Jaapanis elav Iie-Mall Püüa kirjutab Kosmpoliidi rubriigis eestlaste ja jaapanlaste erinevustest ja sarnasustest emotsionaalsel tasandil.

Iie-Mall Püüa. Foto: Anne Rudanovski

Seitse aastat tagasi, kui tulin Jaapanisse, et astuda magistriõppesse, pidin võtma esimesel aastal jaapani keele intensiivkursust. Mäletan, kuidas ühes tunnis anti ülesanne rääkida anekdoot oma riigi või rahvuse kohta. Huumor on võõrkeeleõppes niikuinii kõrgem pilotaaž, eriti kui sul on rahvusvaheline publik. Jutustasin oma valdavalt hiinlastest ja korealastest kursusekaaslastele anekdoodi elevandist. Eestlane ja paar teise ja kolmanda rahvuse esindajat (võimalik, et sakslane ja venelane, aga mu mälu võib mind petta) näevad elevanti. Kui eestlase kaaslased mõtlevad, kuidas elevant võiks maitseda või kui paljuga ta maha oleks võimalik müüa, siis eestlane mõtisklevat, mida see loom temast õige arvab. Jaapanlannast õpetaja poetas seda kuuldes, et poleks ime, kui ka jaapanlaste kohta oleks selline anekdoot.

Väljaulatuv nael lüüakse sisse

Jaapanlastel ja eestlastel on sarnaseid jooni. Kinnisus on mõlema rahvuse emotsionaalse spektri ühisosa, kuid selle tagamaad ja motiivid on individualistlikus ja kollektivistlikus ühiskonnas erinevad. Eestlaslik vaoshoitus on seotud teatud ebakindlusega selle suhtes, kuidas me indiviididena välja paistame, jaapanlaslik seevastu pigem teiste jaapanlastega – kuidas käituda nii, et ma ei tekitaks teistes ebamugavust. Stereotüüpne kuvand jaapani kultuurist põhineb rangel ühiskondlikul korral, kus pole kohta emotsioonide väljendamisele. Tõesti, tegemist ei ole kõige ekspressiivsema rahvaga, kuid see ei tähenda emotsioonitust. Valikuline väljendamine toimub kollektivistlikus ühiskonnas enese alalhoiu nimel – tuleb sõnu valida, mitte üle reageerida, vältida oma arvamuse pealesurumist. Mitte silma paista, sest väljaulatuv nael lüüakse sisse, nagu ütleb kohalik vanasõna.

Mulle meenub üks vestlus Puerto Ricost pärit ja Kanadas üles kasvanud, kuid praegu Tōkyōs seiklust nautiva tuttavaga tema Jaapani muljetest. Ta kiitis igapäevaelu mugavusi, kunsti ja kultuuri ning kirevat expat-kogukonda, kellega ta on kokku puutunud. Sellegipoolest ei suudaks ta pikemalt Jaapanis elada, sest siin puudub sisuline diskussioon poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel, mis on tema Toronto elu pärisosa – jaapanlastest tuttavad kipuvad neid teemasid üldise harmoonia säilitamise nimel vältima. Kindlasti leidub kohalikke noori ja vanu, kes õlleklaasi taga tulihingeliselt maailma parandavad, aga grupisisesel ühtsusel kipub olema sageli kõrgem väärtus kui subjektiivsel seisukohal.

Mingil määral pakub sotsiaalmeedia võimalust olla avameelne, isegi kui see paistab argielus teostamatu olevat. Jaapanis on suurim Twitteri kasutajaskond maailmas. Levinud on mitme konto pidamine, kuna platvormil ei saa konfigureerida privaatsussätteid nii peenelt, kui vaja oleks. Jaapani kasutajad eraldavad kontod järgijate ja eesmärkide põhjal, näiteks üks poliitiliselt korrektne ja viisakas konto töökaaslaste ja sõpradega kontakti hoidmiseks, teine privaatsem konto hobide ja huvide kohta info kogumiseks ning kolmas salaja abikaasa siunamiseks.

Eraeluline on rangelt avalikkuse eest peidetud. Isegi kõige süütum ajaviide, nagu sama lemmiklooma pidavate inimestega kontakti otsimine, toimub pseudonüümi all, rääkimata hardcore anime ja videomängufännide hästi kaitstud reaalsusest. Kuna elevant hoiab pidevalt silma peal, siis on vaja meetmeid, et elevus, rõõm, frustratsioon ja kõik muu endast ohutult välja lasta ning vahel isegi üksteisemõistmist leida.

