Täna, 21. novembril esietendub Tallinnas Vaba Lava teatrisaalis Tartu Uue Teatri lavastus „Liha luudel”. See on eksperiment teatriaususe ja -isiklikkusega, mis võib minna tööle, ent võib ka täielikult läbi kukkuda. Igal juhul paistab, et tegu on kõikide osaliste seni kõige riskantsema tööga. Lavastuse trupp moodustus möödunud aastal, et välja tuua lavastus „Mõnikord on kõik nii selge”, ning sellesse kuuluvad peamiselt mõni aasta tagasi teatrikoolis koos õppinud inimesed, mõtte- ja eakaaslased. „Liha luudel” meeskonnas on lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, dramaturg Maria Lee Liivak ja näitlejad Katariina Ratasepp, Maarja Mitt, Liisa Pulk, Roland Laos, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus ja Hendrik Toompere jr. Liisi Aibel käis proovi vaatamas ja uuris seepeale lavastaja Kertu käest lavastuse tagamaade ja pidutsemiskultuuri kohta.

Kertu Moppel ja kunstnik Arthur Arula Põhuteatri haual. Foto: Maria Lee Liivak

Pealkiri „Liha luudel” kõlab kõhedusttekitavalt, lavastuse plakat mõjub seevastu lõbusalt – mis sorti lavastusega on tegu?

Meie sooviks on teha lavastus, mis kasutab mõlemat poolt võrdselt, sest mõlemad emotsioonid on elu osa. Oma varasemates asjades olen meelega lollitanud ja mänginud naljategemisega. Seekord leppisime kokku, et katsume teha midagi nii tõsiselt kui võimalik ja ei kasuta nalja kui enesekaitsevahendit tõsiste teemade käsitlemisel. Tüki struktuur ongi selline, et tehakse nalja, lõbutsetakse, pidutsetakse ning siis üritatakse sellest välja murda kuhugi sügavamale tasandile.

Lavastus valmib kõigi osapoolte võrdväärses koostöös – kuidas kulgeb trupitööna valmiva lavastuse sünd?

Tegelikult on sellises protsessis rollid siiski jaotatud. Tekst sünnib näitlejate improvisatsioonidest ja improvisatsioonid sünnivad lavastaja antud ülesannetest. Päris kaoseks ei tohi asi siiski minna ja tegemisel on omad reeglid.

Kuidas on välja kujunenud teie ühetimõtlev trupp ja kes te olete?

Me õppisime suuremas osas ühel kursusel, Maarja Mitt ja Maria Lee Liivak olid vanemas lennus ja Katariina Ratasepp astus meiega koos kooli, aga lõpetas kaks aastat hiljem. Pärast kooli lõpetamist hoidsime sidet ja üksteisele pöialt ning kogu aeg oli õhus mõte, et võiks midagi koos teha. Poolteist aastat tagasi Viinistul sai see teoks (valmis lavastus „Mõnikord on kõik nii selge” – L.A.) ja me otsustasime jätkata ning teha sellele vastukaaluks midagi eksperimentaalset.

Kasutate lavastuse loomisel verbatim-meetodit? Mida see endast täpsemalt kujutab ja kuidas see lavastusprotsessile kaasa aitab?

Verbatim-meetodit saab kasutada mitut moodi, aga põhimõtteiset on see tehnika, kus kirjutatakse üles kellegi inimese räägitav tekst ja näitleja esitab seda laval ülitäpselt, sisse jäetakse kõik ee-d ja ää-d ja imelikud lausekonstruktsioonid. Meie lindistasime üles ühe oma peo ja näitlejad esitavad üks ühele üksteise tekste.

Peokultuurile lähenete te suuremal või vähemal määral antropoloogiliselt. Mis on uurimistulemus – kuidas eestlased pidutsevad ning mis asi on (ehk lapsepõlvest tuttav) müstiline peotunne?

Pigem otsime me vastust küsimusele, miks ei ole enam tänapäeval seda õiget, lapepõlvest tuttavat peotunnet ja kuhu see on kadunud. Jõudsime selleni, et tänapäeval pidutsetakse pidutsemise pärast – ei ole enam piisavalt suuri sündmusi ja pidu kui olemise vorm on muutunud normaalseks, inimestel on piisavalt raha ja vahendeid, et seda endale igal hetkel lubada. Pidutsemine on muutunud tühjaks harjumuseks selle asemel, et olla millegi pühitsemine. Seetõttu ei ole pidutsemise tunne enam tõstetud, kõrgendatud, vaid tihtipeale kohusetundest ajendatud.

Foto: Gabriela Liivamägi

„Liha luudel” tegeleb probleemiga, et tänapäeva ühiskonnas puudub kindlaks määratud täiskasvanuks saamise verstapost ehk initsiatsiooniriitus? Miks on vaja täiskasvanuks saada? Mida üldse tähendab täiskasvanu olemine?

Kui inimesed elasid kogukonniti, olid kõigil selged ülesanded ja kohustused. Olid ka selged verstapostid, millal inimesele need kohustused üle antakse (näiteks millal on poisil õigus iseseisvalt jahti pidada ja millal on tüdruk valmis mehele minema.) Niisis on täiskasvanuks saamine see, kui inimene võtab vastutuse kogukonna eest, hakkab teisete eest hoolitsema, panustama. Tänapäeval ei ole enam selge, millal see juhtuma peaks. Ja nii ongi, et inimesel on võimalik elada terve elu ainult iseendale ning teistele mitte mõelda ja veeta oma aega lõputu hedonismiga.

Foto: Gabriela Liivamägi

… ja kas ka pidutsemine lõppeb täiskasvanuks saamisega?

Pidutsemine ei pea lõppema, aga see ei saa jääda elu ainsaks sisuks. Kui see on teadvustatud, muutub ka pidutsemine sisukamaks.

Kas lavalise initsiatsiooniriituse vajalikkust kannustab tagant trupiliikmete koondhirm jääda nn Peeter Paanideks?

See oli meie selge sisemine vajadus, jah, aidata üksteisel vastutust võtta ja tõugata üksteist täsikasvanuea poole. Abistada.

Lavastus esietendub vastavatud Vaba Lava saalis. Kuidas olete uue saali omaks võtnud ja kuidas kohtleb uus saal teid?

Uus saal on ikkagi uus, siin ei ole veel mingit aurat ja mõnes mõttes on see hea, mõnes mõttes raske. Kõik tuleb ise kaasa tuua.


„Liha luudel”

Lavastaja: Kertu Moppel
Kunstnik: Arthur Arula
Dramaturg: Maria Lee Liivak
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Laval: Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Roland Laos ja Lauri Kaldoja

Esietendus 21. november kell 19.00 Vabal Laval