Klassikalise filmiarvustuse asemel katsetavad kaks autorit dialoogivormi ning arutlevad koos seksuaalvägivalla üle filmides „Puhastus” (2012) ja „Pahatar” (2014) ning sarjas „Troonide mäng” (al 2011). Ühele sümpatiseerivad ühed ja teisele just risti vastupidi.

Kaader sarjast „Troonide mäng”

Aro Velmet: Viimasel ajal näeb tele- ja kinoekraanidel üha rohkem seksuaalvägivalda. Sellised stseenid, näiteks Antti Jokineni „Puhastuses” või telesarjas „Troonide mäng”, on muutunud piisavalt tavapäraseks, et feministid, kriitikud ja poliitaktivistid on nende vastu palju sõna võtnud. Niisiis tahtsime me neid küsimusi vestluse vormis natukene lahti harutada, kuna meil kummalgi pole antud teemade puhul selgeid seisukohti. Miks on seksuaalvägivald filmitegijate jaoks niivõrd oluline ainestik? Miks on vägistamist kujutavad stseenid nii vastuolulised? Kas seksuaalvägivalla käsitlemine filmikunstis on progressi ja sotsiaalse tundlikkuse või seksismi ja madalalaubalise tabude murdmise märk?

Marysia Jonsson: Alustuseks võiks küsida, mis eesmärki seksuaalvägivalla ekraniseerimine täidab? Ma näen siin kahte konfliktset põhjust. Esiteks saab selle abil kujutada vägagi aktuaalset probleemi ja tekitada kunsti kaudu ruumi diskussiooniks ja võib-olla isegi katarsiseks. Teine variant on, et see toimib kui emotsionaalne erutus, kui seksi ja vägivalla üheaegse kasutamisega võimendatakse vaataja reaktsiooni filmi faabulale. Sellega kaasneb ühtlasi naiste raamistamine ikka ja jälle vaid ohvritena. Viimases patus on süüdistatud näiteks „Troonide mängu”, kus vägistamisstseenid pole süžeeliselt põhjendatud ja nende tagajärjed jäävad vaatlemata.

Aro: Ma tean vist, millistele momentidele sa viitad. Kõige vastuolulisem oli ilmselt stseen neljanda hooaja alguses, kus prints Jaime Lannister nähtavasti vägistab oma õe ja endise armukese kuninganna Cersei, kusjuures see kõik toimub nende ühise poja surivoodil. See stseen, nagu kas või see kirjeldus viitab, on maalitud nii paksude värvidega, et igasugused nüansid või karakteriarendused kaovad, kuna esitus on ehitatud niivõrd selgelt puhtalt tugevatele emotsioonidele ja tabude murdmisele.

Siit ilmselt ka üks võtmeküsimus: isegi kui režissööri eesmärk on tõsise probleemi tundlik ja kompleksne käsitlemine, töötab ta endiselt traditsioonilise filmikeelega, mille abil on aastakümneid seksuaalvägivalda kujutatud ja mis ei ole esteetiliselt ega eetiliselt neutraalne.

Soome-Eesti film „Puhastus” on üsna hea näide. Üldplaanis on selle keskmes olulised eetilised küsimused: kuidas vägivald sünnitab vägivalda, kuidas korrumpeerunud süsteemis elamine korrumpeerib ühtlasi ka sind ennast. Ja nende teemade tuumaks on see, kuidas peategelased Aliide ja Zara oma kogemused nõukogude ametniku ja saksa seksimüüjate juures erineval kombel internaliseerivad. Aga konkreetsete vägistamisstseenide filmikeel on pärit selgelt šokifilmidest, mis rõhutavad, et tegu on teosega, mis on UUDNE! RADIKAALNE! ŠOKEERIV! Stseenid, kus Zara on Saksa seksiurkas, viitavad ühelt poolt sellistele filmidele nagu „Lilja 4-ever”, aga taoline pseudodokumentaalne stiil eksisteerib paraku kontekstis, kus peavoolu märulid, nagu „Taken”, on nüristanud selle stiili kriitilise tera ja järele on jäänud ainult emotsionaalne manipuleerimine, ohvristamine ja eeldus, et naistevastane vägivald on justkui kunstiliselt aktsepteeritav viis näidata oma radikaalsust.

Marysia: Ma olen nõus, et naistevastane vägivald on sageli stiilivõte, mis edastab väidetavat radikaalsust. Seda näeb eriti krimisarjades, kus naisohvri süütust vastandatakse tihti tegevuspaiga tontliku süngusega. Olgu näiteks „Sünge lugu”, milles naiste seksuaalne alandamine on justkui sarja avangardsuse aumärk.

