Kui nii päris üldiselt küsida, et mis on kunsti mõte tänapäeva ühiskonnas, siis üks vastuseid on, et kunst peaks panema inimesed mõtlema. Päriselt mõtlema. Kunst kui selline erineb disainist, arhitektuurist, inseneeriast ja teadusest selle poolest, et ta ei kiigu probleemi ja lahenduse otsingutes (disain leiab lahenduse, misläbi ilmneb probleem; inseneeria püstitab probleemi ja püüab sellele lahendust leida). Ses mõttes täidab Anu Vahtra installatsioon „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I” hästi oma „otstarvet”. Hea kunst tekitab küsimusi, mis puudutavad isiklikult, sügavamalt, salvestudes meie mällu.

Võib väita, et Vahtra teos – Arheoloogiafestivali raames püstitet kaks terastala kahe maja vahel Tartus Kompanii tänaval – on tõenäoliselt üks väheseid tõeliselt tänapäevaseid avaliku linnaruumi installatsioone Tartus. See on nüüdiskunsti näide, mis suhestub ühiskonnaga otse selle keskmes ega püüa linnast – inimeste seast – põgeneda. See on teos, mis on siin ja praegu ning sunnib meid küsima ka muu, mitte ainult ajaloo, institutsioonide või monumentaalsuse kohta. See viltusest majast inspireeritud installatsioon on kohaspetsiifilise linnakunsti tõsiseltvõetav näide, mis peaks tekitama igas vaatajas isemoodi uudishimu meie elu ja olu osas laiemalt. Tegu on tänava – avaliku ruumi – ja hoonete ehk eravaldusega. Kes keda või mis mida toetab? Kui kaua ja mil määral?

Teos mõjub oma täpsuses ja terasuses millegi püsiva ja jäävana, kuigi festivali raam ja installatsiooni tüpoloogia viitavad millelegi lühiajalisele, episoodilisele. Vahtra teos on mõjus, et jõuda inimesele – kunsti kogejale, linnaelanikule – kõige lähemale. Oma olemasoluga on ta juba riivanud meie episoodilist mälu, mis talletab meie isiklikud sündmused. Eks see mälu ju muutub pidevalt – igal ajahetkel võib Tartu linna tekkida mõni uus tasemel linnaruumi-installatsioon (mida aga seni on vähe nähtud ja seega on statistika põhjal tõenäosusprotsent üsna väike) –, sündmus fikseeritakse sõltuvalt selle olulisuse astmest mälu struktuuridesse. Vahtra kaks terastala on nüüdseks neis struktuurides registreeritud. Kas linnal ja eraomanikul ei teki seepeale kiusatust lühiajalist installatsiooni püsivaks linnaruumiskulptuuriks ümber mõelda?