Sveta Grigorjeva nime võib viimasel ajal (kultuuri)meedia veergudel ja lehekülgedel kohata palju. Küll nimetatakse teda rahvuslikuks hermafrodiidiks, küll tänatakse Lasnamäe päästmise eest. Õnneks on tihti juttu ka tantsust, sest koreograafina on Grigorjeva ilusam veel. Räägime tema järgmisest lavastusest „Hoiak” ning sellest, mis peaks õieti lava peal olema.

Sveta Grigorjeva. Foto: STÜ

Oled lavastuse „Hoiak” tutvustuseks koostanud nii-öelda teesid. Kas püüad juba eelnevalt publikut selekteerida või on tegu siiski pigem provotseeriva eelhäälestusega?

Kumbagi. Ei selekteeri ega provotseeri. Lihtsalt mõtlesin, et tore ju, kui inimesetele antakse üldjoontes teada, millega tegu. Oleks võinud ju mingi diibi mõtte Schopenhauerilt või Sartre’ilt võtta, et mõjuda kuidagi sügavamalt või eksistentsiaalsemalt, aga vot ei ole minu pärusmaa.

Saan aru, et lavastus tegeleb vähemalt mingil määral enesemääratlemisega kultuurimaastikul. Kas see on praegusel hetkel osalejate jaoks oluline?

Tegu ei ole absoluutselt mingi enesemääratlemisega kultuurimaastikul. Pealegi, ma tahaks tõesti näha neid „kunstnikke”, kes ennast ühe lavastusega kuskile „määratlevad”. Ja üleüldse: mingi enesemääratlemine ei ole ka üldjoontes mu jaoks kunagi päevakorras olnud – ei kunstis ega elus. Määratlevad ikka kriitikud, mina tegelen sellega, mis mulle huvi pakub. Soovitan kõigile soojalt oma tegemisi ja ennast mitte lahterdada, määratleda, grupeerida, selekteerida…-da,… -da,… -da , …-da, …-da. Muidu jookseb uudishimu kinni.

Seepeale on muidugi lihtne küsida, et millest see lavastus siis meile räägib, nii et küsingi: millest see lavastus siis meile räägib?

Sellest, kuidas manipuleerida ideede, narratiivi, tantsu ja teatriga. Muide, esimene algtõuge oligi esteetika, ilu retseptsioon, ilu mõiste ise, naine, naise mõiste, tants, tantsu mõiste. „Hoiaku” puhul on nii nunnu, kuidas seda reklaamitakse: a la „pöörane koreograaf ja luuletaja SG jätkab identiteediotsinguid”, mille peale ma küll ainult muiata oskan. Plakat taheti ka alguses sinimustvalgeks teha – kuigi lavastus ei räägi identiteedist ega ole absoluutselt mingil määral identiteedi „sõnastamise katse” ega „tantsutamise katse”. Laval on lihtsalt uudishimulikud, katsetavad, kahtlevad ja innukad inimesed. Nagu teatris peaks olema. Võib noh, mis „teatris”. Muidu ikka ka.

Aga miks just praegu see teema ja mitte varem või hiljem?

Jumalik juhus? Kokkulangevus? Karma? Need inimesed, kellega lavastust üles ehitan? Tuju? Kapriis? Erinevate inimestega töötades avanevad erinevad kanalid ning segunevad erinevad karakterid ning mõtted, mille põhjal tavaliselt hakkab midagi end ise looma…Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et teen üldse äkki viimase etenduse, mis lähtub mingist ideest või kujutluspildist või atmosfäärist. Tegelikult peaks iga etenduse pealkiri olema protsessi prooviperioodi aeg ning osalejad, sest see, mis lavastuseks vormub, on nagunii kaugel sellest, mis esialgne mõte oli; mis deformeerub koostöös teiste inimestega hoopis millekski muuks, kui see, millest ta alguse sai.

Tantsuteatri kui žanri ja selle määratlemise ümber on viimastel aastatel keerutatud palju poleemikat. Millisena sina koreograafi ja tantsijana seda žanrit näed?