Eestlaslik vaoshoitus on seotud teatud ebakindlusega selle suhtes, kuidas me indiviididena välja paistame, jaapanlaslik seevastu pigem teiste jaapanlastega – kuidas käituda nii, et ma ei tekitaks teistes ebamugavust.

Õhu lugemise algtõed

Jaapani keeles on väljend, mille tähendus on otsetõlkes „õhku lugema” (ba no kuuki wo yomu) ning mis tähistab intuitiivselt teiste tunnete ja kavatsuste mõistmist ning nendega arvestamist. Kuna tihti väljendutakse ümber nurga, läbi lillede või strateegiliselt vaikides, on vaja kõrgemat semiootilist pädevust ja empaatiavõimet, et keerulisemates situatsioonides hakkama saada. Välismaalasena on see eriti ärritav olukorras, kui keeleoskus on tasemel, aga kultuuriline kompetents pole veel järele jõudnud. Periood, mil töötasin ühes kohalikus hotelle, restorane ning muid elustiilimaigulisi asutusi arendavas kinnisvaraettevõttes, pakkus „õhu lugemise” võtetest mõningaid tähelepanekuid.

Pärast magistrantuuri lõpetamist tööle kandideerides eeldasin, et saan hakata kohe oma välismaist ning pehmete teaduste tausta ärilistel eesmärkidel rakendama. Õhkkondki tundus esmamuljel kogenematuse tõttu võrdlemisi hierarhiavaba. Esimestel kuudel avastasin end aga teistest noorema töötajana rollist, mida iseloomustab kõige paremini termin „tundetöö”. Olin kõigi assistent – eelduste kohaselt võimeline poole sõna pealt mõistma ja jooksujalu kõiki soove täitma.

Loomulikult ei osanud ma kõike seda välja lugeda, sest pärinen ikkagi kultuuriruumist, mida iseloomustab mentaliteet „sul on kaks tervet kätt otsas, tee ise” ning „sul on suu – kui midagi vaja on, siis ütle”. Sarnaselt jaapanlastega vaoshoitud, kuid vürtsitatud talupoegliku no-bullshit-suhtumisega. Kuna ma ei haaranud asju nii nagu kohalikud, tekitasin oma ülemustes ja töökaaslastes parasjagu frustratsiooni. Muidugi ei ütle keegi igaks juhuks midagi enne, kui karikas on lõplikult ja pöördumatult täis. Ja kuna negatiivseid emotsioone ei väljendata kuigi tihti ja ekspressiivselt, mõjusid väljapursked minu eba-uue-töötajaliku olemise aadressil tooremana, kui need tegelikult olid. Nii õppisin isegi elevanti teravamalt teadvustama.

Kui üldistada, siis „õhu lugemine” võrdub teise emotsioonidesse ja vajadustesse süvenemise ning oma ego ja emotsioonide allasurumisega. Eks see ole seotud ka ühiskonna hierarhilise ülesehitusega – alati on selles ahelas keegi, kelle pärast sina pead munakoortel kõndima, ja keegi, kes teeb seda sinu pärast. Aeg-ajalt sain seda universumis valitsevat kosmilist korda oma silmaga imetleda, kui tabasin puutumatuna näivaid ülemusi suuremate bosside ees meelalt naeratamas ja koogutamas.

Elevant on möödapääsmatu. Ta on abstraktsioon, mis elab alaliselt teadvuse soppides, kuid mõne jaoks kuju muutev fantastiline loom, kes võtab inimeste ja nende reaktsioonide vormi. Kunagi ei tea, mis kujul ja kus ta ennast ilmutada võib või kuidas toimida, kui temaga vastamisi seista. Sellest ka strateegiad ebameeldivate olukordade vältimiseks ning diskreetsed viisid enda väljaelamiseks. Nii saab elatud küll – segamatult ja teisi segamata oma väikses siseringis, omamoodi emotsionaalses vaakumis.

Iie-Mall Püüa õppis Tartu Ülikoolis semiootikat ning lõpetas magistrantuuri keskkonnadisaini alal Tsukuba ülikoolis Jaapanis. Praegu elab ta Tōkyōs, kus ta uurib jaapanlaste igapäevaelu kvalitatiivsete turu-uuringute agentuuris.