Kaader filmist „Puhastus”

Muide, kui jätkata „Puhastuse” ainetel, siis teema „vägivald sünnitab vägivalda” on keskne ka „Troonide mängus” – nii Cersei kui Jaime on tegelased, kes on mõlemad tohutult vägivaldsed, ent samas ka oma makjavellistliku keskkonna ohvrid. Ometi, kui sarja autorid isegi soovisid seda aspekti rõhutada, siis vaatajad seda ilmselgelt ei tajunud.

Seda konkreetset poleemikat toitis ka sümpaatiaküsimus. Paljude jaoks toimis sarja üha kangelaslikumalt käituv tegelane Jaime ebaloomulikult, kui ta otsustas Cersei vägistada. See näitab üht-teist vaatajate mõttemallide kohta – paljud olid nii haaratud tema tegelaskuju arengust, et nad olid valmis unustama eelnevad kuriteod, lapsetapmiskatsed jne. Sümpaatne tegelane ei saa olla vägistaja, nii et tegelaskuju sümpaatia kaalus paljude jaoks üles autorite süžeevaliku.

Aro: Sa viitad siin kesksele probleemile, milleni tahtsin isegi jõuda. Olgu filmitegija eesmärgid millised tahes, kunstiteosed ise elavad oma elu. Tsiteerides üht briti filmikriitikut: „Ära küsi režissöörilt kunagi, mis on tema filmi mõte. Tema ainult tegi selle filmi. Mina vaatasin seda.”

Nii režissöörid kui publik peavad mõistma, et seksuaalvägivalla kirjeldamise filmikeel on pärit patriarhaalsest maailmast, ning ükskõik kui nüansseeritult sa seda ka ei kujutaks, iga filmi võtab vastu ka publik, kellest paljudel on seksistlikud arusaamad naistevastasest vägivallast. Nii et sellistest poleemikatest ei saa üle ega ümber.

Samas on selge, et nende piirangute raames on paremaid ja halvemaid võimalusi antud probleeme lahata. Millised filmid on sinu meelest naistevastast vägivalda tundlikult kujutanud ja mida on need teisiti teinud?

Marysia: See on keeruline küsimus. Minu jaoks on oluline, et filmitegijad oleks ehitanud selge moraalse süsteemi, mille raames vägivallaküsimust otseselt käsitletakse. Heaks näiteks on Disney’ film „Pahatar”, kus Angelina Jolie mängib „Okasroosikesest” tuntud nimitegelase „põhivaenlast”, kes satub nn „kohtinguvägistamise” ohvriks. Seda küsimust käsitletakse allegooriliselt – tema armastaja lõikab maha Pahatari tiivad, et kuninga tähelepanu võita. See on muidugi üsna tavaline, et muinasjuttudes antakse noortele tüdrukutele olulisi õppetunde, kasutades selleks sümboleid, nagu veretilgad, äratavad suudlused ja erakordselt pikad uinakud.

Vahe on aga selles, et „Pahatari” loos on kesksel tegelasel vägagi palju tegutsemisvabadust (temast ei saa vaid järjekordset ohvrit) ning see lugu keskendub justnimelt vägistamise tagajärgedele, näidates ühtviisi nii Pahatari kättemaksu kui ka printsi süütundest põhjustatud hullumist. Mõlemad on esialgu sümpaatsed tegelased, keda korrumpeerivad neid ümbritsevad võimustruktuurid – printsi puhul seisus, Pahatari puhul patriarhaalsus.

Kaader filmist „Pahatar”

Samas võib „Pahatari” ka kritiseerida, öeldes, et naistegelase karakteri süvendamine seksuaalvägivalla abil on väsinud võte. Miks ei võiks Pahatar olla lihtsalt õel või inimlike vigadega antikangelane? Väga lihtne on kirjeldada isegi selliseid kompleksseid tegelasi nagu Pahatar tüüpiliste naiselike stereotüüpide abil: vägistamisohver, vanamoor, emaduse kaudu end uuesti leidnud naine. Niisiis jääb jällegi küsimus, kas on võimalik, et lõppkokkuvõttes taastoodab naistevastane vägivald ekraanil reaalseid stereotüüpe naistest kui ohvritest? Kas neid teemasid peaks filmikunstis vältima?

Aro: Ma ei usu, et probleeme saaks kunstilise kujutamisega lahendada lihtsalt kujutamist vältides. Aga sa tõstatad olulise teema. Sageli võib üks inimene vaadata filmi ja näha seal põhjendatud, nüansseeritud moraalset maailma, ja mõni teine võib jällegi tajuda mürgiste stereotüüpide taastootmist – ning on võimalik, et selget tõlgendust polegi võimalik tuvastada.

