„Veregrupp” (2013, Eesti, Rühm Pluss Null). Režissöör ja stsenarist Leeni Linna, operaatorid Mihkel Soe ja Kullar Viimne, helilooja Sven Grünberg. 67 min.

Mitmed Afganistani sõjakoldes filmitud dokumentaalid on jõudnud ka meie tele- ja kinoekraanidele. Viimastena meenuvad näiteks Andres Kuuse film „Võimatu missioon” (2012) ja Janus Metz Pederseni „Armadillo” (2010), mis tegelesid mõlemad omal viisil sõdurite igapäevaelu jäädvustamisega.

Esmapilgul vaatleb ka Leeni Linna neile filmidele sarnaselt oma värskes dokumentaalfilmis „Veregrupp” luust-lihast sõdureid, kes elavad tolmustes savionnides, võitlevad elu hinnaga vaenulikel väljadel, küpsetavad jõudehetkel lahtisel tulel liha ja vaatavad kaameraga tõtt. Filmi arenedes muutub autori pakutav üha mitmekihilisemaks, eristudes eespool mainitud filmidest püüdega tungida läbi koreda mundri sinna, kuhu teised pole jõudnud.

„Veregrupi” vaatamine Helmandi provintsis. Foto: Arvo Jõesalu

Teekond eksootilisse Afganistani on lennukisõit täis hirmu eelseisva ees, mis kandub filmitegelastelt märkamatult vaatajateni. Vaevalt kuu aega sõjakoldes viibinud Andrei kaotab lahinguülesandes oma jala ning on sunnitud harjuma proteesiga. Meeletu tahtejõuga püüab ta treenida end taas võitlusvormi nii taastusravil Inglismaal kui ka väljaõppel lirtsuvas soos Eestis, eesmärk silme ees vaid üks: kas või tagalasse puid lõhkuma, aga tagasi Afganistani. Linateose tegevusliinid on seotud omavahel oskuslikult tervikuks, sarnased põhjuse-tagajärje motiivid avalduvad erinevates sündmustes. Mis motiveerib neid mehi plaksuvate kuulide eest põiklema ja end igapäevaselt ületama? Ilmselgelt paljast kodumaa-armastusest siin ei piisa.

Hiljem vaikuses, visates saunas leili, võtavad sõdurpoisid end igal pool varjuna saatva Hirmu põlve peale ning on sunnitud talle otsa vaatama. Parem kuuliga pihta saada, kui jääda ilma jalgadest, sest sõdur ilma jalgadeta on sant; parem võidelda arusaamatus konfliktis; parem saada mänguhasart lahinguväljalt, kui mängida maha ehitajapalk kasiinos. Sellised kurbmängulised dilemmad on meestel Afganistanis. Leppimine olukorraga on ilmselt kõige lihtsam viis hoida end mõtlemast.

„Veregrupi” autoril on õnnestunud saavutada eriline tunnetuslik side sõdurpoistega ning püüda filmilindile jutud, mida räägitakse vaid omavahel saunas või lähedastele. Leeni Linna suurepärane vaist on viinud sõdurite pihtimusteni tandril kogetust, sõja mõttest ning mõttetusest. Räägitakse kaalutletult, vaadatakse kaamerasse, emotsionaalselt raskeid hetki elatakse uuesti läbi – ekraanil nähtu võib kergema närviga vaataja rivist väljagi lüüa.

Kohmetuna mõjuvad aga kaadrid justkui kunstlikult peetud vestlustest lähedastega, mille käigus on ilmselgelt raske leida õigeid sõnu, et väljendada sisemist pinget ning üleelatut.

Tõelisuse eitamine oleks suur viga, sest sõjamasinast on käinud läbi sajad erinevad sõdurid ja nüüd, mil kuud ja aastad on möödunud, peavad nad oma eluga edasi minema ilma kaitsva kiivri, kuulivesti ja saatusekaaslasteta, kes oskaksid mõista, millisest põrgust nad välja on tulnud.