Kurat, mis asja? Mis poleemika? Esimeses tantsukompositsiooni tunnis öeldakse sulle, et tants on kõik, mida oskad, suudad, tahad tantsuna näha. Nii et see sõltub suurenisti inimesest endast. Ja siis hakkavad needsamad tüübid, kes sulle esimesel kursusel kompat andsid, enne etendust pärima: et kas tuleb ikka tants või „mingi muu asi”? Nagu Renate Valme on nüüd igal pool sunnitud rõhutama, et ikka FÜÜSILINE TEATER! Muidu jälle tullakse ütlema, et sorry, aga kuhu piruetid ning release-tehnika jäid? Aga vabandage väga: ideede kompositsioon on ka, muide, KOREOGRAAFIA. Küsimus „kas tants või mittetants?” pole enam ammu küsimus. Meie tantsukriitikud loevad lihtsalt liiga palju semiootikat ning kiidavad natuke liiga palju huvitavates kostüümides sajanditagust akrobaatikat, mis on esitatud popteknomusa – või hoopis Bachi – saatel. (Loomulikult mitte kõik!) Aga noh, ärgem muretsegem, ma löön varsti selle platsi puhtaks ja hakkan ise tantsukriitikat kirjutama! Värise, eesti kaasagne tants!

Kuid on see poleemika Sinu arvates vajalik?

No poleemikat on ikka vaja. Elu on siis huvitavam ning mitmekesisem. Kuidas muidu inimene areneb? See oleks ju päris kurb, kui kõik teeksid sama asja ja kõigile imponeeriks samasugune teater, kirjandus, tants, filsoofia jne.

Kaader „Hoiaku” prooviruumist

Aga kas „Hoiak” on siis tantsuetendus või ei?

Hoiak on tantsuetendus. Võib ka öelda koreograafiliste ideede sulam. Aga mitte ainult. Mul ei ole meetodeid – mul on ideed, millega hakkan tavaliselt prooviruumis mängima. Ja lavakeel? Ei sobi kuidagi see „keel” tantsuetendusega ju kokku. Mul ei ole lavakeelt, mul on lavaleek.

Mis üldse on sinu jaoks laval olemise puhul oluline? Miks sa seda teed?

Oluline on see, et ma tajun, et lavalolevad inimesed tahavad seal olla. Ei üritata meeldida või mängida aritisti või kunstnikku. Seda, et inimene on huvitatud sellest, et ta on laval ja sellest, mida ta laval teeb, ning sellest, miks ta seal on. Huvi – see on kõik. Mina teen seda sellepärast, et ükspäev sain aru, et mind huvitab see. Pööraselt. Ja kui enam ei huvita, siis ei tee kah. Ja nii ongi. Lihtne.

Mis on sinu jaoks lavapartnerite puhul oluline? Mille järgi ja kuidas üksteist leidsite?

Oluline on usaldus. Usaldus selle vastu, et ma suudan koostöötavatate inimestega dialoogi pidada, ilma, et ma peaksin midagi ilustama või end kuidagi tagasi hoidma. Ning vastupidi. Iseloomuga inimesed, ütleme nii, köidavad mind. Natuke hullud. Aga hellad hullud.

Ma julgen öelda, et osalejate näol on tegemist otseütlejatega – kas see kajastub ka selles, mida laval näeme?

Ütleme nii, et midagi ütleme otse, midagi ütleme ümber, midagi ütleme üle. Sümbolitega üle ei kuhja, samas saab lavastus olema piisavalt abstraktne. Päris sellist asja, et oma unenägu, millest ise ka aru ei saa, üksühele lavale ei kopeeri. Monotoonset teatrit me ka ei tee. Oleme pigem hoogsad ja nutikad.

Tahan veel hirmsasti küsida – näete, läksin provokatsiooni õnge – kas mittefeministiks olemine, millele tutvustuses viitate, on midagi, mis on eraldi vaja välja tuua?

Mulle tundub, et kui panna lavale vaid naised, siis küll. Ja noh, eks lavastuses on kasutatud päris mitut naiseksolemise stereotüüpi, mida me siis mitte niivõrd innukalt ei lükka ümber, vaid kasutame neid hoopis millegi kolmanda loomiseks.

Mis see kolmas on?

Teater. Tants. Luule. Kunst. Ühesõnaga – looming.

Palju kolmandaid. Mida muidu vaatajalt etendusel oodatakse? Vägisi tekib tunne, et olete välja toomas interaktiivset lavastust?

Et nad oleksid ilusad ja rikkad.

Sellest piisab?

Ei. Avatud meel võiks kah olla.

Kas see, mis igal etendusel lavale sünnib, saab olema ilus?

IGAL etendusel? Jumal hoidku, loodame. Muidu on küll kole lugu.


„Hoiak”
Idee, autor: Sveta Grigorjeva
Esitus, autorid: Sveta Griorjeva, Ilona Salonen, Üüve-Lydia Toompere
Dramaturgiline tugi: Kerli Ever
Fotograaf: Erko Ever
Valgustus, tehniline tugi: Madis Kirkmann
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Ühendus
Esietendus: 24. aprill 2014 Vene Teatris Tallinnas
Järgmised etendused: 25., 26. aprill ja 9., 10. mai