Hea näide on siin hiljutine episood komöödiasarjast „Louie”, kus peategelane, kergelt äpu, ülekaaluline, keskealine koomik (kes mängib põhimõtteliselt iseennast), flirdib oma korteris ninaka, ent temast romantiliselt mittehuvitatud vana sõbrannaga. Sõbranna süüdistab Louie’t otsustusvõimetuses, mispeale viimane otsustab vägagi otsusekindlalt talle külge tulla. See kestab mõnda aega, kuniks sõbranna end olukorrast välja vingerdab. Ta juhib tähelepanu ületatud piiridele, hüüdes tüüpiliselt ninakalt: „See oleks vägistamine, kui sa poleks nii loll. Sa ei suuda isegi korralikult vägistada.”

Paljude kriitikute jaoks oli see episood klassikaline tobe ja põhjendamatult šokeeriv katse publikut provotseerida, näidates tõsist ja vägagi tüüpilist intiimset vägistamiskatset kui koomilist situatsiooni. Minu jaoks oli see õnnestunud ja üsnagi harv näide seksuaalvägivallast sellisena, nagu see päriselus sageli toimubki, kus ründajad ei ole anonüümsed võõrad pimedal tänaval, vaid tuttavad inimesed, kes ratsionaliseerivad oma käitumist maskuliinsete stereotüüpide abil olukordades, kus piirid ebamugava ja ebakohase külgelöömise vahel on hajusad ja tagajärjed ennustamatud.

Ma väidaks, et võib-olla on sellised vastuolulised stseenid justnimelt kiitust väärt. Näidates olukorda, kus peategelane mõtleb stereotüüpselt mehelikult oma „äpususe” ja „õiguste” peale ja mille tulemuseks on selgelt hirmutav situatsioon, sunnib „Louie” vaatajaid seisukohta võtma: kas nad tunnevad sümpaatiat peategelasega ning võtavad kogu lugu kui komöödiat või mõistavad seda kui hukkamõistvat vaadet mõttemallidele, mis lasevad isegi muidu mõistlikel meestel lubamatut käitumist enda jaoks õigustada? See, kuidas vaatajad olukorda tõlgendavad, räägib ilmselt rohkem nende endi läbimõtlemata eeldustest kui sarja poliitikast. Episoodi sisse kodeeritud ambivalentsus ongi põhjus, miks antud sari mulle meeldib – see ei anna vastuseid, vaid pakub võimalusi eneserefleksiooniks.

Marysia: Autš! Mulle meeldib „Louie” ja tema maagilis-realistlik lähenemine ja ma näen, kuidas su kirjeldatud stiil sobib sellesse žanrisse – rohkem tume subjektiivne fantaasia kui täpne reaalsuse peegeldus. See stseen aga mõjus mulle väga tugevalt, eriti seetõttu, et vägistamiskatse tagajärgi ei käsitleta ning kuna Louie ja tüdruk saavad lõpuks kokku, sest „too oli algusest peale sellest huvitatud”. Ma ei väida, justkui sarja autori Louis C.K. eesmärk oleks olnud taastoota stereotüüpe naistest, kes ütlevad „ei”, aga mõtlevad „jaa” – võib-olla ta tahtis tõesti lihtsalt avada selliste kohtumiste halle tsoone. Minu jaoks aga päästis see valla terve hulga probleeme, kuidas naised peavad pidevalt jälgima, milliseid sõnumeid nad oma kehakeelega saadavad, ja hoidma nöörilkõndija osavusega tasakaalu platoonilise ja seksuaalse huvi vahel.

See toob mind aga tagasi mu eelmise mõtte juurde, et selliste stseenide puhul on vaja selget moraalset maailma – nõustumise ja „ei” ütlemise halle tsoone peaks analüüsima otseselt, mitte kaudselt. Tagajärjed peaksid olema selgelt kujutatud. „Louie” ja „Troonide mängu” probleem on minu jaoks see, et tundub, et stsenaristid ise ei olnud kindlad, mida nad öelda tahtsid. See jätab publikule vabaduse tühimik omaenda järeldustega täita. Ning kuna Louis C.K. on palavalt armastatud koomik, siis võivad vaatajad tema suhtes sümpaatiat tunda, kuigi see polnud ehk eesmärk. Kui me tahame kunsti abil tasakaalukalt seksuaalvägivallast rääkida, siis on alustuseks vaja, et filmitegijatel oleks midagi selle kohta öelda. Naistevastane vägivald ei ole küsimus, mis annab punktivõidu lihtsalt olemasolu pärast.