kultuuriüritused vabariigi aastapäeval, emakeelepäeval ja Berlinale filmifestivali vastuvõtt.

Ivar Kaasik. Maal 055. Õli, lõuend. www.kunstkeskus.ee

Eesti uudiseid lugedes on aga rahulolematus loomeinimeste seas päratu ja negatiivsed energiad uljalt rünnakule asunud. Ühiskond teenib endiselt agaralt finantsmuulade huve ja kultuurielu oleks justkui kuuseehete kombel kappi peitu pandud. Hasartmängumaksu Nõukogu läheb manalateele, raamatukogude arvu vähendatakse, Nukuteatris valitseb peataolek. Kunsti tehakse siiski kuidagimoodi edasi. Ja tullakse ilmselt ka vaatama, eriti keerulistel aegadel nagu praegu. Vaimutoitu vajavad kõik, olgu selleks kas või mõni tobe komöödia või keskpärane poplauluke. Kuna kunst sekundaarse modelleeriva süsteemina asub juba olemuslikult teisel tasandil (ammutades vähemasti ainest ka mujalt kui üllatustevabast argireaalsusest), ei õnnestu igapäevapoliitikal kultuurilinnukese tiibu täiesti lennuvõimetuks kärpida. Nagu Winny Puhh Eesti Laulul tõestas, istub vähemalt osal eesti rahva poegadest piisavalt reibast ja (Marten Kuninga sõndade kohaselt) rõlget enerigat sees. Vahepeal on kasulik selle sisemise jõu olemasolu teadvustada ning mitte lasta end heidutada ei riigiisade fantaasiapuudusest ega neid kritiseerivate kultuuriinimeste mustadest tulevikustsenaariumidest.

Winny Puhh Eesti Laul 2013 finaalis.

Kahju muidugi, et grafitikunstnik leiab Tallinna linnas sama vähe mõistmist kui impressionistide looming omal ajal klassitsistliku kooli kummardajate silmis. Postsotsialistlik eesti ühiskond ongi ebaküps, mis on selles üllatavat? Senine areng on olnud isegi meeldiv. Tuleb ainult Kon-Tiki kombel julgesti edasi parvetada. Ja mitte lolli kombel „neid” süüdistada (Juku-Kalle Raidi 7. aprilli Facebooki seinalt). Võib Nokus kurta või Levikas odavat populaarsust koguda, aga saab ka tegutseda. Olgu selleks siis füüsiline maailmaavastamine või ringsõit oma pea kaevandusraudteel, reisimisvõimalused pole iialgi olnud soodsamad kui praegu. Isegi ajateenistus ei takista, kuna nõrgad hipsterikehad füüsilist koormust ei talu. Tuleb ennast ainult sellest nutitelefonide, toimiva kanalisatsiooni ja õhtuste baarihängide mugavustsoonist välja rebida.

Loogiline ju, et peab ennast ise üles töötama. Kui piisavalt kannatlik oled ja päris asja ajad, saad oma võidukarika lõpuks kätte. Kes vaeva näha ei viitsi, selle looming polegi muud kui pask. Kedagi ei huvita, kui raske see on. Mis toimub lava taga, on publiku jaoks niikuinii müstika. Rahvale jääb esteetiline nauding, näitlejale sisemise tungi väljaelemine. Nii nagu enamik publikust ei küündi vere, higi ja pisarate tunnetamiseni tehtu taga, ei oska ka riigijuhid iialgi mõista kultuurirahva püüdlusi. Nagu kaks ajupoolkera, ei suuda nad kunagi teineteist tunnustades koostööd teha, kuid võiksid samal kombel rahus eksisteerida ja kumbki oma põhitegevusele keskenduda. Energia vaidlemisele kulutamine on lihtsalt väärtusliku eksistentsi raiskamine. Las valitsejad mängivad pealegi oma mänge, kuni reeglid paremini selgeks saavad. Ega loomeloom sellest koole.

Peeter Kormašov – kirjanik, kultuuriajakirjanduse erialast makseraskuste tõttu puhkusesemestril, ehitab Berliinis kontserdilavasid ja töötab restoranis abikokana.